Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman
ja ütles:„Sa vist unustasid selle maha, kui sa pesu pesid, Ulricka!” Ja kui George seletas, et pesu pesi hoopis tema, vaatas Britt-Marie teda ja naeratas, aga see naeratus ei näinud sugugi siiras välja. Siis ütles ta„väga moodne”, naeratas emale heasoovlikult, ulatas nutsaku temale ja ütles:„Kõikide heaolu tagamiseks on meie korteriomanike ühistus kombeks pesukuivati filter enda järel puhtaks teha, Ulricka!”
Majas muidugi ei ole veel korteriomanike ühistut. Aga see tuleb, ei jäta Britt-Marie kunagi rõhutamata, Kent ja tema korraldavad nii, et tuleb. Ja Britt-Marie korteriomanike ühistus on reeglid tähtsad. Sellepärast ongi ta vanaema ürgvaenlane. Elsa teab, mis tähendab ürgvaenlane, sest seda teavad kõik väärtkirjanduse lugejad.
Britt-Marie ja Kenti vastaskorteris elab musta seelikuga naine. Aga teda ei näe peaaegu kunagi, näeb ainult varahommikul ja hilisõhtul, kui ta liigub väga kiirel sammul oma korterist välisukseni või vastupidi. Tal on alati kõrge kontsaga kingad, õhuke portfell ja täiuslikult triigitud must seelik ning ta räägib väga valjusti kõrvas rippuva valge juhtmega. Ta ei ütle kunagi tere ega naerata. Vanaema ütleb, et tema seelik on nii sile sellepärast, et„kui sa oleks riie selle naise seljas, siis ei julgeks sa ju ilmaski kortsu minna”.
Britt-Marie ja Kenti korteri all elavad Lennart ja Maud. Lennart joob vähemalt kakskümmend tassi kohvi päevas, aga on ikkagi alati seda nägu, nagu oleks loteriivõidu saanud, kui uus kohv käima pannakse. Ta on peaaegu kõige heasüdamlikum inimene maailmas ja ta on Maudiga abielus. Maud on maailma kõige heasüdamlikum inimene ja ta on alati just äsja küpsiseid teinud. Nende juures elab Samantha, kes magab peaaegu kogu aeg. Samantha on bichon frisé, aga Lennart ja Maud räägivad temaga nii, nagu ta ei oleks. Samantha juuresolekul kohvi juues ei nimeta nad seda kohviks, vaid suurte inimeste joogiks. Vanaema ütleb, et need kaks on peast täitsa soodad, aga Elsa arvates pole sest lugu, kui tegu on nii heasüdamlike inimestega nagu nemad. Ja nende juures pakutakse alati unelmaid ja kallistusi. Unelmad on teatud sorti küpsised. Kallistused on tavalised kallistused.
Lennarti ja Maudi vastas elab Alf. Ta sõidab taksot ning on alati nahktagis ja halvas tujus. Tema kingatallad on õhukesed nagu pärgamentpaber, sest ta ei tõsta kõndides jalgu. Vanaema ütleb, et sel mehel on maailma kõige madalam raskuskese.
Lennarti ja Maudi korteri all elavad sündroomiga poiss ja tema ema. Sündroomiga poiss on Elsast üks aasta ja mõni nädal noorem ning ei räägi kunagi. Tema ema kaotab kogu aeg asju, need justkui sajavad tema taskutest välja nagu mõnes multikas, kus sulisid läbi otsitakse ja nende taskutest lagedale ilmuvate asjade hunnik kasvab sulidest kõrgemaks. Aga nii temal kui ka sündroomiga poisil on väga lahked silmad ja isegi vanaemal ei paista nende vastu midagi olevat.
Nende korteri kõrval, teisel pool lifti, mis kunagi ei tööta, elab Monstrum. Elsa ei tea, mis tema nimi tegelikult on, aga nimetab teda Monstrumiks, sest kõik kardavad teda. Ja see tähendab, et tõepoolest kõik. Isegi Elsa ema, kes ei karda absoluutselt mitte midagi, nügib Elsat õrnalt edasi, kui nad Monstrumi korterist mööduvad. Monstrumit ei näe keegi kunagi, sest ta ei käi päevaajal väljas, aga Kent ütleb majakoosolekutel ikka, et „sihukesed ei tohiks vabalt ringi käia! Aga nii see läheb, kui selles näruses riigis nunnutatakse inimesi psühhoteraapiaga, selle asemel et neid vangi panna!” Britt-Marie on kirjutanud majaomanikule kirju ja nõudnud Monstrumi väljatõstmist, sest ta on veendunud, et Monstrum tõmbab ligi „teisi sõltlasi”. Elsa ei tea päris täpselt, mida see tähendab. Ta pole kindel, et Britt-Mariegi teab. Aga Elsa teab, et ükskord, kui ta vanaemalt Monstrumi kohta päris, muutus isegi vanaema pilk kummaliseks ja ta ütles vaikselt: „Mõned asjad on parem rahule jätta,” kuigi Elsa vanaema oli olnud Ilma-Lõputa-Sõjas, Peaaegu-Ärkvel-Maal varjude vastu peetud sõjas. Nii et vanaema oli kohanud kõige hirmsamaid olevusi, mida kümme tuhat muinasjutuigavikku on luua suutnud.
Jah, just niimoodi mõõdetaksegi Peaaegu-Ärkvel-Maal aega – igavikes. Sellega kaldume nüüd küll teemast kõrvale, aga Peaaegu-Ärkvel-Maal ei ole kelli, nii et aega mõõdetakse tunde järgi. Kui on tunne, et on möödunud väike igavik, siis öeldakse üks igavik. Ja kui on selline tunne, et on möödunud umbes nii kaks tosinat igavikku, siis on see üks täisigavik. Ja kui aeg tundub veel pikem kui täisigavik, siis on see muinasjutuigavik, sest muinasjutuigavik on täisigavik täisigavikke. Ja kõige pikema igaviku pikkus on kümme tuhat muinasjutuigavikku. See on Peaaegu-Ärkvel-Maa kõige suurem arv.
Aga jah, räägime nüüd asjast. Majas, kus kõik need inimesed elavad, on alumisel korrusel koosolekuruum. Seal toimub kord kuus majakoosolek. See tähendab natuke sagedamini, kui tavalistes majades majakoosolekuid peetakse, aga selle maja korterid on üürikorterid ning Britt-Marie ja Kent tahavad kangesti, et kõik majaelanikud nõuaksid„demokraatliku protsessi” kaudu, et majaomanik müüks maja selle elanikele, nii et nendest saaksid korteriomanikud. Ja selleks on vaja pidada majakoosolekuid. Sest ülejäänud majaelanikud ei taha korteriomanikuks saada. Võib öelda, et just demokraatia on demokraatliku protsessi see osa, mis Kentile ja Britt-Mariele kõige vähem meeldib.
Koosolekud on muidugi alati kole igavad. Kõigepealt tülitsevad kõik kaks tundi selle üle, mille üle nad eelmisel koosolekul tülitsesid, ja siis võtavad kõik oma kalendrid välja ning tülitsevad järgmise koosoleku aja pärast, ja siis saab koosolek läbi. Aga Elsa läheb täna siiski koosolekule, sest tal on vaja teada, millal tüli pihta hakkab, nii et keegi ei märka, et ta sealt minema hiilib.
Kenti ei ole veel kohal, sest Kent jääb alati hiljaks. Ka Alfi ei ole kohal, sest tema tuleb alati täpselt õigeks ajaks. Aga Maud ja Lennart istuvad suure laua ääres ning Britt-Marie ja ema seisavad kööginurgas ja arutavad kohvi küsimust. Samantha magab põrandal. Maud nihutab Elsa poole suure purgi unelmaid. Lennart istub tema kõrval ja ootab kohvi. Samal ajal joob ta kaasavõetud termosest kohvi. Lennartile on oluline, et tal oleks alati ootekohvi, kuni ta ootab päriskohvi valmimist.
Britt-Marie seisab kööginurgas valamu ees, käed jõuetult kõhu peal, ja piidleb närviliselt ema. Ema teeb kohvi. See ajab Britt-Maried närvi, sest tema meelest oleks parem Kent ära oodata. Britt-Marie arvab alati, et parem oleks Kent ära oodata. Aga emale ei meeldi oodata, talle meeldib härjal sarvist haarata, nii et ta teeb kohvi. Britt-Marie hakkab valamukapilt peoga nähtamatut puru pühkima. Peaaegu alati leidub kõikjal nähtamatut puru, mida Britt-Marie peab enda meelest ära pühkima. Ta naeratab emale heasoovlikult.
„Kas kohvitegemine edeneb hästi, Ulricka?”
Britt-Marie kutsub ema alati Ulrickaks, sest millalgi sai ta teada, et ema kirjutab oma nime c-tähega. Ja siis otsustas Britt-Marie, et seda tuleb hääldada „Ulrikka”. Kuigi Ulrica on talle mitu korda seletanud, et hääldus on „Ulriika”.
„Jah, tänan küsimast,” vastab ema napilt.
„Äkki ootaks ikka Kenti ära?” käib Britt-Marie heasoovlikult peale.
„Küll me saame kohvi ka ilma Kentita tehtud,” vastab ema vaoshoitult.
Britt-Marie paneb käed jälle kõhu peale kokku. Naeratab.
„Jajah, tee nagu heaks arvad, Ulricka. Nagu sa alati teed.”
Emal on ilme, nagu rehkendaks ta mingit kolmekohalist arvu, ja ta jätkab kohvipulbri tõstmist.
„See on ju ainult kohv, Britt-Marie.”
Britt-Marie noogutab mõistvalt ja pühib oma seelikult natuke nähtamatut tolmu. Britt-Marie seelikul on alati natuke nähtamatut tolmu, mida näeb ainult Britt-Marie ja mis tuleb ära pühkida.
„Kent teeb alati väga head kohvi. Kent teeb kõigi meelest alati väga head kohvi,” ütleb ta.
Maud istub laua ääres mureliku näoga. Sest Maud ei salli konflikte. Sellepärast teebki ta nii kohutavalt palju küpsiseid, sest kui inimestel on küpsiseid, siis on palju raskem tülli minna. Ta müksab Elsale vastu külge ja ütleb talle, et võtku üks unelm. Elsa võtab kaks. Ja vahepeal ütleb ema sõbralikult Britt-Mariele, et„kohvi teha ei ole raske”, mille peale Britt-Marie vastab, et„ei-ei, muidugi, teie pere naistele ei käi ju mitte miski üle jõu, muidugi!”. Ja ema naeratab.