Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman
räägivad „ravist”. Ja siis käsib ema Elsal kõrvaklapid pähe panna. Ja Elsa panebki. Ta soovis eelmisel aastal jõulukingiks kõrvaklappe ja nõudis kategooriliselt, et ema ja vanaema maksaksid kumbki poole nende hinnast. Sest nii oli õiglane.
Kui ema ja vanaema tülitsema hakkavad, paneb Elsa kõrvaklapid pähe, keerab muusika valjemaks ja mängib, et ema ja vanaema on tummfilmi näitlejad. Elsa on laps, kes õppis juba varakult, et elu on kergem, kui sa saad selle heliriba ise valida.
Viimasena kuuleb ta vanaema küsimust, millal ta võib Renault’ politseist ära tuua. Renault on vanaema auto, vanaema ütleb, et ta võitis selle pokkeriga. Renault on tegelikult muidugi automark, aga Elsa arvas väiksena, et Renault on auto nimi, enne kui ta sai teada, et see auto polegi ainus sellenimeline. Nii et ta ütleb seda endiselt nii, nagu oleks see nimi. See on väga sobiv nimi, sest see kõlab nagu mõni köhiv prantsuse vanamees, ja vanaema Renault on vana ja roostes ja Prantsusmaalt pärit ja teeb käiguvahetuse ajal sellist häält, nagu lohistaks keegi rasket rõdumööblit mööda betooni. Elsa teab seda, sest mõnikord teeb vanaema Renault’ga sõites suitsu ja sööb kebabi, nii et juhtimiseks on tal vabad ainult põlved, ja siis vajutab ta siduri alla ja karjub„NÜÜD!” ja siis võib Elsa käiku vahetada.
Elsa tunneb sellest puudust.
Ema ütleb vanaemale, et too ei või Renault’d ära tuua. Siis ütleb vanaema nördinult, et see on tema auto, mille peale ema vastab, et ilma juhiloata ei tohi sõita. Ja siis nimetab vanaema ema „nooreks daamiks” ja teatab, et tal on vähemalt kuue riigi juhiload. Mille peale ema küsib vaoshoitult, kas üks neist riikidest on juhtumisi see riik, kus nad elavad. Mille peale vanaema istub mõnda aega vaikides ja mossitab ning õde võtab talt vereproovi.
Elsa läheb lifti juurde ootama, sest talle ei meeldi eriti süstlad, ei tema enda ega vanaema käsivarres. Ta istub toolile ja loeb iPadist„Harry Potterit ja Fööniksi ordut”. Ta loeb seda umbes kaheteistkümnendat korda. See meeldib talle Harry Potteri raamatutest kõige vähem, sellepärast polegi ta seda rohkem kordi lugenud.
Alles siis, kui ema tuleb palatist välja ja nad hakkavad lifti minema, et alla garaaži sõita, märkab Elsa, et ta on Gryffindori salli vanaema palati esikusse unustanud. Niisiis jookseb ta tagasi.
Vanaema istub voodiserval, selg ukse poole, räägib telefoniga ega näe teda. Elsa saab aru, et ta räägib oma advokaadiga, sest vanaema seletab talle, millist õlut ta tahab, kui advokaat järgmine kord haiglasse tuleb. Elsa teab, et advokaat smugeldab õlle palatisse suurtes teatmeteostes, mida vanaema oma jutu järgi vajab„teadustööks”, aga nende sisse on uuristatud õllepudelite pesad. Elsa võtab nagist salli ja kavatseb just vanaema hõigata, kui kuuleb, et vanaemale tuleb telefoniga rääkides klomp kurku:
„Ta on minu lapselaps, Marcel. Taevas õnnistagu tema peakest. Ma ei ole kunagi näinud nii tarka tüdrukut. Vastutus peab jääma temale. Tema on ainus, kes oskab teha õige otsuse.”
Veidi aega valitseb vaikus. Ja siis jätkab vanaema otsustavalt:
„Ma TEAN, et ta on alles laps, Marcel! Aga tont võtaks, ta on targem kui kõik need teised hullud kokku! Ja see on minu testament ja sina oled minu advokaat. Tee, nagu ma ütlen!”
Elsa seisab esikus ja hoiab hinge kinni. Ja kui vanaema ütleb „sest ma ei TAHA talle veel rääkida, Marcel! Sest kõikidel seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased!”, keerab Elsa ringi ja lipsab hääletult uksest välja, Gryffindori sall pisaratest märg.
Viimasena kuuleb ta, et vanaema ütleb telefoni:
„Ma ei taha, et Elsa teaks, et ma suren, sest kõikidel seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased, Marcel. Kõikidel seitsmeaastastel peavad olema superkangelased, kelle üks supervõime on see, et nad ei haigestu vähki.”
3
Kohv
Vanaemade majadel on üks eriline omadus. Nende lõhn seisab alati meeles.
Maja on muidugi tavaline. Üldjoontes. Seal on viis korrust ja üheksa korterit ja vanaema lõhn. Ja muidugi kohvilõhn, majas on peaaegu kogu aeg kohvilõhn. Pesuruumi seinale on riputatud selged korrareeglid pealkirjaga „Kõikide heaolu tagamiseks”, kus„heaolu” on kahe joonega alla kriipsutatud, lift on alati katki, hoovis on jäätmejaam ning majas elab üks joodik, üks võitluskoer ja üks vanaema.
