Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka

      mu abikaasale, Joseph Michael Kurcinkale – ilma sinu intuitsiooni, vaimukuse ja organiseeriva pilguta poleks ma seda teinud;

      mu lastele, Joshua Thomasele ja Kristina Leah Sheedy Kurcinkale – ilma teie olemasoluta poleks ma seda kõike teadnud;

      mu vanematele, Richard ja Beatrice Sheedyle – ilma teieta poleks mind olemas …

      TÄNUAVALDUSED

      Käesolev täiendatud väljaanne poleks sündinud paljude panustajate abita. Olen nendele sügavalt tänulik ja tahan neid tänada.

      Kõik lapsevanemad, õpetajad ja lapsed, kes mulle oma lugusid rääkisid – palusite mul oma nimesid mitte avalikustada ja sellega ma arvestasin. Samas ei oleks see raamat ilma teie abita üldse võimalikuks saanud – sain teilt nii palju infot.

      Lynn Jessen, sõber, kolleeg, Paidea Child Development Centeri direktor, erakordne emotsioonide ohjamise treenija – olen sinult nii palju õppinud!

      Kim Cardwell, mu sõber ja kolleeg, kes oli minuga iga sõna, oige ja nurina juures ning igal ülevushetkel, kui kirjutasin raamatu esimest väljaannet.

      Minu agent Heide Lange, kel on jätkuvalt usku minusse ja mu töösse.

      Janet Goldstein, raamatu „Raising Your Spirited Child“ esimese väljaande toimetaja, kes mind järjekordselt juhendas ja toetas – see oli vajalik töö lõpetamiseks.

      Nancy Peske, kelle toimetajaoskused ja teadmised sisu kohta olid otsustava tähtsusega projekti lõpuleviimisel.

      Toimetaja Lyssa Keusch ja toimetaja assistent Rebecca Lucash, kes viisid projekti avaldamise protsessist sujuvalt läbi.

      Meie hulgast lahkunud JoAnne Ellison, kel oli alati minusse usku.

      Kogu ECFE personal, eriti Marietta Rice, Jenna Ruble, Janey Whitt, LeeAnn McCarthy, Barbara Dopp, Shannon Dufresne, Beth Hersman, Leta Fox ja Joan Kane, kes igaüks omal moel mind algusest peale toetasid.

      Vicki Cronin, sõber, kolleeg ja teistsuguste originaalsete isepäiste ja tundeküllaste laste ema – sinu intuitsioon ja lood on ikka väga väärtuslikud.

      Susan Perry, kirjanik ja õpetaja, kes on mind jätkuvalt kirjutamisel juhendanud.

      Kelsey K. Sather, Montanast pärit õpetaja, kes mind kirjutama õpetas – sina inspireerisid mind.

      Joanne Burke, sõber ja teadmiste tagaajaja – sina esitad parimaid küsimusi!

      Meie seast lahkunud doktor Stella Chess, temperamendi pikiuuringu algataja, kes lahkelt vastas mu küsimustele ja alati mu töö eest võitles.

      Joseph ja Mary Kurcinka, mu ämm ja äi, kes kannatlikult mu pingutusi toetasid.

      Barbara Majerus, Kathy Kurz, Helen Kennedy ja Sue Nelson, mu õed, kes on alati olnud mu super-ergutuskooriks.

      Paidea Child Development Centeri personal – olen väga palju õppinud, jälgides teie tundlikku ja lahket suhtlemist teie hoole all olevate lastega.

      Norm Wallace, mu inglise keele õpetaja keskkoolis, kes ütles mulle, et oskan kirjutada …

      Tänan teid!

      TERVITUSED

       Lubasite mulle, et tüdrukust saab imevahva täiskasvanu, ja nii ongi!

       Lydia, kahe lapse ema

      Tere tulemast raamatu „Isepäise lapse kasvatamine“ lugejate hulka. Olen Mary, teie juhendaja, vanemate ja laste litsentseeritud õpetaja, üks nüüdseks juba täiskasvanute isepäiste¹ ja tundeküllaste laste vanematest. Mul on hea meel teatada, et selles raamatus esitatud informatsioon ja strateegiad on kindlalt ajaproovile vastu pidanud.

