Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp
juhuks kontrollis naine üle kotisolevad meigitarbed, et kõik maskeeringuks vajalikud kreemid ja puudrid oleksid ikka kaasas. Hiljem tuleb seda kraami pikka aega tarvitada ja kindlasti üsna ohtralt.
Naise mõtisklused katkestas telefonihelin. Tugeva vene aktsendiga mehehääl andis teda, et proua Kooviti takso, numbrimärgiga see ja see ootab teda maja ees …
„Oh sa issaristike küll!” karjatas ema, kui Marta võttis tuppa astudes harjumuspäraselt kübara peast. „No kus küll on selle inimeselooma aru, et ta endaga vabatahtlikult midagi sellist teha laseb? …” Marta harutas juba salli pea ümbert, aga kuuldes ema ahastavat karjatust, tema käed peatusid. Ah, milleks vanainimest oma hirmräsitud väljanägemisega šokeerida.
Marta mässis salli näo ümber tagasi ja jättis esialgu ka suured päikeseprillid ette. Oh tonti! Kui ema veel tema kinnipaistetanud ja verevalumites silmi näeks! Minestaks vist hoopis ära …
Ema karjatus äratas pliidi ees soojal põrandal tukkunud kassi. Loom tegi silmad lahti, vaatas Martale otsa ja hüppas ehmatusest õhku, seejärel üritas avatud köögiukse kaudu põgenedes end selle hirmsa koletise käest päästa. Vaesel loomal oli nii kiire, et esialgu võttis libe köögipõrand „esisilla ringi käima”. Saades paigalt, proovis kass ettejäänud köögitabureti ümber kurvi võtta, aga sattus kiirustades külglibisemisse, kargas imekähku püsti ja tormas koleda kräunatuse saatel lahtisest uksest õue.
„Noh, Va Ramp, mis sinul nüüd häda?” torises ema kassile järele. Seejärel jätkas tütre hurjutamist:
„Ehmatasid nüüd oma väljanägemisega vaese looma kah veel ära! Näh! Lootsin siin, et tuled mulle appi, aga nüüd, nagu näha, vajad ise põetajat ja hooldajat …”
„Oh, ei ole see asi sugugi nii hull, kui sulle esmapilgul paistab. Tahad, teen sulle suhkruvett? Muidu saad veel ehmatusest roosi jalga ja siis jalust ka sant. Küll me siin kahekesi hakkama saame, ära sellepärast muretse,” sõnas tütar leebelt.
Marta võttiski riiulilt klaasi ja tegi lubatu teoks, lisades veele kolm kuhjaga teelusikatäit suhkrut. Ema jõi rahustava joogi hetkega tilgatumaks, tõmbas pisut hinge ja jätkas nüüd juba sõbralikumas toonis:
„Oh, tütreke! Kas kohe väga valutab?”
„Pole hullu midagi! Haiglas anti korralik ports valuvaigisteid ja sain neid kohapealt apteegist kaasa ka osta. Mõned päevad pean neid veel tarvitama. Ega see valu jäägi, küll pikapeale taandub.”
Esialgne torm hakkas vaibuma. Aga Raimist rääkimise peab jätma küll jupikese aega hiljemaks. Vanainimese süda ei pruugi sellisele uudistetulvale vastu seista. Nii ongi parem. Raimile ütleb, et ema on oma õnnetusest niigi šokis ja nende uudis on esialgu tallele pandud. Mees ärgu kohe üldse muretsegu … Ka tema siin igatseb, kohe väga igatseb. Igatseb selle noore mehe lõhna ja kirge ja kõike-kõike, mida Raim oli talle pakkunud, veel pakkuda kavatseb ja nii edasi …
Marta ei mäletanudki, et ta oleks oma elus varemalt tundnud taolist igatsust – igatsenud seksi.
Vastupidiselt ema esialgsele kartusele said nad kahekesi suurepäraselt hakkama. Emal olid terved jalad ja pea, Martal toimekad käed.
Esimesel maalviibimise nädalal jäid Martale rohkem tubased toimetused. Ta kartis, et äkki keegi naabritest võib ootamatult tahta memme juurest läbi astuda ja siis ta kohutaks inimesed ära oma paistes sinise bomžinäoga.
Kuna nägu oli esimestel päevadel lausa hullemaks muutunud, siis kandis Marta kogu päeva prille ja salli, et mitte emmet ja seda tema Va Rampi kogu aeg hirmutada. Peeglitest hoidus hoopis eemale.
Üks ootamatus juhtus siiski. Järgmise nädala lõpus helistas Lennart ja teatas rõõmsalt:
„Me siin Lille-Mai ja lastega otsustasime, et tuleme sind ja haiget vanaema külastama …”
Nüüd oli hea nõu kallis. Kuidas öelda pojale, et tema kohe üldse ei soovi neid lähiajal näha? Marta oli tõsises kimbatuses. Juba üle nädala oli tal õnnestunud ennast varjata, nüüd aga ähvardas kõik lennata vastu taevast ja tema saladus ei olekski enam üldse saladus.
Õnneks oli ema läheduses ja taipas kohe sekkuda:
„Oi! Ma nüüd küll kohe sugugi ei tea. … Äkki see mulle kallale tulnud tõbi ei olegi mingi tavaline külmetus, vaid hoopis gripiviirus, mis on liikvele pääsenud? Ja nüüd lastega siia tulla … Köhh … Köhh!” pingutas ema veel köhidagi. Eakas naine oli juba aru saanud, et tütar üritab oma totrust – selline oli tema arvamus iluoperatsioonist – kõigi inimeste eest varjata.
„Aga paari nädala pärast oleks mul nende tuleku üle küll hea meel!” üritas ema valju häälega rääkida, et Lennart telefonis teda kuuleks.
Marta oli emale väga tänulik, sest poeg ohkas kahetsevalt ja arvas:
„Olgu siis pealegi. Kui vanaema tõbine, tuleme mõni teine kord. Saagu ta ruttu terveks! Ei hakka laste tervisega riskima … Kuna täna sai sõit plaani võetud, käime nüüd hoopis Keilas ära. Lille-Mai kipubki ema juurde. Helistan enne poistele, võib-olla tuleb keegi veel. Reinart käib tihtipeale sõpradega Keilas grillimas. Mis tal seal linnakorteris teha. Ja kui veel Alicia ja Elizabeth ka kaasas, saavad tüdrukud koos toimetada …”
Poeg oli jõudnud käigu pealt oma sõiduplaanid ringi mängida ja see oli tore. Katre kindlasti ootas tütart ja Endlil oli maja juures alati midagi kõpitseda, kus väimees sai olla abiks.
Marta vastas pojale rõõmsalt:
„Loomulikult minge! Katrel on kindlasti väga hea meel. Ongi teine üksi jäänud, Õie on kaugel maal ja Endel ka põduravõitu …”
„Sel juhul saame teie juurde tulla alles kolme nädala pärast. Vahepeal olen Londonis …”
Marta sai veel sõnasabast kinni, et oma kergendust mitte välja näidata. Olukord oli lahenenud tänu emale üle ootuste hästi.
Kolme nädala pärast võib-olla kannatab teda juba vaadata. See aeg oli õnneks veel kaugel. Kuna ema tundus nüüd olevat tütre tegemistega leppinud või vähemasti aitas neid varjata, siis vast oleks sobiv aeg ka teine uudis välja käia? …
Siiski ei olnud sobiv aeg, sest ema porises:
„Nüüd hakka sinu pärast veel valelikuks ka ja tüdrukuid oleks tahtnud näha ja …!”
Ema rehmas käega ja marssis otsustavalt sirge seljaga toast välja. Ja hea hetk läks koos ema sirge seljaga, jättes Marta oma suure süükoorma all talle järele vaatama.
Ah, tegelikult nii oligi parem. Las see Raimi asi veel laagerdub. Oma ema tundes, kartis Marta tema reaktsiooni. Kui juba ilulõikus oli põhjustanud nii tugevat vastasseisu, mida siis veel pojast noorem mees või armuke? Nimeta, kuidas tahad, ega see asja olemust muuda. Või muudaks? Kui nad Raimiga abielluks, äkki siis ema lepiks selle suhtega? Vist siiski mitte, Raimi vanus või õigemini noorus oleks ikka pinnuks silmas.
Kuigi ema jäi üsna noorelt leseks, ei olnud Marta kunagi kuulnud ega näinud, et emal oleks kasvõi pisitillukest suhet mõne vastassoo esindajaga. Alles nüüd oli ta mõelnud, et tema ema oli kõik need aastad olnud väga üksildane.
Pärast mehe surma käis ema igal õhtul surnuaias, mis asus kodust umbes kahe kilomeetri kaugusel. Ütles ikka, et käib seal isaga rääkimas ja nõu pidamas. Oli ju temagi kogu mehega koos elatud aja, nagu Martagi, toetunud mehele. Kõike oli nende mõlema peres otsustanud mees.
Heldur oli olnud leebe ning täitnud võimalusel alati kõik Marta soovid ja kapriisid, hellitanud teda igati. Isa seevastu oli olnud võimukas, vastuvaidlemist ei sallinud. Oma perest keegi ei üritanudki tema autoriteeti õõnestada. Naine teadis oma kohta ja tütar uskus, et isal ongi alati õigus ja tema kohus on hoolitseda pere heaolu eest. Seda isa tegigi – vankumatult ja kindla käega, kuni oma elupäevade lõpuni.
Kas ema oli olnud isaga õnnelik, seda Marta ei teadnud. Neil ei olnud emaga kunagi jutuajamisi abielulistel teemadel. Kui ta oli veel noor tüdruk, siis ema manitses alati, et poistega ei tohi musitada või,