Vana naise lugu. Hallie Ephron
Islandi väin. Sinka-vonka kulgevaid tänavaid ääristasid pikad ja kitsad lähestikku ehitatud majad. Ilma et siinsed krundid oleksid pärinenud üheltki ametlikult planeerimiskaardilt, olid need jagatud suvemajakeste jaoks kahekümnenda sajandi algupäevil, ammu enne seda, kui Whitestone’i sild siia pääsemise hõlpsamaks muutis. Kõige parema asukohaga majad, nagu Evie ema omagi, seisid reas Neck Roadil ühe linna allesjäänud lodu serval. Eviel polnud õrna aimugi, miks oli väinaäärseid Soundview’ laguune säästetud prügilaks muutumise häbist.
Ta möödus majast, kus kunagi elas tema sõbranna Alicia. Sealse garaaži taga oli ta suitsetanud oma esimese sigareti ja seejuures kuiva rohu peaaegu põlema süüdanud. Tagaverandal kiikpingil Joey Mendezega musitanud. Nüüd vajas maja hädasti uut värvikuube; sõbranna viltuse laega toa akende ees olid nüüd kardinate asemel rebenenud rulood. Alicia maja kõrval olev elamu oli kummaliselt tähniline, sest valge värv koorus ja tõi nähtavale suuri tumepruune laike.
Natuke maad edasi, kolm kvartalit enne tema ema maja, seisis Sparklesi segakaupade pood. Evie naeratas nähes, et see on ikka veel alles. Graniitplokkidest maja oli aastakümneid vanem kui ükski teine lähikonna hoone. Selle sildil olid veel mõned metall-litrid, millelt valgus vastu kiiskas. Pood oli avatud ja külastajaid nähtavasti jagus – pooled selle ees olevad viltused parkimiskohad olid täis. Maja küljel, kus kliendid pidasid bensiini võtmiseks kinni juba enne seda, kui Evie perekond siia kolis, seisis vana tanklaautomaat. Kunagi erkpunase-kollasekirju, oli see nüüd peamiselt roostekarva. Oma tipus kõrguva suure ümmarguse kettaga oli automaat Eviele alati meenutanud hiiglaslikku, oma rügemendist ilma loata lahkunud malenuppu.
Torisejal, kes Sparklesis enam-vähem leti taga elaski, oli kombeks Eviet ja Gingerit noomida, kui nad kas või hingasid mõne kommi peale, mida polnud valmis ära ostma. Mees hoidis noorteajakirju Seventeen ja YM kiletaskutes, et neid ei saaks sirvida, Penthouse’i leti taga pruuni paberi sisse pakitult, nii et näha oli ainult pealkiri. Telefoniautomaadile seadis ta ajapiirangu ning poeuksele riputatud silt hoiatas külastajaid, et need ei siseneks poodi toidu ega joogiga. Mees ei lasknud midagi esiakna külge kleepida, ehkki nüüd vaatas sealt vastu flaierite tohuvabohu. Evie seisatas, et neid silmitseda, ja toetas seljakoti jalge ette maha.
Osa kirjakesi olid ingliskeelsed, teised hispaaniakeelsed. Hoovimüügid. Inglise keele tunnid. Kasutatud raamatute müük raamatukogus. Koosolek „Säilitagem lodu” lähedal asuvas kogukonnakeskuses. Heategevusõhtusöök St. Andrew’ kirikus.
Evie kiikas poodi. Ta teadis, et lükkab vältimatut edasi, aga mis sellest. Tema ema maja ei kao ju kuskile. Kelluke – toosama tema noorpõlvest? – tilises pea kohal, kui ta uksest sisse astus. Ka poe sisemus lõhnas samamoodi. Saepuru ja kuivanud higi järele. Ja kohe välisukse kõrval oli endiselt telefoniautomaat. Evie pistis sõrme tagastusraha pilusse ja koukis sealt välja kümnesendise.
Poe eesotsas seisis ikka veel too hiiglaslik jäätisekülmik, milles tema ja Ginger olid avastanud kaljamaitselised mahlajäätised.
Läbi klaasist liugkaane piiludes tõdes Evie, et tal on kõht jube tühi. Enne oma korterist lahkumist oli ta ainult kohvi joonud. Kõige peal lebas Ben & Jerry’se pulgajäätis. Kirsilisandiga. Tema lemmik. Ta viis jäätise kassa juurde. Kassa kohal rippus hulk heledaid läikivaid lotopiletirulle. Evie ema oli olnud kauaaegne kraapimispiletite ostja.
Poodnik, pikk noor tähelepanelike silmade ja terava ninaga noormees, vajutas tuttava ilmega hõbedaseks värvitud kassaaparaadil mõningaid klahve ning sularahasahtel avanes kõlksatusega, mis otsekohe tuletas Eviele lapsepõlve meelde. Ühel letitagusel riiulil seisis rodu taskulampe ja patareisid. Siin oli igas majas korralik tagavara – piisas ainult tugevamast tuulehoost ja vool oligi läinud, aga selle tagasisaamine võttis tunde. Evie mäletas, et emal oli kausitäis kasutatud patareisid – tollal, kui nende prügikasti viskamine oli seadusega keelatud.
