Cthulhu kutse. H. P. Lovecraft
mingisuguses monoliitsest kivist välja raiutud hauakambris, mis asus samuti mere sügavustes. Ma pole võimeline üksikasjalikult kirjeldama nende olevuste kuju ja välimust, kuivõrd isegi meenutus viib mu peaaegu minestuslikku seisundisse. Ületades oma grotesksete joontega Poe ja Bulweri kujutlusvõime viljad, meenutasid nad välimuselt siiski inimesi, hoolimata ujulestadest kätel ja jalgadel, hoolimata värdjalikest laiadest lõtvadest huultest, hoolimata pungis silmadest ning muudest tunnustest, mida isegi meenutada on vastik. Huvipakkuv oli see, et mõõtmetelt ei vastanud nad üldse ümbritsevale tegelikkusele; näiteks oli ühte neist kujutatud surmaheitluses vaalaga, kes oli vaid pisut suurem olevusest. Nende välimuse grotesksuse ja uskumatute mõõtmete põhjal mõistsin ma selsamal silmapilgul, et mu ees on fantastiliste jumalate kujutised, mida kunagi kummardasid mingisuguste meresõitjate või kalameeste primitiivsed hõimud, kes olid välja surnud ammu enne esimeste neandertallaste eellaste teket. Hardas hirmus mulle avanenud minevikupildi ees, millist poleks julgenud ette kujutada isegi mitte kõige julgem antropoloog, seisin tardunult, jälgides, kuidas kuu heidab veidraid helke minu ees lebavale vaiksele kanalile.
Ning siis nägin ootamatult seda. Veepind liigahtas, kui see olevus sünkja vee kohale kerkis. Tohutu suur, Polyphemose sarnane monstrum mu öistest painajatest viskus monoliidi juurde, nühkis selle vastu oma soomuselisi käsi, langetas õudse pea ning tõi kuuldavale mingeid aeglasi ja rütmilisi häälitsusi. Arvatavasti just sel hetkel ma teadvuse kaotasingi.
Mäletan uduselt, kuidas ma palavikuliselt kaljust üles turnisin ja otsekui sonides oma paadi juurde jõudsin. Enda arust laulsin kogu aeg midagi ja kui ma ei suutnud laulda, siis naersin. Ähmaselt mäletan seda, et kohemaid, kui olin oma lootsikuni jõudnud, pääses valla maru, igatahes kuulsin kõuekärgatusi ning muid helisid, mida Loodus toob kuuldavale vaid suurima raevu hetkil.
Toibusin haiglas, San Franciscos, kuhu mind oli toimetanud mu paadi keset ookeani üles korjanud Ameerika laeva kapten. Sonides rääkisin paljustki, kuid mu sõnad ei pälvinud arvatavasti piisavat tähelepanu. Mitte mingist vulkaanilisest lihkest Vaikses ookeanis ei teadnud ükski mu päästja; ma ei pidanud ka vajalikuks tüüdata teisi sellega, mida keegi niikuinii poleks uskunud. Tuntud etnograafi hämmastasin oma ebatavaliselt pealetükkivate pärimistega, mis puudutasid iidset vilistite legendi Dagonist ehk Kala-Jumalast; peagi jätsin järele, sest mõistsin, et see õpetlane on lootusetu konservatiiv.
Aga öösiti, iseäranis siis, kui kuu on viimases veerandis, nägin seda olevust. Ma proovisin tema eest pääseda morfiumi abil, kuid narkootikum andis vaid ajutise kergenduse, haarates mind tasapisi oma kindlasse haardesse, tehes mind oma taltsaks orjaks. Nüüd kavatsen sellele kõigele lõpu teha, sest olen kirjeldanud kõike toimunut, et hoiatada inimesi või... lõbustada neid, kui nad ei võta seda täie tõsidusega. Ma küsin endalt sageli, kas polnud kõik minuga toimunu vaid hallutsinatsioon, palavikuline nägemus, mis haaras mind, kui ma lebasin paadis, triivides ookeanil põletavate päikesekiirte all. Mitu korda olen ma mõelnud sellele ja alati on kerkinud mu silme ette nägemuslik kujutis. Ma ei suuda meenutada merd ilma hirmuvärinata, kujutledes nimetuid olevusi, kes roomavad ning visklevad tema mudases põhjas, kummardavad iidseid kivi-iidoleid ja raiuvad oma jälke kujutisi veealustele graniitobeliskidele. Mulle kangastub see päev, kui nad tõusevad meresügavustest, et oma ilgete küünistega tarida sinna väeti, sõjast vaevatud inimkonna jäänused – sel päeval, kui maa hakkab vajuma ja must lehkav ookeani põhi hakkab pinnale tõusma, et valitseda laastatud kõiksuse põrgu keskel.
Mu lõpp on lähedal. Ma kuulen ukse taga müra, otsekui viskuks selle vastu hiiglaslik libe kere. Ei, ta ei tohi mind siit leida. Mu jumal, see käsi! Akna juurde! Akna juurde!
Erich Zanni muusika
Olen uurinud linna kaarte suurima hoolega, kuid pole Rue d’Auseili ometi enam kordagi leidnud. Need kaardid pole olnud ainult tänapäevased kaardid, sest ma tean, et nimed muutuvad. Vastupidi, ma olen kõik selle kandi muistised põhjalikult ette võtnud ja isiklikult läbi uurinud kõik piirkonnad sõltumata nende nimedest, mis võiksid vastata tänavale, mida mina tean Rue d’Auseili nime all. Kuid hoolimata kõigest, mida ma olen teinud, jääb alandavaks tõigaks, et ma ei suuda leida maja, tänavat ega isegi ümbruskonda, kus ma metafüüsika üliõpilase viletsa elu viimaste kuude jooksul kuulsin Erich Zanni muusikat.
