Isepäise lapse kasvatamine. Mary Sheedy Kurcinka
Nii et tule kaasa, luba mul anda sulle lootust ja vahendeid, et luua perekond, kus isepäisus õitsele puhkeb.
2 ERINEV VAATENURK Tugevustele toetumine
Kui olin väike poiss, kutsusid nad mind valetajaks, nüüd täiskasvanuna kutsuvad nad mind kirjanikuks.
Isaac Bashevis Singer
Mulle meeldib silte koguda. Igasuguseid silte – selliseid, mis kinnituvad konservidele, ja selliseid, mis jäävad inimestele külge. Täna uurisin supikonservil olevat silti, säravpunast erkvalgel taustal. Ere ja lõbus, paneb mind end õnnelikuna tundma. Kollased pritsmed teatavad mulle, et see on „Chicken ALPHABET with vegetables SOUP“ (Kana-köögivilja TÄHESTIKUSUPP). Huvitav, kui tagasihoidlikult on välja toodud juurviljad ja kui esile on tõstetud tähestikku. Purgi tagumisel küljel oleval sildil on koostisosad ning tempel tõendab, et supp on USA valitsuse poolt kontrollitud.
Silt räägib paljust. Juba enne konservi avamist tean, mis seal sees on, ja seda, et supp on valitsuse poolt heaks kiidetud. Ettevõtted kulutavad tuhandeid, isegi miljoneid dollareid taoliste siltide disainimisele, et need meie jaoks ahvatlevaks ja ihaldusväärseks muuta.
VAATLEME SILTE
Sildid, mida inimestele omistatakse, pole alati nii kenad. Neil on palju kujusid ja vorme – näiteks hüüdnimed Toriseja ja Vinguja, tiitlid kõiketeadja ja boss ning märgised unimüts ja unistaja. Mõned on eredad ja värvikad ning nende kuulmine tekitab minus hea tunde, näiteks tõukeratas ja armastus. Mõned, nagu tähenärija ja solvuja/turtsakas, on igavad ja sünged ning üle huulte lipsates jääb neist suhu mõru maitse. Iga silt toob esile eraldi omaduse, konkreetse tunnusjoone. Need ütlevad mulle, mis on inimese sees, isegi kui ma temaga kunagi kohtunud pole. Kahjuks ei esitata neid mingis erilises järjestuses, seega kuuldes sõna turtsakas ei tea ma kunagi, kas see tähendab, et inimene on natuke või palju turtsakas. Selliste sõnade kasutust valitsus ei reguleeri, seega mõned nendest vastavad tõele ja teised mitte.
Isepäise loomuga lapsed paistavad suisa nõudvat silte, ja mitte just positiivseid. Kõikidel lastel on hüüdnimed, kuid isepäise loomuga lastel õnnestub koguda ohtralt hirmsaid, õnnetuid ja halvasti disainitud silte, mis näivad sääsena nõelavat, haavates õrna siledat nahka. Seda võib juhtuda igas perekonnas. Juhtus ka Caroline’i peres.
„Mu abikaasa ütleb, et oleksime pidanud talle nimeks panema Helen, sest ta on kui „Hell“ – põrguline ratastel!“ Caroline naeris, kui kuulasime, kuidas ta kolmeaastane tütar Hazel oma semusid liivakastis „organiseeris“. „Aga tõesti, ma ei ole varem taibanud, kui kerge on meie tütart sildistada. Olen alles nüüd hakanud nägema selle mõju temale. Hazel on kõige noorem, meie pere üllatuslaps. Ta on ülejäänud kahest lapsest niivõrd erinev, et oleme alati talle viidanud kui „taltsutamatule naisele“. Eile noomis mu ema teda diivanil hüppamise pärast. Hazel vabandas end, öeldes: „Vanaema, kõik on korras. Mind peetakse taltsutamatuks.“
Kui silt on pandud, siis kipume tegutsema sellele vastavalt, isegi kui see pole täpne. Seda näiliselt võluväel toimuvat hüpet sildilt reaalsusesse nimetatakse Pygmalioni efektiks ja see on uurijate poolt hästi dokumenteeritud. Tegelikkuses õpivad lapsed selle, kes nad on, ära teistelt nende ellu kuuluvatelt inimestelt. Mõtle isepäistele lastele, keda tead. Milliseid sõnu kasutatakse nende kirjeldamiseks? Kas need kõlavad samamoodi nagu miljonidollarilised sõnad, mis luuakse reklaamiagentuuride poolt, sõnad, mis suudavad panna sind soovima, et sul võiks olla isepäiseid lapsi isegi rohkem? On need sellised kirjeldused, mis paneks teisi sind kadestama isepäise lapse kasvatamise võimaluse pärast? Sildid, mis ajavad sind uhkusest puhevile, panevad heast meelest naeratama ja rõõmust naeru pugistama? Positiivsed sõnad, mis keskenduvad sellele, mis on õige, mitte sellele, mis on valesti?
Olgem ausad. See on ebatõenäoline.
