Musta Missa vandenõu. Andrei Beljanin
„Ja asi pole ju rahas,” sekkus jälle vanim kaupmees, „raha võime kas või kohe tagasi anda. Ainult et see on korralagedus! Varas tuleb tingimata üles otsida.”
„Otsime.” Lõin planšeti plaksuga kinni. „Esmapilgul pole siin midagi erilist. Võite minna, kodanikud, me hakkame teie vargustega tegelema.”
Kõik kolm tõusid püsti, kummardasid ja läksid välja. Baba Jagaa istus minu juurde laua äärde, haigutas mõtlikult ja teatas kurvalt:
„Kõik on nagu kord ja kohus, Nikituška. Kurjategijat nende seas pole.”
„Tahate öelda, et varast pole?”
„Nooh, eks nad varastavad kõik kolmekesi, nende ametis ei saa varastamata kudagimoodu, kaubanduses õpetatakse varastamist juba maast-madalast, muidu kõrbed kohe põhja. Tahan praegu sulle vaat mida öelda: kõik nad räägivad õigust ja ükski pole selle imeliku sulitembu kohta miskit varjanud.”
„Ma mõtlen, et tuleb armeenlase laos korralik revisjon teha. Küllap on seal paljugi arvele võtmata jäetut või „kaotsiläinut”, aga musta kangast hakati otsima ainult sellepärast, et ostja järele tuli, kes pealegi oli kõik ette ära maksnud.”
„Aga mispärast?” ühmas Jagaa.
„Hea küsimus,” jäin nõusse. „Tõepoolest mispärast? Oleks võinud tulla rahaga hommikul ja kohe kauba vastu saanud. Ei mõista…”
„Mis sa teha mõtled, Nikituška?”
„Alustan turust. Tuleb kõik putkad läbi käia ja liigselt peale tükkimata huvi tunda, kas veel kuskil on musta kangast kaotsi läinud.”
„Ja siis veel ära sedasamustki… neegrinahka unusta.”
„Aafrika nahka. Ei unusta. Hei, Mitka, tule siia, on üks kiire töö. Tähendab, nõnda…”
Üks meie noormehe tõsistest miinustest on tema loov mõistus. See tähendab, et mõistust kui niisugust tal peaaegu ei olegi, aga selle tagasihoidliku koguse, mis siiski leidub, on igaveseks mürgitanud loovuse viirus. Ta armastab loominguline olla! Andke sellele tümikale ükskõik milline ülesanne – ja ta täidab selle… Aga täidab nii, et pärast hoiate peast kinni. Kui ta oli „rahvakontrollina” turul käinud, et avastada pettusi kaalude, mõõtude, mittekaubandusliku väljanägemise jne alal, mattis solvunud kaupmeeste kaebuste laine jaoskonna enda alla. Mitka kontrollib, kas leib on seest piisavalt küps, ja paneb nahka pool pätsi; täpsustab piiritusesisaldust mõdus – ja lakub tühjaks terve vaadikese, kui talt seda enne ära ei võeta. Ja siis veel see tema alaline võitlus hapukapsa kvaliteedi eest…
„Ühesõnaga, kuula,” alustasin karmilt. „Sinu ülesanne on raske, salajane ja ohtlik.”
„Isake uurija-vojevood, ma ju… te ju tunnete mind… Oma elustki pole mul kahju!”
„Tunnen, liiga hästi tunnen. Sellepärast nõuangi ülesande täpset ja operatiivset täitmist. Ei mingit isetegevust!”
„Teete mulle liiga, isake…”
„Suundud turu piirkonda. Kõnnid piki ridu, aga midagi ei puutu. Said aru? Kui kuulen, et jälle eidekestelt päevalilleseemneid nuiasid, väidetavalt „jaoskonna vajadusteks” – saad karistada! Ja su ülesanne on igal pool käia, kõik letid läbi joosta ning välja uurida, kust, millal ja millise hinnaga saaks omandada järgmisi kaupu: esiteks – musta kangast (siidi, sitsi, sametit), teiseks – musta nahka (safiani, kroomi, kirsat).”
„Mõistsin,” noogutas ta tõsiselt. „Aga kui ma…”
„Ei, osta pole midagi tarvis, küsid ja lähed ära. Vahetult enne ülesande täitmisele minekut annab Jagaa sulle paberi, pliiatsi ja koti.”
„Sain aru. Ainult et…”
„Ei, näidiseid ära varasta, pole tarvis neid mulle siia tassida. Veel küsimusi?”
„Noh… selge, ega ma lollakas pole. Tähendab, kui ma…”
„Mitka, proovi sa ainult! Kahtlaste müüjate käsi selja taha väänama ja läbi terve linna jaoskonda lohistama ei hakka … Kõige muu osas tegutse vastavalt olukorrale. Peaasi, et sa eriti tähelepanu ei ärataks.”
Mitjai ohkas raskelt, laiutas käsi, üritas viiskudega müdistades au anda ja pööras Jagaa poole. Too võttis suure lõuendkoti, pistis sellesse paberilehe ja üsna uue pliiatsi, viskas heldest naisesüdamest kotti ka kaks õuna ja riputas selle poisile kaela.
„Vaata sa mul. Ülesanne on sul raske, ära meid piirkonnavolinikuga alt vea.”
„Ära pelga, vanaemake, saame hakkama! Aga kui midagi juhtub… siis teata külasse mu emakesele. Nii ja naa… kangelassurm… lahingupostil… Võib, ma võtan veel viimase saiakese kaasa? Siis on ikkagi vähem hirmus õitsvas eas hukka saada…”
„Võta, võta, kallike,” nuuksatas eit, kuid taipas juba hetke pärast, mis tegelikult toimub. „Ah, sina räpane väljapressija! Häbematu vasikas! Noh, marss tööle ja et su haisugi enam siin poleks!”
Mitjai lipsas õigel hetkel uksest välja ja Jagaa pani ahjuhargi oma kohale tagasi.
„Ajas oma lobaga vanainimesel pea täitsa segamini… Aga, Nikituška, millega meie sinuga siis tegelema hakkame?”
„Rutiiniga,” ohkasin ma aknast välja vaadates. „Näe, Jeremejev saabus, tuleb ettekanne ära kuulata. Tehke meile teed, palun.”
Vanemstrelets Foma Jeremejev oli minust natuke noorem, kuid kandis soliidsuse huvides lühikest habet, ülemuseks aga oli saanud tänu oma isiklikule vaprusele ja mõistusele. Noormees oli papisoost, ent ei läinud mööda isa rada, vaid tegi panuse sõjaväekarjäärile. Teenistuskohuseid täites olime sõbrunenud ja ma kostitasin teda alati teega.
„Mis linnas uut?”
„Elu voolab,” vastas strelets filosoofiliselt.
„Aga kas viimasel ajal ei ole mingeid kahtlasi isikuid näha olnud?”
„Rahvast hulgub palju ringi, pealinn ikkagi. Ainult et kui poisid hakkavad kõiki kahtlasi kinni rabama – siis ei jätku meil enam vanglaid.”
„Loogiline,” tunnistasin ma.
„Või juhtus midagi?” Foma lükkas tassi eemale.
„Jah ja ei… Kaupmehed kaebasid, et neil oleks must kangas justkui kadunud, eks siis küsisingi. Niisama, igaks juhuks…”
„Või veel… oleks hobune kadunud või mingit kulda – aga need ju kaltsud. Kas peaks siis kõiki läbi otsima hakkama?”
„Muidugi mitte. Lihtsalt, kui kuskil ujub välja kangarull või paar, siis anna mulle teada. Leppisime kokku?”
„Lööme käed, piirkonnavolinik!”
Vaat selliste inimestega on meeldiv koos töötada. Kuigi tegelikult polnud meil rohkem absoluutselt mitte midagi ette võtta. Mistahes informatsiooni puudumisel oleks lihtsalt rumal tühjale kohale versioone püstitada. Paistis, et Jagaad näris samasugune igavus, nii istusime kahekesi laua äärde ja alles siis laskis eit oma kahtlustel tulla.
„Mõtlesin ja mõtlesin – ja vaat mida ma sulle ütlen, mu ilus kotkas: mitte millestki ei saanud ma aru! Misjaoks oli vargal tarvis kangast varastada? Oleks siis veel ühe rulli, aga laost on kõik viimseni ära virutatud. Mida sellega teha? Maha müüa? Aga kellele läheks nii palju kaltse ja nahka tarvis? Ja kõik veel täitsa mustad…”
„See ajab mindki segadusse,” tunnistasin talle. Absoluutselt mõttetu vargus. „Must värv ei ole teil moes. Näe, kirstumeister tahtis osta, aga putkades ei olnud, tuli tellida. Miks varas ei võtnud värvilisi kangaid? Seal oli kindlasti nii erksamaid kui ka kallimaid. Mis mõtet on varastada just musti?”
„Vaat, seda minagi… Ja tead, see teeb mulle muret, Nikituška. Sul oli