Ma ei pane imeks, et mu mälu on liimist lahti, sest minu kehaline ja vaimne tervis sai Rue d’Auseilil elutsemise ajal tõsiselt rikutud, ja ma mäletan, et ma ei viinud sinna ühtki minu vähestest tuttavatest. Kuid see, et ma seda kohta enam ei leia, on ühtaegu ebatavaline ja jahmatamapanev, sest see asus ülikoolist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja torkas silma iseärasuste poolest, mida keegi, kes seal on viibinud, vaevalt suudaks unustada. Ma pole kunagi kohanud ühtki isikut, kes oleks Rue d’Auseili näinud.
Rue d’Auseil kulges piki tumedat jõge, mida ääristasid järsuseinalised ähmaste akendega laohooned ja mille kaldaid ühendas massiivne tumedast kivist sild. Selle jõe ääres oli alati hämar, justkui oleks naabruses asuvate tehaste suits päikese alailma kinni katnud. Veel õhkus jõest ilgeid lehku, mida ma pole mujal ealeski tundnud ja mis võivad aidata mul seda ühel päeval üles leida, sest ma tunneksin need otsekohe ära. Teisel pool silda olid kitsad sillutatud rööpmelised tänavad ja siis tuli tõus, algul astmeline, kuid Rue d’Auseilini jõudes uskumatult järsk.
Ma pole kunagi näinud teist nii kitsast ja järsku tänavat kui Rue d’Auseil. See oli peaaegu kalju, kõigile liiklusvahenditele suletud, koosnedes mitmes kohas trepiastmetest ja lõppedes tipul luuderohuga kaetud kõrge müüriga. Tänavasillutis oli ebaühtlane, kohati kiviplaadid, kohati munakivid ja kohati hingitseva rohekashalli taimkattega paljas maapind. Majad olid kõrged, teravaviilulised, uskumatult vanad ja ogaralt tahapoole, ettepoole või küljetsi kaldu. Vahel puutusid paar vastastikust maja, mõlemad ettepoole längakil, tänava kohal võlvina peaaegu kokku ja loomulikult takistasid need valgusel alla maapinnale jõudmast. Piki tänavat viis mitu õhusilda ühest majast teise.
Selle tänava elanikud jätsid mulle veidra mulje. Algul arvasin ma, et see tuleb sellest, et nad olid kõik vaiksed ja kinnised, kuid hiljem jõudsin ma järeldusele, et nad olid kõik väga vanad. Ma ei tea, kuidas ma sellisele tänavale elama sattusin, ent kui ma sinna kolisin, polnud ma õieti mina ise. Olin elanud paljudes vaestes kohtades, kust mind rahapuuduse tõttu välja tõsteti, kuni viimaks sattusin tollele röötsakil majale Rue d’Auseilil, mida pidas halvatud Blandot. See oli kolmas maja tänava lõpust ja kõigist teistest tublisti kõrgem.
Minu tuba asus viiendal korrusel; see oli seal ainus elanikuga tuba, sest maja oli peaaegu tühi. Ööl, mil ma saabusin, kuulsin ma kõrgelt ülalt katusekorruselt kummalist muusikat ja järgmisel päeval pärisin vanalt Blandot’lt selle kohta järele. Ta rääkis mulle, et see oli üks vana saksa gambamängija, imelik tumm mees, kes kirjutas oma nimeks Erich Zann ja kes mängis õhtuti ühe odava teatri orkestris, ning lisas, et Zanni kihk öösiti peale teatrist naasmist mängida oli põhjuseks, miks ta oli valinud selle kõrge ja eraldatud katusekambri, mille aken oli tänaval ainus koht, kust sai vaadata üle otsamüüri paistvat mäenõlva ja panoraami.
Sellest alates kuulsin ma Zanni igal ööl ja ehkki tema mäng mind ärkvel hoidis, lummas mind tema muusika kummalisus. Ise sellest kunstist vähe teades olin ma ometi kindel, et ühelgi tema helindil polnud vähimatki seost muusikaga, mida ma olin varem kuulnud, ja ma järeldasin, et ta oli ülimalt originaalne geniaalne helilooja. Mida kauem ma teda kuulasin, seda lummatum ma olin, kuni ma nädal hiljem otsustasin vanamehega tutvust sobitada.
Ühel õhtul, kui Zann parajasti töölt naasis, peatasin ma ta koridoris ja ütlesin talle, et tahaksin temaga tutvuda ja juures olla, kui ta mängib. Ta oli väike, kõhn, vimmas kuju, kellel olid kulunud rõivad, sinised silmad, groteskne saatürlik nägu ja peaaegu kiilas pea, ja minu esimeste sõnade peale näis ta ühtaegu vihastavat ja kohkuvat. Siiski pani mu ilmne sõbralikkus ta viimaks sulama ja ta andis mulle vastumeelselt märku järgneda talle üles mööda pimedat, kriuksuvat ja vankuvat pööningutreppi. Tema tuba, üks kahest järsult astendatud katusekorrusel, asus lääneküljes, vastu kõrget müüri, mis moodustas tänava ülemise otsa. Tuba oli mõõtmetelt väga suur ja näis oma erakordse lageduse ning laokiloleku tõttu veelgi