      Mõnikord võib sulle isepäise ja tundeküllase lapse vanemana tunduda, et oled ainus selline. Aga nii see ei ole. Enne sind on neid olnud tuhandeid. On teavet, mis võib asjade seisu paremaks teha. Iga päev postitatakse Facebooki Raising Your Spirited Child leheküljele teateid minult saadud nõuandeid rakendavate vanemate edusammude kohta ja need saabuvad ka minu meilile. Lydia oli see, kes kirjutas: „Te õpetasite mind oma last kuulama. Kuna nüüd ma kuulan ja respekteerin teda, on tal tohutult enesekindlust ja ta mõistab ennast nii hästi. Hiljuti lõpetas ta kolledži, kus ta oli spetsialiseerunud peamiselt kolmele ainele. Tal on tulnud seista silmitsi tohutute raskustega ja ta on nende kõigiga toime tulnud. Soovin, et minu vanemad oleksid mindki kasvatanud niiviisi nagu mina teda.“

      Käesolevas raamatus on igasse peatükki lisatud uut teavet ja viimaseid uurimistulemusi. Uut nõu saab tugevustele keskendumise, rahu säilitamise, raevupursete hajutamise, selgete piiride seadmise, probleeme lahendavaks perekonnaks saamise, eakaaslastevaheliste ja õdede-vendade konfliktide vähendamise ning sobiva kooli valimise kohta.

      Ka peatükk „Magamaminekuaeg ja öine ärkamine“ on saanud uue näo. Aastad individuaaltööd peredega aitavad mul edasi anda just seda infot, mis aitab su perele tagada vajaliku une.

      Kui hakkasin kirjutama raamatu „Isepäise lapse kasvatamine“ algset versiooni, olin väikeste laste ema. Andsin lastevanematele tunde programmi Minnesota Early Childhood Family Education Program raames. Sel ajal ärritasid mind olemasolevad õppekavad. Salamisi tundsin vajadust rääkida nende vanematega, kes mõistavad, mida tähendab elada lapsega, kes võib karjuda 45 minutit seetõttu, et tema röstsai on nelinurkse asemel lõigatud kolmnurkselt. Sellise lapsega, kes pigem sureb, kui aktsepteerib eitavat vastust, ja kellel annavad tunda sokkides leiduvad õmblused. Sellise lapsega, keda olemasolevad laste kasvatamist käsitlevad raamatud kas üldse kõneks ei võta või kui võtavad, siis kohutavalt negatiivses toonis – sellises toonis, mida mina polnud valmis aktsepteerima.

      Esimestes tundides, kus käsitlesime tundeküllast-isepäist last, esitasin viimased uurimistulemused ja uuringud lapse arengu, suhtlemise, isiksuse, temperamendi ja selle tüübi kohta. Arutasime neid detailselt, uurisime ja mõtlesime välja viisid, millest oleks abi väikeste vastupuiklevate laste riietamisel, toitmisel, magamasaamisel ning toidupoes käimisel, nii et see toimuks veidigi väiksema nägeluse saatel. Lugusid üksteisele rääkides võimaldasime kõigil piiluda oma kodudesse, koolidesse ja naabrusesse. Avastasime sarnasusi asjus, mis meile muret tegid ja mõnikord karjuma panid. Rääkisime üksteisele reeglitest, mis olid meie peredes ülekaalus, distsiplineerimisviisidest, mis toimisid, ja ka neist, mis ei toiminud. Saime teada, mida igaüks meist tegi, et luua lapsega eluterve suhe.

      Selles väljaandes on lood ulatuslikumad, siia on kaasatud lood vanematelt, kes on osalenud minu töötubades, otsinud mult nõu erakonsultatsioonidel või on oma kogemustest mulle kirjutanud. Nagu nende eelkäijad, olid ka need vanemad valmis jagama oma küsimusi, hirme, lemmikstrateegiaid ja õuduslugusid. Kõik lood on tõsielust, vanused on täpsed, kuid kõik nimed,