Tavaline maja. Üldjoontes.
Vanaema elab ülemisel korrusel. Tema vastaskorteris elavad ema, Elsa ja George. George on ema elukaaslane ja see pole just kerge, sest see tähendab, et ta on vanaema naaber. George’il on habe ja pisike murumüts ja talle meeldib joosta, lühikesed püksid retuuside peal, ja inglise keeles süüa teha. Retsepti lugedes ütleb ta„sealiha” asemel„pork” ja vanaema räägib, et George’il on vedanud, et ta näeb kena välja, sest ta on pika taibuga nagu paisunud laudauks. Ja vanaema ei ütle kunagi„George”, vaid ainult„tainapea”. Ema saab tema peale väga pahaseks, kui ta nii ütleb, aga Elsa teab, et vanaema ei ütle seda ema ärritamiseks. Ta tahab lihtsalt, et Elsa teaks, et vanaema on tema poolt, tulgu mis tuleb. Sest nii on vaja, kui oled vanaema ja su lapselapse vanemad lähevad lahku ja neil tekivad uued partnerid ja nad teatavad äkitselt, et lapselaps saab endale poolõe või -venna. Sa oled oma lapselapse poolt. Alati. Igas olukorras. Asjaolu, et see ema hullumoodi ärritab, on vanaema meelest ainult lisaboonus.
Ema ja George ei ole välja uurinud, kas Poolik on poisspoolik või tüdrukpoolik. Kuigi see on võimalik. Eriti oluline on, et George ei teaks. Tema ütleb Pooliku kohta kogu aeg ainult „laps”, et „lapsest ei saaks soorolli vangi”. Kui ta seda esimest korda ütles, tundus Elsale, et ta ütles „sootrolli”. See õhtupoolik möödus kõigil asjaosalistel suure segaduse tähe all.
Poolikule pannakse nimeks kas Elvir või Elvira, on ema ja George otsustanud. Kui Elsa seda vanaemale seletas, pahvatas vanaema:„ELV-ir!?”
„See on Elvira poisspooliku-variant,” täpsustas Elsa ja siis vangutas vanaema pead ja turtsus: „Elvir? Kas nende arust peab see laps aitama Frodol sõrmust Mordorisse viia?” Vanaema oli nimelt hiljuti koos Elsaga kõik„Sõrmuste isanda” filmid ära vaadanud, sest Elsa ema oli selge sõnaga öelnud, et Elsa neid vaadata ei tohi.
Elsa teab muidugi, et vanaemal ei ole tegelikult midagi Pooliku vastu. Ega George’i vastu. Ta ütleb nii ainult sellepärast, et ta on vanaema, ja vanaema on alati Elsa poolt, igas olukorras. Isegi pärast seda, kui Elsa ütles vanaemale, et ta vihkab George’i. Et mõnikord vihkab ta isegi Poolikut. Pagana raske on mitte armastada vanaema, kes kuuleb sinu suust nii jõledat juttu ja on pärast ikkagi sinu poolt.
Vanaema korter on täpselt samasugune nagu ema oma, aga palju rohkem segamini. Sest ema korter on ema moodi ja vanaema korter vanaema moodi. Emale meeldib kord ja vanaemale meeldib tolmukord.
Vanaema korteri all elavad Britt-Marie ja Kent. Neile meeldivad väga asjad ja Kent räägib alati, kui palju miski maksab. Kenti pole peaaegu kunagi kodus, sest ta on müügiagent. Või Müügia-Kent, nagu ta võõrastele valjusti naerdes ütleb. Ja kui inimesed kohe naerma ei hakka, ütleb Kent seda veel korra, natuke valjemini. Justkui oleks viga selles.
Vanaema ütleb, et Kent on igavene ohmoon ning et sõna„müügiagent” on tegelikult pärit Peaaegu-Ärkvel-Maalt, sest keegi kuulis lihtsalt valesti, kui öeldi„muugi-akent” – niimoodi nimetatakse Miamase kandis murdvargaid. Elsa ei oska paugupealt öelda, kas see on tõsi või mitte, aga igatahes on Britt-Marie peaaegu alati kodus, nii et Elsa oletab, et tema ei ole müügiagent. Vanaema ütleb, et tema on„täiskohaga vinguviiul”. Võib öelda, et Britt-Marie ja vanaema ei saa omavahel just kõige paremini läbi. Selles mõttes, et nad ei saa omavahel läbi umbes nii, nagu küülikud ja tuli ei saa omavahel läbi. „Sellel mutil on hinges vesivillid,” ütleb vanaema, sest Britt-Mariel on alati selline nägu peas, nagu oleks ta šokolaadikarbist kogemata valet sorti kommi võtnud. Just tema riputas pesuruumi üles paberilehe pealkirjaga „Kõikide heaolu tagamiseks!”. Kõikide heaolu on Britt-Mariele tohutult tähtis, kuigi