Enamik meist seisab silmitsi suure hulga kuuldavale toodud ja toomata jäänud siltidega, mis mõjutavad viisi, kuidas me mõtleme, tunneme ja toimime oma isepäiste laste puhul. Kui kavatseme luua oma lastega terve suhte, peame asetama sildid lauale, analüüsima neid ja seejärel ümber nimetama need, mis panevad meid ja meie lapsi end viletsalt tundma – neid, mis varjutavad meie visiooni ja peidavad sisemist potentsiaali.
SILDID
Sildid on igas perekonnas erinevad. Sul on vaja oma silte analüüsida ja ümber kujundada. Ma kutsun sind osa saama ühest isepäiseid lapsi käsitlevast seminarist, et saaksid kuulda, milliseid silte on teised vanemad oma lastele pannud. Usu mind, sa pole sugugi ainus lapsevanem, kes on oma isepäise lapse kohta mingi masendava mõttega välja tulnud.
Seminari alguses, kui üheaegselt saabub kohale neliteist lapsevanemat ja kaheksateist last, on palju mürgeldamist. Esmalt rabab sind trügimine – häälte ja helide virvarr. Rõõmsad helid: põnevusest tingitud kiljatused, naer, hüüded emale ja isale „Vaata nüüd!“, kui väledad väikesed lapsed laskuvad liumäest ja hüppavad batuudil. Hirmuga seonduvad helid: protestihüüded ja laused „Ma ei tee seda“, kui lapsed haaravad oma vanemate jalgadest kinni, sundides neid kangelt üle ruumi kõndima.
Esimesed minutid veedavad pered koos, siis aga minnakse eraldi rühmadesse. Lapsed jätkavad oma programmiga, vanemad lähevad aga arutelu rühma.
„Tänaseks teemaks on sildid,“ teatan ja jagan igale vanemale kolm väikest kaarti. Palun neil igale neist kirjutada ühe sõna, mis kirjeldab nende last „halbadel päevadel“. Mõned küsivad otsekohe kaarte juurde, väites, et kolmest ei piisa kaugeltki mitte. Kõik naeravad. Hea on teada, et ka teistel inimestel esineb ebameeldivaid mõtteid.
Mitmed vanemad täidavad kaardid otsekohe. Teised nihelevad toolidel, kõhklevad, kirjutusvahendid on rohkem õhus kui kaardil. Mõte avalikult oma kohutavaid mõtteid omaks võtta on peaaegu talumatu. Ma kinnitan neile, et kõik kaardid aetakse segamini ja jagatakse siis uuesti välja. Mitte kellelgi ei tule enda kirjutatud silti „omaks“ tunnistada. Nad võivad olla täiesti ausad.
Kui kaardid on segatud, saadan need lauas ringi käima ja igaüks võtab ühe kaardi. Mike, vaikne ja tähelepanelik kahe lapse isa – üks neist on isepäine, teine mitte – katkestab vaikuse. „Armastab vaielda,“ loeb ta. „Oojaa, minu poeg Jayden vaidleb iga asja üle. Eile püüdis ta mind veenda, et päike ei paista. Ma pole pime, päike paistis. „Vaata aknast välja,“ ütlesin talle. „Päike paistab“. Kas teate, mida Jayden vastas? „Noh, Hiinas ei paista.““
Teised naeravad, neile tulevad nende endi ummikusse jooksnud vaidlused meelde. Kui naer vaibub, pöörab Jennifer kaardi ümber. „Ei lõpeta ealeski,“ teatab ta.
Sel korral sekkub Abby. „Mul on neli last ja Bea hoiab mind rakkes 24 tundi päevas. Mind on vaja sellest hetkest, mil ta ärkab, kuni hetkeni, mil ta unne suigub. Ma olen omadega läbi. Vajan puhkust.“
„Mina samuti,“ nõustub Amanda. „Elizabeth on kaheaastane ja ikka ootan veel, millal ta öösel korralikult magaks. Ma ei tea kunagi, millal ta magama jääb ja millal ta ärkvel on.“ Seejärel lisab ta häbelikult ringi vaadates: „Seks. Mis asi see veel on? Arvan, et mäletan vahekorras olemist. Ühe korra vähemalt olen sellega hakkama saanud.“
Rõõmus elevus täidab ruumi.
„Ma ei suuda uskuda, et selle kirjutas keegi teine, sest ka mina panin selle kirja,“ tunnistab Sarah, kes oma kaardi ümber pöörab. Sellel seisis suurte rasvases kirjas tähtedega sõna agressiivne.
„Kui kellelgi sellest abi on,“ pakub Jacob, „siis mina kirjutasin plahvatusohtlik. Igapäevased raevuhood on peaaegu mu taluvuspiire ületamas. Hakkan ennast tundma kutselise astronaudina.“
„Nojah, võimalik, et minu laps polegi nii hull, kui arvasin,“ itsitab Laura. „Mina ärritun, kuna ta on nii pirtsakalt noriv. Pannkoogid peavad mõlemalt