Musta Missa vandenõu. Andrei Beljanin
siis muidu…”
Baba Jagaa võttis teise kausi ja kordas sama protseduuri, asendades seekord sõnad „veri” ja „urm” „luu” ja „hambaga”. Pärast väikesi muudatusi jäi salmi rütm samaks ja teatav laulvus säilis. Nagu näete, olen ka mina hakanud nõidumisest natuke sotti saama…
Väljalöödud hambaga pidasime maha sarnase vestluse ja ta vastas sama vastutulelikult, kuigi miskipärast susistades.
„Minu peremeeš teenis šaksa šaadiku juures vahimehena ja ta nimi oli Šora Šukov.”
„Žora Žukov?” Ma ei uskunud jälle oma kõrvu. „Vanaemake, ega ta meid ometi mõnita?”
„Ei ta julge…” lõi Jagaa käega. „A mis siis on, nimi nagu nimi ikka…”
„Noh, kuidas öelda… Kuule, aga kas teie saadikul on terve vahtkond selliseid kuulsusi?”
„Ei mina tea… Mažepat mäletan, kahte Bourboni, šiiš on Romanov ja Rotšild, no ja Ho Ši Minh justkui kah – aga miš teil šellešt?”
„Aga vaat see pole sinu asi!” kähvas eit. „Küsimusi esitame siin meie. Kirjuta, Nikituška, kõik nende nimed kirjuta üles, küll pärast välja selgitame.”
„E-ee… meeš!” läks hammas ärevile. „Ša ära šeal kirjuta midagi… Muidu öeldakše jälle, et mina olen kõiki šišše vedanud…”
„Tähendab, on esinenud pretsedente?” kissitasin silmi.
„Mina ei tea midagi! Ja peremehe eešt ei vaštuta…”
Kui ülekuulamine läbi sai, proovisime saadud andmetest kokkuvõtet teha.
„Niisiis, õnnestus välja selgitada, et kaks vahimeest saksa saadiku personali hulgast (ja nimelt Hans Hohenzollern ja Georgi Žukov) on korda saatnud röövelliku kallaletungiakti Lukoškino linna tsentraalse miilitsajaoskonna kriminaalosakonna töötajatele. Küsimused… Milleks nad seda tegid? Kas saadik nende tegevusest teadis ja milline on selles tema roll? Kas saab kurjategija poolt maha jäetud musta siiditüki alusel püstitada versiooni, et nimetatud kallaletungi ja musta kanga vargusloo vahel on mingi side?”
„Mis siin ikka mõtelda? Tuleb tegutseda!” põrutas Baba Jagaa rusikakesega otsustavalt vastu lauda. „Võtame streletsid ja aidaa saksa saatkonda puistama. Las neetud saksmannid näevad, kuidas meie miilitsale hambaid näidata!”
„Ei lähe läbi…” jäin ma mõttesse. „Saadik on puutumatu isik ja saadiku majapidamisel on diplomaatiline puutumatus. Ilma orderita me suveräänse riigi territooriumile tungima ei hakka, nii pole ka rahvusvaheline konflikt kaugel… Saadan Mitka kirjakesega tsaari juurde, las vormistavad seal kõik dokumendid ära, käime pärast lõunat läbi ja võtame kaasa. Ja siis õhtupoolikul, täies relvis, astume meie saksa sõprade juurde viisakalt sisse.”
„Kole targad plaanid sul,” krimpsutas Jagaa nägu, tõusis lauast ja tõmbas vateeritud vesti selga. „Minu arust võiks otse sinna minna ja keerutamata küsida… Noh, hea küll, sina oled noor, tead paremini. Kus me siis praegu lähme?”
„Teeme kõik plaani järgi.” Tõusin samuti, viskasin vormikuue selga ja haarasin mütsi. „Aga plaani kohaselt seisab meil ees visiit kodanik A. D. Kirokosjantsi manufaktuurilattu. Noh, lähme või?”
Mitka asus kirjakesega Gorohhi juurde teele. Tsaari tares tundsid teda kõik ja audientsi eel eeskojas piinelda ei lastud. Kohtasin väraval streletside vanemat Jeremejevit, jutustasin öisest juhtumist, käskisin tare juurde valve panna ja kolm streletsi armeenlase majapidamisse meile järele saata. Meie Jagaaga suundusime kiirustamata jalutades sinnapoole. Lukoškinos meid tunti ja tervitati mütsi peast võtmisega, lihtrahva silmis oli mu munder piisavalt ülemuslik, kuigi mitte nii rikkalik nagu näiteks neil samadel streletsidel.
„Nikituška, aga mida me õigupoolest Aroni juures otsima hakkame? Kui puudujääki, siis on ta selle juba arveraamatutesse kindlalt maha matnud. Kui kahe silma vahele jäänud musta kangast, siis peaks ta kõigile töödejuhatajatele vastu kaela andma. Kui veel mingit kuritegevust, siis… kas meil pole muud midagi teha või?”
„Me läheme tutvuma,” otsustasin pärast järelemõtlemist. „See on ametlik versioon. Tegelikult ajab mind närvi mitte varguse fakt ise, vaid kaupade kadumise arusaamatu süsteem. Saate aru, nad pole ju mingid kollanokad, vaid teavad, kuidas kaubelda, kuidas poodi lukku keerata, kuidas koeri ketist lahti lasta ja valvurit ööseks välja panna. Kusjuures armeenlastel on kauplemisoskus lihtsalt kaasasündinud anne. Ma ei mõista, kuidas neilt varastada sai!”
„Kui need on meie kohalikud sulid, siis varastavad ka armeenlastelt!” andis Jagaa veendunult vastu. „Vene inimene on alati parim, kui on vaja midagi ära virutada. Sa mõtle parem järele, misjaoks sulle mõrtsuk kallale saadeti.”
„Küsimus on muidugi huvitav… Ja mis kõige tähtsam – vastata pole sellele midagi. Me pole ju veel midagi teada saanud, välja uurinud, selgeks teinud… ja säh sulle!”
„Nikituška, aga ehk sind… noh, taheti teise ilma saata ainuüksi sellepärast, et sa, hallitiivuline tuvike, selle asja üldse käsile võtsid?”
Sellega lõi ta mul jalad alt. Miilitsaid tapetakse… mõnikord. Nagu ka politseinikke või mis tahes muid siseriiklikke võimuesindajaid. Selliseks kurvaks finaaliks valmistasid ülemused meid aegsasti ette ja ka me ise teadsime väga hästi, mille peale välja läksime. Siiski oli piirkonnavoliniku ründamine, kui too alles täielikus pimeduses ringi kobas, täiesti ennekuulmatu. Laske vaesel militsionääril vähemalt arugi saada, mille eest nimelt!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.