Meeletu suvi. Esimene raamat. Tracy Brogan
mille hiigelsuured sarved laiusid kogu kivist kamina kohal, rippus ühe kõrva otsas Detroit Tigersi nokkmüts. Mu rinnus hakkas pitsitama. Dody kirbuturgu meenutav sisekujundus ajas mind alati segadusse.
Laitmatuks koduperenaiseks olemises ei saanud teda küll süüdistada. Mind jälle ainult selles süüdistada saigi.
„Dody? Halloo?” hüüdsin ma.
Koeraküünte klõbin põrandal hoiatas mind põgusalt ette, enne kui Lazyboy ja Fatso, kaks tursket tahumatut määratlemata tõugu ja igasugust õpetust mitte saanud peni, mind pikema tseremoonitsemiseta vastu seina virutasid ning märgade, ilaste musidega üle külvasid. Nende armastus oli tingimusteta ja ila valimatu. Tõstsin põlve, et neid eemale nügida, aga nemad käisid mulle muudkui peale, nagu mul oleks taskus peekon. Nad värisesid jumaldamisest.
Ah kui vaid saaks koer olla ja sellist ohjeldamatut rõõmu tunda!
„Dody!” hüüdsin uuesti. „Kutsu koerad ära!”
„Sadie? Kullake, kas see oled sina? Lõpuks ometi!”
Tädi kihutas nurga tagant välja, vehkides päevitunud kätega blondide lokkide kohal. Ta oli kas minu nägemisest elevil või oli majas tulekahju. Tema türkiissinisel kimonol oli roosa lilleline põll. Ta müksas osavalt koerad toeka puusaga eemale ning võttis mu oma rohmakasse, anakonda haaret meenutavasse embusesse.
„Arvasin, et sa ei jõuagi kohale! Kuidas sõit kulges?” Ta müksas teise puusaga, kui koerad mind uuesti rünnata püüdsid. „Kas sa tulid Main Streeti kaudu ja nägid uut postkontorit? Kas need veesülitid pole mitte imelised? Jumal tänatud, et sa ei pidanud lume pärast muretsema. Aga praegu on juuni, nii et loomulikult pole lund maas. Lazy, kao mu jala pealt ära.” Ta lükkas koera käega. „Noh? Kus lapsed on? Kas nad on siin?”
Mu tädi oli tsunami karvastes sussides. Ja mingil põhjusel kimonos.
„Nad loevad õues päkapikke kokku.”
Tema silmad särasid. „Oi, ma ei jõua nende nägemist ära oodata. Kas nad on kasvanud? Loomulikult on.”
Ta tõmbas mind tagasi ukse poole ja virutas võreuksele sellise jõuga, et see paiskus lahti, lendas vastu maja seina ja pauguga uuesti kinni.
Dody vangutas pead. „Neetud, Walter oleks võinud enne surma selle ukse korda teha.” Ta avas selle ettevaatlikumalt. Ta astus päikese kätte ja surus minu ulakaid järglasi nähes mõlemad peopesad vastu nägu. „Oi, seal nad ongi! Lapsed. Sadie, kas nad pole mitte armsad?”
Paige’il oli käes peotäis taimi, juured endiselt otsas, samal ajal kui Jordan püüdis greibisuurust kivi oma tillukesse taskusse toppida. Mu lapsed võpatasid, kui koerad musitamiseks nende poole kappasid.
„Lazy! Fatso! Käituge korralikult!” Dody plaksutas käsi ja koerad loivasid nukralt eemale.
„Lapsed, tulge öelge tädi Dodyle tere.”
Paige astus kohe ligi. „Tädi Dody, ma tõin sulle lilli!”
„Paige! Emme on sulle öelnud, et teiste inimeste aiast ei tõmmata taimi välja!” tõrelesin ma.
„Aga sa ise ütlesid, et seal on vaid umbrohi.”
Dody kissitas minu poole kõõritades silmi, seejärel kummardas ettepoole, et puudutada Paige’i põske, nagu see oleks habras seebimull.
„Sa võid nii palju lilli noppida, kui tahad, kullake. Selleks need siin ongi.” Dody võttis improviseeritud kimbu ja koputas mullakamakad oma siidiga kaetud jala vastu maha. „Need on imearmsad. Ja kes see pikk poiss seal on?” Dody osutas Jordani poole. „See ei ole ometi sinu väike vend.”
Jordan kõhkles. Ta tundis Dodyt, aga pärast lahutust oli ta väga häbelikuks muutunud.
„Ma ei ole väike,” torises ta.
„Muidugi ei ole. Sa oled ju peaaegu nii pikk, et saad Jasperile otse pasunasse anda.”