„Mis te arvate, kas taaslaetavad patareid säästavad energiat?” küsis ta poodnikult.
Mees pilgutas talle otsa vaadates silmi, nagu näeks teda esimest korda. „Ainult siis, kui teil on meeles laadija lahti ühendada, kui need täis saavad.”
Evie oli seda ka ise kuskilt lugenud. „Tobe lahendus. Võiks arvata, et seadmetega käib kaasas korralik väljalülitusnupp. Selle asemel kükitavad nad paigal ega tee muud, kui ainult ahmivad energiat.”
„Võiks ju arvata, et taaslaetavad on ka taaskasutatavad, eks ole?” vastas mees. „Aga ei ole. Nii me siis kasutamegi tavalisi patareisid, ilma elavhõbedata, valmistatud vanas heas USA-s. Kõik, mida need teevad, on see, et lekivad prügilatesse kaaliumhüdroksiidi.” Evie märkas, et mehe dressipluusil südame kohal olev siiditrükk kujutas lainjate veejoonte kohal krabi ja kala. Nende alt loosungilt võis lugeda: KÜSI MINULT SOUNDVIEW’ VESIKONNA KAITSE KOHTA.
„Soundview’ vesikonna kaitse?” küsis Evie.
„Mh?”
„Teie dressikas. Seal on kirjas, et küsige.”
Naeratades oli mees peaaegu kena. Tema lõual oli lohk ja põskedel vähemalt kahepäevane habemetüügas. Ta tõmbas leti alt välja voldiku ja pakkus seda Eviele.
„Tulge koosolekule,” ütles ta. „Kogukonnakeskuses. Esmaspäeva õhtul.”
Evie sirutas käe voldiku järele. Selle esiküljel oli värvifoto lodust. Ta pööras voldiku ringi. Ühel tagakülje fotodest seisis veepiiril väike salk inimesi. Neil kõigil rippusid kaelas binoklid. Seal, kolmjalale kinnitatud vaatetoru kõrval seisis poodnik, salga kõige pikem inimene.
„Ikka,” vastas Evie. Aga ta lootis, et ei jää siia nii kauaks, et mingisuguse kohaliku ristiretkega liituda.
Mees naaldus tahapoole ja pani käed vaheliti. Evie tundis, kuidas ta nägu õhetama lõi, kui mees piidles tema lukuga fliisvesti, Dolce ja Gabbana teksaseid, mille ta oli Century 21-st leidnud, ja Frye saapaid, mida ta oli kandnud juba viimased kümme aastat, alates viimasest semestrist New Yorgi ülikoolis.
„Ma tean teid,” ütles mees. „Eks ju?”
Evie teadis, et see on maailma vanim külgelöömislause. Aga sellegipoolest tundis ta end mehe pilgu all ebamugavalt. Kas mehe juures oli tõepoolest midagi tuttavat?
„Ära tabasin,” ütles mees. „Sa oled üks Ferrante tüdrukutest. Mäletan sind 68. koolist. Sul” – mees vidutas silmi – „sul on ju õde ka?”
„Ginger,” vastas Evie. Loomulikult mäletab mees Gingerit. Ginger oli see ilus õde.
„Õigus. Te kaks käisite siin jäätist ja...”
„Kommi ostmas.” Evie naeris. Tema ja Ginger olid regulaarselt oma taskuraha ja ajalehtede laialikandmise teenistuse loovutanud – Evie kihisevate kommide, tropside ja kirsimaitselise mahlajää vastu, Ginger eelistas M&M’s-e ja maapähklivõiga šokolaadikomme.
„Finn Ryan,” ütles mees kätt sirutades.
Evie surus seda. Mehe sõrmeotsad tundusid parkunud. Eviele meenus, et kommide ja ajakirjade üle valitsenud vana ihnuskoi nimi oli härra Ryan. „Kas see pood ei kuulunud mitte su isale?”
„Kuulus küll. Ta suri mõni aasta tagasi ja mina pärisin kõik selle.” Mees tegi laia käeviipe ja muigas sardooniliselt. „Ajastus oli ideaalne. Mul polnud midagi paremat teha ja nii ma tulingi koju.”
Nüüd meenus Eviele too pikk, kõhetu vanem poiss, keda ta oli mõnikord märganud poe põrandat pühkimas või riiuleid täis ladumas. Sageli lösutas poiss poe tagaosas vanal diivanil, ise just nagu ainult põlvedest ja küünarnukkidest kokku pandud, tossud juba leivapätside mõõtu, ning luges koomikseid või mängis Nintendo kõneka piiksumise saatel „Super Mariot”. Evie tahtnuks küsida, kustkohast mees koju tagasi oli tulnud? Mida ta oli oma eluga pärast 68. kooli peale hakanud? Miks ta polnud poodi maha müünud?
„Tunned ikka veel videomängude vastu huvi?” küsis ta hoopis.
„Elad ikka veel Brooklynis?”
Aih. Mehe ilmest