Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp
õuekemps – veidi spartalik elamine mugavustega harjunud ja mitte enam esimeses nooruses prouale. Ah, saab hakkama! Eesmärk pühitseb abinõu.
Kui kõik vajaminev oli reisikotti pakitud – palju seda kraami ikka kolmeks päevaks vaja on –, läks Marta kähku vanni. Juba aastaid tagasi oli tal vanniskäik igaõhtuseks rituaaliks kujunenud, see rahustas ja lõõgastas, tagas hea sügava une.
Täna siiski tavaks saanud protseduurist eriti kasu ei olnud, kuna vägisi tikkusid mõtted ees ootavatele öödele. Marta tundis, et tegelikult ta väga tahaks olla voodis selle ilusa noore mehe käte vahel. Justkui iseenesest liikusid naise käed silitades mööda keha kõrgetele rindadele, ta sulges silmad ja kujutles meest neid hellitamas.
Marta jäi veel kauaks voodisse raamatut lugema. Kui ta lõpuks pilgu kellale heitis, näitas see juba pool üks öösel. Oh tonti! Ainult napp viis tundi oligi magamiseks jäänud. Hommikul oli vaja varem tõusta, et end korda seada ja kohvi juua. Kiiresti pani ta mobiilil äratuse kella viis viieteistkümneks ja kustutas lugemislambi. Ehk õnnestub veidigi magada.
Ega see uni tellimise peale kohe tulema kipu. Juba lapsena oli Martat alati enne reisi vallanud ärevus ja takistanud uinumast, nüüd veel selline eriline reis ees ootamas. Mis siis, kui …?
Marta mure oli ennatlik. Tegelikult möödusid need kolm päeva pingevabalt ja justkui linnulennul. Naine ei mäletanudki, millal ta oli ennast koos meesterahvaga nii hästi tundnud. Võib-olla oli see olnud Helduri noorikuna abielu algusaastail? Tookord oli küll kõik teisiti.
Nüüd tundus kõik nii loomulik, justkui nad oleks Raimiga juba ammused tuttavad. Noor mees oskas nende esimesel armuöölgi naise piinlikkustunde hajutada – endalegi ootamatult läks Marta kirega kaasa. Ega seksimine saagi ununeda, justkui jalgrattasõit … või hoopis ujumine? Ei enam upu, kui kord õpitud pinnal püsima.
Mõlemad olid väga pikalt paastunud ja avastasid uuesti seksi ääretut naudingut. Raimi vabal ajal nad eriti voodist välja ei saanudki. Raim käis päeval linnas tööasjadega tegelemas ja Marta ootas kämpingus kannatamatult õhtut. Naine ei läinud kordagi Raimiga linna kaasa. Hommikuti oli ta armuööst roidunud ja magas rahulikult lõunani.
Kuna ilmad olid üsna soojad, siis päeval naine ujus ilusas vaikses järves. Nende onnikesest umbes kolmesaja meetri kaugusel oli järve kaldal väike liivaplatsike ja sealt oli hea vette minna.
Marta tundis, et tema saatus oli selle reisiga otsustatud. Mida küll poeg ja tuttavad peaksid sellisest liidust arvama? See oli juba nende probleem! Igaüks elab ikkagi enda elu ise ja pole teiste asi otsustada, kuidas tema, Marta, oma elu elab ja tema kavatses kõigest hoolimata armastust nautida.
Operatsioonipäev lähenes kiiresti. Marta ja Raim olid hakanud kohtuma lausa iga päev. Kui kummalgi juhtus ajalimiit olema piiratud, siis mõne tunni leidsid nad teineteise jaoks ikkagi.
Marta ei olnud veel otsustanud, kuidas Raimile oma eesootavat umbes kuuajalist eemalolekut selgitada. Paaril korral oligi ta ennast reetmas, aga piinlikkustunne noore mehe ees ei lasknud siiski lõpuni rääkida.
Lõpuks saabus ootamatu abi ema näol, kes operatsioonieelsel hilisõhtul helistas. Ema teatas kurvalt, et ta oli kaevu juures komistanud ja nii õnnetult kukkunud, et murdis randmeluu. Käsi oli jäänud kõverasse külje alla ja nii see juhtuski. Palju vanainimesel vaja, luud haprad.
Naabrimees oli sõidutanud ema kohe Paide haiglasse. Nüüd oli tal käsi kipsis ja paelaga kaelas, ei saanud kuidagi toimetustega hakkama. Ema andis mõista, et võibolla Martal oleks võimalik mõni nädal tema juures abiks olla. Seltsis segasem ja pealegi oli Marta varasematelgi aastatel veetnud suviti mõned nädalad lapsepõlvekodus. Nüüd oleks põhjust veidi pikemaks ajaks tulla.
Marta oli rõõmuga nõus ja rääkis emale seepeale puhtsüdamlikult oma plaanidest. Naine teadis, et kui ilulõikus igati õnnestub, saab ta juba järgmisel päeval koju taastuma. Marta lubaski emale, et sõidab ülejärgmise päeva pärastlõunal taksoga tema juurde ja ärgu ema ehmatagu, kui näeb tema sidemetes pead ja harjumatut välimust. Käed-jalad on tal igatahes terved ja kahekesi saavad nad suurepäraselt hakkama.