Mu poja huuled tõmblesid, nagu ta püüaks naeratust varjata.
Jasper oli Dody vanem poeg ja meeter üheksakümmend kolm pikana kindlasti pere kõige pikem liige. Ta oli hiljuti lõpetanud kokakooli, kuid ta oli kiire inimestele ütlema, et seda kutsutakse kulinaariakunsti ja külalislahkuse instituudiks.
„Kas tead, Jasper sai Arnosse tööle! See on Bell Harbori kõige peenem restoran, tänan väga. Ta võib sulle sellest ise rääkida. Jasper!” lõugas ta üle õla.
„Kas ta on siin?” küsisin ma.
„Oi jaa. Kas ma ei rääkinud? Ta kolis tagasi koju, et restorani ostmiseks pisut raha koguda.”
Mu peast käis läbi häiresignaal. Dody teadis väga hästi, et ta ei olnud mulle sellest rääkinud, sest ma poleks siis ehk tulnudki. Ta teadis, et tahan suvepuhkust meestevabas õhkkonnas veeta. Kui Jasper on kodus, pidin ma jagama vannituba tema habemekarvadega ja ära kannatama prill-laua lahtijätmise. Ta peeretab suvalisel hetkel ja ajab kõik koerte kaela. Ja mina pean kogu aeg rinnahoidjat kandma! Mis kuradi puhkus see selline on? Kartused sinna sõitmise pärast ujusid taas pinnale.
Laste eemale kiskumine kõige tuttava juurest ei olnud kerge otsus. Pikem külaskäik Dody juurde võis vabalt tohuvabohu tähendada. Nagu ka enamik lühikesi külaskäike. Aga asja otsustas see, et Richard keelas meil minna. Varjatud rõõm sellest, kui sain talle öelda, et ta ei saa mind takistada, kaalus üles selle, et pean Jasperi kohaloleku välja kannatama.
Läksin maasturi juurde ja tegin pagasiruumi lahti, et asju välja võtta. See oli pilgeni täis. Olin kurikuulus ülepakkija ja võtsin kaasa kõik, mida suvel võis vaja minna – ja mitu asja, mida vaja ei lähe. Mulle meeldis iga võimaliku hädaolukorra jaoks valmis olla. Kunagi ei võinud teada, millal sa üksildasse kohta lõksu jääd ning sul nöörikera või kummitsementi vaja võib minna. Richard noris mind alati, aga tal polnud aimugi, kui palju mina pidin vaeva nägema selleks, et tema puhkus sujuks.
Dody pöördus mu laste poole. „Kullakesed, köögis on teile mänguasju. Suuremalt jaolt on see vana kola, mille sain oma sõbrannalt Anita Parkerilt. Ta koristas hiljuti pööningut.”
Paige ja Jordan kilkasid ja jooksid kohe tuppa. Mänguasjadest, isegi kui need olid mingid närused vanad lelud võõra inimese pööningult, piisas, et Jordan häbelikkusest üle saaks.
Dody pöördus uuesti minu poole. „Anita lind suri ära. Kas ma rääkisin? Milline tragöödia.” Ta tasandas tõsiselt häält. „Tema enda kass sõi tolle ära! Kujutad sa pilti?”
„Sa pead silmas seda lindu, kes mind naksas, kui ma väike olin?” Tundsin selle linnu ees kabuhirmu.
Dody noogutas. „Ilmselt.” Ta kallistas mind taas. „Oh, mul on nii hea meel, et sa lõpuks ometi siin oled! Kolm aastat on liiga pikk aeg.”
Sirutasin tema embusest käe välja ja sikutasin välja järgmise kohvri.
„Sellest ei ole nii kaua möödas, Dody.”
„See kah mõni jutt. Need korrad, kui sa hotellis peatusid, ei loe.” Ta lükkas mu põselt juuksesalgu ära, nagu oleksin kolmeaastane, mitte kolmekümnene.
„Me ei ööbinud siin, sest Richard oli koerte vastu allergiline.”
„Jama puha. Ma lihtsalt ei meeldinud talle.”
Ma ei vaielnud vastu. Tal oli õigus. Richardi meelest oli Dody ebaviisakas ja pealetükkiv ning tema kodu lõhnas alati kapsa ja patšuli järele. Mis oli tõsi.
Läksin sihilikult jutuga edasi ning sõnasin: „Ma kirjutasin eelmisel nädalal lahutuspaberitele alla.”
„Jah? Jumal tänatud!”
Sain järjekordse ülevoolava kallistuse osaliseks.
„Mulle ei meeldinud tema ka kunagi, kas tead.” Dody pühkis käsi kokku, nagu oleks mälestus Richardist rasvane plekk. „Nüüd, kui sellega on ühel pool, võime