Meeletu suvi. Esimene raamat. Tracy Brogan
jätan hommikusöögi vahele.”
Richard vangutas pead ja võttis laste kotid kätte. „Ise tead. Lähme, lapsed.”
Suudlesin kiiresti Paige’i põsele, tundes juba rusuvat igatsust. Jordan oli mu haardeulatusest väljas, klammerdus Richardi käe külge ega heitnud minu poole pilkugi. Nad olid isa nägemisest niivõrd elevil, et ma olin nähtamatuks muutunud.
„Hea küll siis, lõbutsege,” hüüdsin neile järele. Mitte keegi ei pööranud ringi.
Glenville’i sõites olin muretsenud, et lapsed igatsevad nädalavahetusel mu järele liiga palju.
Nüüd tundsin kabuhirmu, et nad ei tunne minust üldse puudust.
Ronisin tagasi autosse, teades, et järgmisena ootab mind ees kohustuslik külaskäik ema juurde. See ei muutnud mu enesetunnet paremaks. Ma ei olnud talle öelnud, et tulen linna, aga ta sai alati mingi üleloomuliku võime abil teada kõigest, mida ma ei tahtnud, et ta teaks. Kui ma läbi ei astu, olen jamas. See oleks veel üks asi, mida minu puuduste nimekirjale lisada.
Ta ei olnud mulle Richardist lahutamist andestanud, mis oli täiesti arusaamatu, arvestades, et ta ise oli igasuguse kahetsuseta minu isast lahutanud, kui ma olin üheteistaastane. Penny ja mina olime sugulase juurest pidžaamapeolt tulnud ning avastanud, et isa on läinud. Ei mingit kirja. Telefonikõnet. Ema ütles lihtsalt, et käskis tal lahkuda. Mitte keegi ei öelnud otse välja, et tal oli teine naine, aga kõik viitas sellele.
Aasta hiljem abiellus isa uuesti ja enne tema surma nägin teda veel ainult umbes tosin korda. See juhtus peaaegu viisteist aastat tagasi. Lõpuks muutus pidev igatsusvalu taustamüraks, mida ma vaevu tähele panin, lakkamatuks suminaks, mis ei olnud aga häirivalt vali. Kui ma sellele just ei mõelnud nagu siis, kui mind keegi altari ette ei saatnud või kui mu lapsed sündisid.
Ema maja juurde jõudes koputasin vaikselt võreuksele, kuigi nägin, et ta seisab köögis. „Tere, ema.” Astusin sisse ja pühkisin automaatselt jalad uksematil puhtaks.
Tal oli seljas säravvalge tennisekostüüm, tema siledad musta värvi juuksed olid kuklal stiilselt klambriga kinnitatud. Jää kõlksus tema tee sees, kui ta klaasi käest pani.
„Sadie, milline üllatus.” Ta ei püüdnud mind emmata. Helene Harperi meelest olid füüsilised kiindumusavaldused vulgaarsed.
„Ma viisin just lapsed Richardi juurde. Mõtlesin, et äkki tahad homme näiteks õhtust süüa või lõunatada.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.