Ristiisa. Mario Puzo
pole sulle öelnud, et sa uuesti abielluma peaksid. Tee, mis tahad. On hea, et sa tahad oma laste isa olla. Mees, kes pole oma lastele isa, ei saa iial olla tõeline mees. Ent sel juhul pead sa saavutama, et nende ema sind aktsepteeriks. Kes on öelnud, et sa ei tohi elada nendega ühes majas? Kes on öelnud, et sa ei tohi elada oma elu täpselt nii, nagu sa ise seda soovid?“
Johnny Fontane puhkes naerma: „Mitte kõik naised ei ole niisugused nagu vanad head itaalia eided. Ginny sellega ei lepi.“
Nüüd muutus don irooniliseks. „Seepärast, et sa pidasid end ülal kui finocchio. Sa andsid talle rohkem, kui kohus määras. Teist ei löönud sa näkku, kuna tal olid filmivõtted. Sa lased naistel dikteerida oma käitumist, nemad aga ei jaga sellestsinatsest maailmast tuhkagi – ehkki taevas saavad neist pühakud, sel ajal kui meie, mehed, põleme põrgus. Ja veel üks asi: ma olen sind aastaid jälginud.“ Doni häälde sugenes midagi sisendavat. „Sa oled olnud hea ristipoeg, sa oled mulle piisavalt lugupidamist avaldanud. Ent mis on saanud sinu teistest vanadest sõpradest? Ühel aastal aeled sa ringi ühe, teisel aastal teise semuga. Kas või see itaalia poisike, kes filmides nii koomiline välja nägi – tal polnud õnne ja sa pöörasid talle selja, sest sina oled kuulsam. Või sinu vana sõber, vana seltsimees, koolivend, kes oli sinu laulupartner – Nino? Pettumusest on ta liiga palju jooma hakanud, ent ta ei kaeba kunagi. Ta rabab oma kruusaveoautoga tööd teha ja käib vaid nädalalõputi mõne dollari eest laulmas. Ta ei ütle kunagi sinu kohta midagi halba. Kas sa ei võiks teda pisut aidata? Miks mitte? Ta laulab ju hästi.“
Johnny hääles võis tabada kannatlikku tüdimust: „Ristiisa, tal lihtsalt pole piisavalt annet. Ninol pole midagi viga, kuid ta ei anna mõõtu välja.“
Don Corleone peaaegu sulges oma silmad ja sõnas siis: „Kuid ega sinulgi, ristipoeg, ole piisavalt annet – küll sa ise tead. Kas ma pean ka sinule otsima töökoha kruusaveoautole?“ Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: „Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta. Kui sa oleksid üles ladunud sõprusemüüri, poleks sul vaja minu abi paluda … Hüva, ütle nüüd, miks sa enam laulda ei saa? Aias laulsid sa hästi. Niisama hästi kui Nino.“
See peen vihje pani Hageni ja Johnny muigama. Nüüd oli Johnny kord ilmutada isalikku kannatlikkust. „Mu hääl on nõrk. Ma laulan laulu või kaks, pärast seda aga ei suuda laulda mitu tundi või isegi mitu päeva. Ma ei pea vastu proovidele ja duublitele. Mu hääl on nõrk: vist mingi haigus.“
„Nõnda siis on sul naisteprobleemid ja su häälepaelad on haiged. Nüüd ütle mulle, mis probleem on sul selle Hollywoodi pezzonovante’ga, kes sul töötada ei lase?“ Don oli asunud asja juurde.
„Ta on märksa tähtsam nina kui need sinu pezzonovante’d,“ ütles Johnny. „Talle kuuluvad stuudiod. Ta on presidendi nõuandja sõjalise filmipropaganda alal. Alles kuu aega tagasi ostis ta selle aasta parima romaani linastamisõiguse. See raamat on bestseller, ja peategelane meenutab täielikult mind. Mul poleks isegi vaja näidelda – tuleks olla vaid mina ise. Mul ei tarvitseks isegi laulda. Ma võiksin võita Akadeemia auhinna. Kõik teavad, kui suurepäraselt see mulle sobiks: pärast seda oleks mul jälle menu. Näitlejana. Kuid see lurjus Jack Woltz maksab mu maha, ta ei anna seda osa mulle. Ma tegin ettepaneku, et mängin ilma rahata, minimaalse tasu eest, kuid ometi ütles ta „ei“. Ta saatis sõna, et kui ma tulen ja stuudio juhatuse ees tema perset suudlen, siis ta võib-olla mõtleb asja üle järele.“
Selle emotsionaalse mõttetuse peale lõi don Corleone käega. Mõistlike meeste vahel võib äriasjad alati ära lahendada. Ta patsutas ristipoega õlale: „Sa oled araks tehtud. Sa arvad, et keegi sinust ei hooli. Ja sa oled kõvasti alla võtnud. Paned kärakat, eks? Ei saa und ja võtad pille?“ Ta vangutas hukkamõistvalt pead.
„Nüüd tahan ma, et sa mu käsu täidaksid,“ ütles don. „Ma tahan, et sa jääksid kuuks ajaks minu juurde. Ma tahan, et sa hästi sööksid, puhkaksid ja välja magaksid. Ma tahaksin sind endale seltsiks, mulle meeldib su seltskond – ja võib-olla saaksid sa oma ristiisalt kõrva taha panna midagi niisugust, mis sind selles suures Hollywoodis kuidagi aitaks. Kuid – mitte üks raas laulmist, joomist või naisi. Kuu aja pärast võid sa Hollywoodi tagasi minna ja see pezzonovante annab sulle töö, mida sa soovid. Nõus?“
Johnny Fontane keeldus uskumast, et donil on nii suur võim. Teiselt poolt polnud aga ristiisa kunagi lubanud korda saata midagi niisugust, mida ta poleks tegelikult ära teinud. „See sell on J. Edgar Hooveri isiklik sõber,“ hoiatas ta. „Tema kuradi peale ei saa isegi häält tõsta.“
„Ta on ärimees,“ rahustas don leebelt. „Ma teen talle ettepaneku, millest ta ei saa ära öelda.“
„Liiga hilja,“ sõnas Johnny. „Kõik lepingud on alla kirjutatud ja nädala pärast läheb filmimine lahti. See on absoluutselt võimatu.“
Don Corleone rahustas: „Mine peole tagasi. Su sõbrad ootavad sind. Jäta kõik minu hooleks.“ Ta tõukas Johnny toast välja.
Hagen istus laua taga ja tegi märkmeid. Don laskis kuuldavale ohke ja küsis: „On seal veel midagi?“
„Sollozzot ei saa enam tagasi tõrjuda. Sa pead temaga sel nädalal kohtuma.“ Hagen tõstis sulepea kalendri kohale.
Don kehitas õlgu. „Nüüd, kus pulmad on möödas – ükspuha, millal sa seda vajalikuks pead.“
See vastus rääkis kahest asjast. Esiteks kõige tähtsamast: Virgil Sollozzo saab eitava vastuse. Teiseks, seik, et don Corleone oli vältinud vastuse andmist enne pulmi, viitas sellele, et don Corleone arvates tekitab tema „ei“ komplikatsioone.
Hagen päris ettevaatlikult: „Kas ma lasen Clemenzal mõne mehe siia majja elama paigutada?“
Don tõrjus kannatamatult: „Milleks? Ma ei andnud vastust enne pulmi, sest nii tähtsal päeval peab taevas isegi silmapiiril pilvitu olema. Samuti tahtsin ma ette teada, millest ta minuga rääkida tahab. Nüüd me teame. See, mida ta kavatseb ette panna, on infamità.“
Hagen küsis: „Sa siis ütled ära?“ Kui don noogutas, ütles Hagen: „Ma arvan, et enne, kui sa vastuse annad, peaksime me seda arutama koos kogu perekonnaga.“
Don muigas. „Arvad nii? Hüva, me arutame selle läbi. Siis, kui sa Californiast tagasi tuled. Ma tahan, et sa lendaksid homme sinna ja lahendaksid selle Johnny asja. Kohtu tolle filmi-pezzonovante’ga.“ Ütle Sollozzole, et ma kohtun temaga pärast seda, kui sa oled Californiast tagasi. On veel midagi jäänud?“
Hagen võttis ametliku tooni: „Haiglast helistati. Consigliori Abbandando on suremas, tänast ööd ta enam üle ei ela. Ta perekonnal on kästud kohale tulla ja oodata.“
Hagen oli täitnud consigliori ametikohuseid viimase aasta – sestpeale, kui vähk oli aheldanud Genco Abbandando haigevoodi külge. Nüüd lootis ta kuulda, et don Corleone lubab selle ametikoha päriselt talle. Asjaolud aga rääkisid tema vastu. Tavakohaselt usaldati nii kõrge amet üksnes mehele, kelle mõlemad vanemad on itaallased. Juba tema ajutine ametisolek oli tekitanud probleeme. Pealegi oli ta alles kolmekümne viie aastane, mitte veel säärases eas, kus üldise arvamuse kohaselt on juba omandatud kogemused ja kavalus, mida vajab edukas consigliori.
Ent don ei andnud talle mingit kinnitust. Selle asemel päris ta: „Millal mu tütar oma peigmehega lahkub?“
Hagen heitis pilgu käekellale. „Mõne minuti pärast lõikavad nad tordi lahti ja pool tundi hiljem nad lahkuvad.“ See tuletas talle midagi meelde. „Muide, sinu uus väimees. Kas me usaldame talle perekonnas midagi tähtsat?“
Teda üllatas ägedus, millega don vastas. „Mitte iial!“ Don laksatas peopesaga vastu lauda. „Mitte iial! Anna talle mingi teenistus, leivateenimiseks hea ametike. Kuid ära lase iialgi tal selgusele jõuda perekonnaäris. Ütle seda ka teistele – Sonnyle, Fredole ja Clemenzale.“
Don tegi pausi, seejärel jätkas: