Ristiisa. Mario Puzo
Don Corleone tõrjus tänuavaldused kõrvale: „Kas ma siis ei võlgne austust säärasele sõbrale, kes kakskümmend aastat on olnud mu parem käsi?“ Talle oli kõik esimesest pilgust selge: see peatselt lesestuv naine siin pole veel adunud, et tema abikaasa teeb täna öösel minekut. Vähktõppe surev Genco Abbandando oli viibinud selles haiglas juba peaaegu aasta ja naine oli hakanud tema saatuslikku haigust pidama peaaegu et argielu tavaliseks osaks. Täna oli tema arvates vaid järjekordne kriis. „Astuge sisse ja minge mu õnnetu abikaasa juurde,“ sõnas naine, „ta küsib muudkui teie järele. Vaene mees, ta tahtis tulla pulma, et näidata oma lugupidamist, kuid doktor keelas selle ära. Siis ütles ta, et küll te temale sel suurpäeval külla tulete. Ma ei uskunud, et see on võimalik. Oh, mehed mõistavad sõprust sügavamalt kui meie, naised. Astuge sisse, te teete ta õnnelikuks.“
Genco Abbandando erapalatist väljusid õde ja arst. Viimane oli noor mees, tõsise näo ja käsutama sündinu, s.o rikka mehe elu elanu ilmega. Üks tütardest küsis arglikult: „Dr Kennedy, kas me võime teda praegu vaatama minna?“
Dr Kennedy heitis koridoris tema ette kogunenud suurele inimrühmale ärritatud pilgu. Kas need inimesed juba ükskord ei mõista, et palatis lamav mees oli suremas piinarikastes valudes? Oleks märksa parem, kui nad ta rahule jätaksid. „Ma võin sisse lubada ainult perekonnaliikmeid,“ ütles ta silmatorkavalt viisaka häälega. Ta oli üllatunud, kui patsiendi naine ja tütred pöördusid äraootavalt lüheldase turske mehe poole, kes kandis saamatult sobitatud õhtuülikonda.
Too tüse mees hakkas rääkima. Tema häälduses oli aimata vaevumärgatavat Itaalia aktsenti. „Mu kallis doktor,“ ütles don Corleone, „on see õige, et ta sureb?“
„Jah,“ kinnitas dr Kennedy.
„Siis pole teil siin enam midagi teha,“ sõnas don Corleone. „Me võtame selle koorma enda õlule. Me lohutame teda. Me suleme ta silmad. Me matame ta maha ja nutame ta matustel ning hiljem kanname hoolt tema naise ja tütarde eest.“ Nii otsekohesest jutust sai lõpuks kõik selgeks ka missis Abbandandole ja ta hakkas nuuksuma.
Dr Kennedy kehitas õlgu. Nendele talumatsidele on võimatu midagi selgeks teha. Teiselt poolt tuli tunnistada selle mehe sõnade karmi tõde. Tema osa siin oli tõesti läbi. Endiselt silmatorkava viisakusega lausus ta: „Palun oodake, kuni õde teid sisse kutsub, ta peab patsiendiga veel mõned asjad korda ajama.“ Ja valge kitli lehvides marssis arst mööda koridori minema.
Õde kadus tagasi palatisse ja ülejäänud jäid ootele. Lõpuks tuli õde uuesti välja ja hoidis neile sisenemiseks ukse pärani. Ta sosistas: „Ta sonib valu ja palaviku tõttu, püüdke teda mitte erutada. Ja te võite sinna jääda vaid mõneks minutiks, välja arvatud abikaasa. „Kui Johnny Fontane temast mööda astus, tundis õde ta ära ja tema silmad kukkusid pärani. Johnny naeratas põgusalt ja õde jäi teda vahtima, varjamatu kutse silmis. Johnny jättis ta tuleviku tarvis meelde ning järgnes teistele palatisse.
Genco Abbandando oli pidanud surmaga pika heitluse ja lüüasaanuna lebas see lõpuni ärakurnatud mees nüüd kergitatud peatsiga voodis. Temast olid järel vaid luu ja nahk ning kunagine lopsakas must juuksepahmak oli muutunud võidunud tuustiks. Don Corleone sõnas reipalt: „Genco, kallis sõber, ma tõin kaasa oma pojad, et nad väljendaksid sulle oma austust, ja näe, isegi Johnny on tulnud kauge maa pealt Hollywoodist.“
Surev mees tõstis oma palavikulise pilgu tänulikult doni peale. Ta laskis noormeestel suruda oma kondist kätt. Tema naine ja tütred seadsid end aseme äärde ritta, suudlesid teda põsele ja pigistasid kordamööda tema teist kätt.
Don haaras oma vana sõbra kämbla. Ta lausus lohutavalt: „Pressi peale, kosu korralikult ning me teeme üheskoos reisi Itaaliasse meie vanasse kodukülla. Me veel mängime boccie’t veinipoe ees, nagu seda omal ajal tegid meie isad.“
Surmaga võitlev mees raputas pead. Käeviipega käskis ta noormeestel ja oma perel lahkuda voodi äärest, teise kondise käega haakus ta tugevalt doni külge. Ta üritas rääkida. Don kallutas pea lähemale, istus siis voodi veeres olevale toolile. Genco Abbandando sonis nende ühisest lapsepõlvest. Siis ilmus tema süsimustadesse silmadesse kaval helk. Ta hakkas sosistama. Don kummardus lähemale. Teised toas viibijad märkasid üllatusega, et mööda don Corleone nägu nõrgusid alla pisarad, kui ta kahetsevalt pead raputas. Haige katkendlik hääl muutus jõulisemaks, see ulatus üle toa. Üliinimliku pingutusega tõstis Abbandando pea padjalt, ta silmad ei seletanud midagi, kuid ta kondine nimetissõrm osutas donile. „Ristiisa, ristiisa,“ anus ta pimesi, „päästa mind surmast, ma palun sind. Mu ihu põleb kontide pealt ära ja ma tunnen, kuidas ussid õgivad mu aju. Ristiisa, ravi mind terveks, sul on see võim, kuivata mu vaese naise pisarad. Kui me olime lapsed, mängisime me Corleones koos, ja kas nüüd, kui ma pelgan põrgut oma pattude pärast, lased sa mul surra?“
Don vaikis. Abbandando kähises: „Täna on su tütre pulmapäev, sa ei saa keelduda.“
Don hakkas rääkima – vaikselt ja väga tõsiselt, püüdes tungida läbi jumalateotusse kalduvate palvete. „Vana sõber,“ ütles ta, „mul ei ole säärast võimu. Kui mul see oleks, oleksin ma jumalast armulikum, usu mind. Kuid ära karda surma ja ära pelga põrgut. Ma lasen iga õhtu ja iga hommik pidada sulle hingepalvuse. Su naine ja su lapsed palvetavad sinu eest. Kuidas saab jumal sind karistada, kui armupalveid on nii palju?“
Elava luukere näkku ilmus pilge, mis tundus võikana. „Nii et asi on juba ära korraldatud?“
Kui don vastas, oli tema hääl jahe, ilma lohutava kõlata. „Sa teotad jumalat. Võta end kokku.“
Abbandando langes tagasi padjale. Tema silmist kadus meeleheitlik lootusesäde. Õde tuli tagasi palatisse ja hakkas neid väga asjalikul moel välja peletama. Don tõusis püsti, kuid Abbandando õiendas käe tema järele. „Ristiisa,“ anus ta, „jää siia minu juurde ja aita mul surm vastu võtta. Kui ta minu juures sind näeb, lööb ta ehk kartma ja jätab mu rahule. Võib-olla saad sa öelda mõne kaitsva sõna, tõmmata mõnest traadist, eh?“ Surev mees pilgutas donile silma, kuid oli näha, et ta ei mõelnud seda enam tõsiselt. „Lõppude lõpuks olete te ju verevennad.“ Siis, hakates äkki kartma, et don võib solvuda, haaras ta külastajal käest. „Jää minu juurde, las ma hoian su kätt. Üheskoos trumpame selle koerapoja üle, nagu me oleme üle trumbanud teisigi. Ristiisa, ära reeda mind.“
Don viipas, et ülejäänud palatist lahkuksid. Need väljusid. Ta võttis Genco Abbandando närbunud käe oma kahe laia kämbla vahele. Hellalt ja julgustavalt lohutas ta oma sõpra, üheskoos ootasid nad surma tulekut. Justnagu oleks don võinud Genco Abbandando elu sellelt inimese õelaimalt ja kuritegelikemalt reeturilt tõepoolest tagasi näpata.
Connie Corleone pulmapäev lõppes tema enda jaoks hästi. Carlo Rizzi täitis oma abikaasakohustusi oskuse ja usinusega, mida kannustas takka pruudi kingitustekoti sisu – lõpuks ulatus see üle kahekümne tuhande dollari. Muide, pruut loovutas oma süütuse märksa suurema valmidusega kui rahakoti. Viimase kättesaamiseks tuli peiul pruudi üks silm siniseks lüüa.
Lucy Mancini ootas kodus Sonny Corleone telefonikõnet: ta oli kindel, et Sonny kutsub ta kohtamisele. Lõpuks helistas ta ise Sonnyle koju, ent kui ta kuulis Sonny naise häält vastamas, lõi ta toru hargile. Ta ei teadnud veel, et peaaegu kõik pulmalised olid märganud Sonny ja tema pooletunnilist saatuslikku äraolekut ning juba levis kuuldus, et Santino Corleone on leidnud uue ohvri. Et ta oli „teinud töö ära“ omaenda õe pruutneitsi peal.
Amerigo Bonaserat vaevas kohutav luupainaja. Ta nägi und, kuidas nokkmütsis, tunkedes ja pikkades kinnastes don Corleone laob autolt tema matusekontori ette maha kuulidest puretud laipu ja hõikab: „Pea meeles, Amerigo, mitte ühtki sõna mitte kellelegi – ja mata nad kiiresti maha.“ Amerigo oigas läbi une nii valjusti ja pikalt, et torisev naine raputas ta üles: „Issand, oled sina aga veider mees. Näha kohe pärast pulmapidu luupainajat!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст