Vana naise lugu. Hallie Ephron

      Originaali tiitel:

      Hallie Ephron

      There Was an Old Woman

      2013

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Käesolev raamat on ilukirjandusteos. Tegelaskujud, sündmused ja dialoogid on autori välja mõeldud ega pärine reaalsest elust. Igasugune sarnasus nii elavate kui ka surnud isikutega või sündmustega on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2013 by Hallie Ephron. By arrangement with the Author.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11419

      ISBN (PDF) 978-9949-84-528-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-013-3

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Jerryle, kelle armastus vanade asjade vastu mind inspireerib

      Tänusõnad

      Lood sünnivad jupphaaval ning käesoleva loo arendamiseks, lahtiharutamiseks, silumiseks ja otste kokkuviimiseks kulus omajagu aega. Selle kõige juures olen ma tänu võlgu paljudele inimestele.

      Tehniliste detailide ja tausta eest tänan ma New Yorgi Ajalooseltsi vanemkuraatorit Kathleen Hulserit, meditsiinidoktor Clarissa Johnstonit, jurist Michele Dorseyt ja atesteeritud meditsiiniõde Shilo Herbertit. Inspiratsiooni eest tahan tänada Jane Zevyt, kes pääses Bronxis tulekahjust eluga, ja Harlene Caroline’i, kes lubas mul teda külastada, kui ta parajasti oma ema maja tühjaks tegi. Aitäh David Fitzgeraldile ja Naomi Randile, kes aitasid mul leida ideaalse geograafilise asukoha, kuhu väljamõeldud Higgs Pointi kant luua – ehtne sooldunud lodu, kust avaneb vaade Manhattani siluetile. Selle paiga hämmastav ajalugu oli boonuspunkte väärt.

      Tänan teid südamest, mu kirjutamiskaaslased Roberta Isleib ja Hank Phillippi Ryan! Aitäh, Anne LeClaire, et aitasid mul otsustada, millest alustada!

      Eriti tahan tänada oma agenti Gail Hochmani ja oma toimetajat Katherine Nintzelit. Kindlamates kätes poleks ma olla saanudki. Aitäh Danielle Bartlettile, Shawn Nichollsile, Seale Ballengerile ning veel paljudele teistele HarperCollinsist toetuse, tubli töö ja heade soovide eest, mis aitasid sellel raamatul tõeks saada.

      Ja aitäh sulle, Jerry Touger, et mind toetad ja võimaldad mul seesugust elu elada!

      Esimene peatükk

      Mina Yetner istus oma elutoas ja uuris Daily Newsist surmakuulutusi. Ta luges läbi tervelt kaks tulpa, enne kui leidis kellegi, kes oli vanem kui tema. Mina puhus oma tee peale, rüüpas lonksukese ja sättis end oma mugavasse tugitooli. Järgmises tulbas leidis ta võõraste kadunukeste vahelt Angela Quintanilla, naabri, kes elas mõni kvartal eemal.

      Paistis, et Angela oli surnud kaks päeva tagasi kõigest seitsmekümne kolme aastasena. Pärast „vaprat lahingut”. Arvatavasti kopsuvähk. Kui Mina viimati Angelaga kiriku parklas kokku juhtus, oli naine sigaretti pahvinud, ise nii kontkõhn ja tudisev, et oli lausa ime, et ta oma nahast välja ei vabisenud.

      Mina naaldus ettepoole, võttis diivanilaua sahtlist pastaka ja spiraalköites märkmiku, mille oli aastaid tagasi samal tänaval asuvast Sparklesi segakaupade poest ostnud. Nädal pärast Henry surma oli ta hakanud kirja panema juba lahkunud tuttavate nimesid, alustades oma vanaemast, kes oli esimene surnud isik, keda Mina teadis. Nüüd oli juba neli märkmiku lehekülge täis. Enamik nimesid tõi meelde mõne mälestuse. Mõne näo. Vahel ka hääle. Vahel jälle mitte midagi – need viisid teda iseäranis rööpast välja. Unustamine ja unustusse vajumine hirmutasid Minat vaata et rohkemgi kui surm.

      Minale mõjusid nimekirjad, isegi sellised, rahustavalt. Viimasel ajal ei suutnud ta ilma nendeta elada. Mõnel hommikul võttis ta kätte hambaharja, et hambaid pesta, ja märkas siis, et see on juba märg. Ta hoidis oma Lipitori tablette väikeses plastist tabletikarbis, kus iga nädalapäeva jaoks oli eraldi lahter, kuigi vahel pidi ta ajalehest järele vaatama, mis päev parasjagu on.

      Nüüd alustas ta märkmikus uut lehekülge. Ta kirjutas ülaserva numbri 151, Angela nime ja kuupäeva ning avas siis sahtli, et märkmik uuesti sinna pista. Seal, sahtlipõhjas lebasid ta õe Annabelle’i prillid. Mina võttis need kätte. Kitsad valged plastraamid olid 1960ndatel, kui Annabelle otsustas, et vajab uut ilmet, näinud välja nii avangardistlikud. Tõenäoliselt oli aeg – taevake, tegelikult oli õige aeg ammu möödas – need minema visata, koos Annabelle’i pikkade öösärkidega, lillelisest puuvillast ja kenade pitskaelustega rõivatükkidega, mida õel oli kombeks Nordstromi kataloogist tellida. Mina eelistas lühikesi öösärke, mis ei takerdunud jalgade ümber, kui ta magades külge keeras.

      Kummaline, milliseid asju inimene suutis minema visata ja milliseid ei suutnud. Mina oli alles hoidnud Henry New York Yankeesi nokkmütsi, selle, mida mees oli kandnud 1956. aasta maailma karikasarja viiendal mängul, kui Don Larsen tegi Yankee staadionil suurepärase mängu, ja ometi polnud Mina üldse pesapalli fänn.

      Ja siis olid asjad, mille puhul polnud teist valikut, kui neid endaga kaasas kanda. Ta puudutas oma näopoolt, kompis armi, seda kõrgemat ja tuima kohta, mis algas põsesarnast ning kulges mööda kaela külge alla, üle abaluu seljanõgususeni välja.

      Mina pistis Annabelle’i prillid koos oma kadunukeste kataloogiga tagasi sahtlisse. Ta võttis oma kepi ja tõusis ettevaatlikult. Uuesti kukkuda oli viimane asi, mida tal vaja oli. Tal oli juba üks titaanist puusaliiges ja tal polnud vähimatki kavatsust tervet paari muretseda. Ta teadis liiga paljusid inimesi, kes läksid haiglasse nõndanimetatud rutiinsele protseduurile ja väljusid sealt surnuna.

      Ta viis oma tee välja kitsale varikatusega verandale, mis kulges piki majatagust. Pärast jäist ja rusuvat talve ning vesist kevadet oli lõpuks ometi küllalt soe ja kuiv, et väljas istuda. Mina väljavahetamata puus valutas ja vana verandakiik kriiksus sobivalt kaasa, kui Mina end oma õmmeldud lillelistele puuvillastele patjadele sättis. Ta võttis prillid eest, et ninaselga masseerida, ja maailm tema ümber tõmbus häguseks. Ilma prillideta oli Mina peaaegu pime, aga oli salamisi kergendust tundnud, kui arst ütles, et ta on liiga lühinägelik selle laserkirurgia jaoks, millest kõik räägivad.

      „Oh, kuss nüüd,” ütles ta, kui Vandel teisel pool õhutusust kaeblikult näugus. „Sa ju tead, et sinul pole lubatud välja tulla.”

      Naine pani prillid uuesti ette ning veranda ja selle taga laiuv lodu olid nagu naksti jälle selgelt näha. Mina kiigutas end tasakesi, nautis Higgs Pointilt üle East Riveri ja Long Islandi väina Manhattani siluetile avanevat vaadet. Väikese tüdrukuna oli ta siitsamast, selle maja tagant, kus oli kogu oma elu elanud, jälginud, kuidas Manhattani pilvelõhkujad üksteise järel kerkisid. Kui Chrysler Building oma nõelja nina taevasse suskas, oli ta kujutlenud, et tema magamistuba asub torni kiiskava tiaara kõige ülemisel korrusel. Siis kerkis Empire State Building, kõrgem ja ilma igasuguse tiluliluta selle tipus. See, kui Mina, ise ikka veel (nagu ema talle alatasa meelde tuletas) vallaline ja otse koolist tulnud, seal oma esimese töökoha sai, oli ühe unistuse täitumine.

      Mina mäletas, et ta kandis sirgelõikelist plisseerlõhikuga seelikut, peplumjakki, säravvalget kraega pluusi ning laiaäärelist, eest ja tagant allapoole painutatud servaga naiste viltkübarat, millest Mina meelest piisas, et anda talle täpipealt Ingrid Bergmani väljanägemine. Noil päevil muust ei räägitudki kui filmidest, sõjast ja kohtadest, kust odavat alkoholi leida.

      Kaks aastat hiljem sai unistusest õudusunenägu. Veel aastaid hiljem