Martal oli väga hea meel, et ta ei pidanudki Raimile enda eemalviibimise kohta mingit udu ajama. Ühe õnnetus oli nüüd teise õnn. Valetada Marta ei oleks tahtnud, hea oli öelda, et ema vajas tema abi ja kedagi peale Marta tal ei olnud, kelle peale loota.
Kui Raim õhtul Martale külla tuli, pakkis naine parajasti maalesõiduks suurt reisikotti. Ta ütles mehele, et asub juba hommikul ema poole teele. Raim muutus kurvaks, aga veidikese mõtlemise järel leidis väljapääsu:
„Ma tuleksin laupäeval sulle sinna külla. Sobib?”
Marta oli sellist asjade käiku ette näinud ja viivitas veidi vastusega, justkui järele mõeldes:
„Ee-e … Vast oleks siiski parem, kui ma nii ruttu sind emale ei tutvustaks. Tal on nüüd terviseprobleem ja ta tunneks ennast halvasti. Parem ma valmistan teda sobival hetkel sinuga kohtumiseks ette ja võib ju olla, et paari nädala pärast võiks sinu küllasõit teoks saada …”
Raim tõsines silmanähtavalt ja kohmas:
„Sul võib ju õigus olla. Eks ma pean siis kannatlik olema. Minu ootamatu ilmumine võib tõesti vanainimese ära ehmatada, kui ta ei ole eelnevalt minu olemasolust teadlik. Eks sina tunned oma ema paremini ja võid ka aimata, mida ta meie liidust arvaks.”
„Tõepoolest! Kuigi emad soovivad oma lastele ainult head, ei ole ma sugugi kindel, et minu ema näeks sind minu silmadega ja kõigest ka minu moodi arvaks. Kuna sa oled isegi minu pojast mõni aasta noorem, siis enda ema tundes olen täiesti kindel, et ta noomib mind kui mõtlematut plikatirtsu, kes teeb tema arusaamist mööda tobedusi. Ja, oh issake! Mida veel külarahvas ja kõik tuttavad arvavad! Ja mida Lennart ütleb ja lapselapsed ja üldse …”
Nähes Raimi õnnetut nägu, Marta vakatas, kallistas meest tugevasti ja jätkas seejärel leebelt:
„Sa tead ju küll, et mind isiklikult absoluutselt ei huvita, mida keegi meist arvab. Mina olen kogu elu ainult enda arvamust usaldanud. Kuigi jah, tegelikult esimest korda mehele minnes oli isa see, kes jõuliselt minu arvamust kujundas ja peigmehe valikul sõna sekka ütles. Ega ma tahtnudki vastu vaielda, kuna ma ei olnud tookord kellessegi armunud ja Heldur oli tubli mees. Ma ei ole kunagi kahetsenud, et minu abielus puudus kirg. Ma ju ei teadnudki kuni praeguse ajani, et midagi sellist on üldse olemas. Kuidas ma teadsingi tahta? Aga nüüd ma tean, mida suudab üks armastav mees naisele pakkuda.”
Martal ei lastud enam edasi rääkida. Raim surus tema huultele pika sensuaalse suudluse ja võttis teda kirglikult sealsamas elutoa diivanil. Nad ei olnud kunagi maganud Marta abieluvoodis. Nende lembehetkede tunnistajaks oli olnud elutoa diivan.
Senini olid nad öid koos veetnud ainult Pullijärve kämpingumajakeses, vahvas viilkatuse ja vedrujalgadega onnikeses. Kuna onnike paiknes järve kaldal pehmel pinnasel, siis oli see paigutatud vetruvatele jalgadele justkui nõiamajake. Iga sammu ja liigutuse peale majake õõtsus. Martal oli seal esialgu tunne, et ta jääb merehaigeks, aga öösel voodis oli olnud väga lõbus, kui majake nende rütmiga kaasa kiikus.
Sel õhtul Raim ei raatsinudki lahkuda. Kuna tema poeg viibis veel maal vanaema juures, siis ei olnud tal kuni hommikuse tööleminekuni kuhugi kiiret. Nii nad jäidki diivanile, õhukese pleediga kaetult teineteise embusesse hommikuni, vahetevahel virgudes ühinesid poolunes, et seejärel uuesti suikuda …
Nad tõusid varakult, sest Raim pidi hommikul enne tööd kodust läbi minema riideid vahetama. Kordamööda käidi duši all, Marta tegi hommikukohvi, mõned võileivad, ja Raim lahkus kiirustades, olles naist veel korra suudelnud ja talle südamele pannud, et ta oleks vähemasti telefoni teel kättesaadav – mida naine ka lubas.
Marta jõudis haiglassesõiduks tellida takso ja pakkida vajalikud esemed kotti. Suure valmispakitud reisikoti tõstis ta esikusse ootele, et järgmisel päeval haiglast tulles taksoga kodunt läbi sõita, kott kaasa haarata ja sõita siis edasi juba maale ema juurde.
Esikukapil olid ootamas hästi suurte klaasidega päikeseprillid ja hirmlaia lontis äärega suvekübar. Kogu