Cthulhu kutse. H. P. Lovecraft
olid meie jaoks ülim esteetiline väljendusvorm ja me pöörasime detailidele piinlikku tähelepanu. Ebasobiv tund, pilkuriivav valgus või niiske pori kohmakas käitlemine hävitas meie jaoks peaaegu täielikult ekstaatilise närvikõdi, mis järgnes mõne pahaendelise, irvitava maapõuesaladuse väljakaevamisele. Meie vajadus uute paikade ja erakordsete tingimuste järele oli palavikuline ja täitmatu – St. John oli meist kahest alati juht, ja tema viiski meid viimaks tollesse mõnitavasse, äraneetud paika, kus kole ja vältimatu hukatus meid viimaks kätte sai.
Mis kuri saatus see oli, mis meid sinna kohutavasse Hollandi kirikuaeda meelitas? Ma arvan, et meid tõmbasid sünged kuuldused ja legendid, lood kellestki, kes maeti viie sajandi eest, kes oli ka ise olnud eluajal hauaröövel ning varastanud uhkest hauakambrist mingi vägeva eseme. Mäletan tolle stseeni viimaseid hetki: kahvatu sügisene kuu haudade kohal, mis heitis pikki õudseid varje; kummastavalt kolossaalsete nahkhiirte arvukad leegionid, mis kuu taustal lendasid; antiikne luuderohtu kasvanud kirik, mis suunas ainsa tontliku sõrme kaame taeva poole; helendavad putukad, kes tantsisid virvatulukestena ühes aia kaugemas nurgas jugapuude all; kopituse, taimestiku ja vähemselgete asjade lõhnad, mis segunesid vabalt üle kaugete soode ja merede tuleva öötuulega, ning kohutavaim kõigest, ähmane sügavakõlaline haukumine mingi tohutu koera suust, keda me ei näinud ja kelle suunda me määrata ei suutnud. Me värisesime haukumise kaja kuuldes, meenutades lihtrahva räägitud lugusid. See, keda me otsisime, leiti sajandite eest siitsamast paigast mingi nimetamatu elaja küünte ja hammaste poolt lõhki kistult ja moonutatult.
Mulle meenub, kuidas me oma labidatega tolle guuli hauda tungisime, ning kuidas meid erutas vaatepilt meist endist, hauast, kahvatust kuusilmast, õudsetest varjudest, grotesksetest puudest, hiiglaslikest nahkhiirtest, antiiksest kirikust, tantsisklevatest tulukestest, öökimaajavaist lõhnadest, vaikselt oigavast öötuulest ning kummalisest vaevukuuldavast, kindla suunata haukumisest, mille olemasoluski me päris kindlad ei olnud. Siis tabasid meie labidad midagi kõvemat kui niiske hallitav muld ning me nägime kõdunevat pikergust kasti, mis oli kaetud pikast maa sees viibimisest tekkinud mineraalsete setetega. See oli äärmiselt tugevast ja paksust puidust, aga nii vana, et me saime selle lõpuks ikkagi lahti ja hakkasime oma näljaste pilkudega selle sisu uurima.
Hoolimata viiesaja aasta möödumisest oli säilinud palju – hämmastavalt palju. Skelett, ehkki siin-seal selle tapnud olendi lõugade poolt purustatud, püsis üllatavalt hästi koos, ning me õgisime pilkudega puhast valget koljut, pikki tugevaid hambaid ja tühje silmakoopaid, kus oli kunagi lõõmanud samasugune palavikuline leek kui meie endi silmis. Kirstus vedeles omapärase ja eksootilise tegumoega amulett, mis oli nähtavasti magaja kaela ümber olnud. Väiksest nefriiditükikesest amuletile oli iidses idamaises stiilis nikerdatud seletamatult levinud kükitava tiivulise koera või koeranäoga sfinksi kujutis. Olevuse kõik tunnused olid äärmuslikult eemaletõukavad, otsekui ülistanuks need korraga surma, loomalikkust ja pahatahtlikkust. Amuleti serval oli kiri, mille märke ei mina ega St. John ei tundnud, ning selle tagaküljele oli otsekui kunstniku pitserina graveeritud groteskne ja kohutav pealuu.
Amuletti nähes teadsime kohe, et pidime selle endale saama, et see aare oli ainumõeldav saak sest sajanditevanusest hauast. Me oleks seda ihanud niisamagi, aga lähemalt vaadates nägime, et selle üldmulje polnud meie jaoks tundmatu. Ehkki täiesti võõrik võrreldes kunsti ja kirjandusega, mida teavad tervemõistuslikud ja tasakaalukad lugejad, tundsime meie selle ära kui eseme, millele vihjatakse hullu araablase Abdul Alhazredi keelatud «Necronomiconis» – jubeda hingesümboli, mida kasutas Kesk-Aasias ligipääsmatus Lengis tegutsenud kannibalikultus. Liigagi hästi märkasime süngeid tunnusjooni, mida iidne Araabia demonoloog kirjeldas – kujutist, mis oli araablase väitel loodud mingi koolnupilastajate ja -õgijate hingede obskuurse üleloomuliku kehastuse põhjal.
Võtnud rohelise nefriidist eseme, heitsime viimase pilgu selle omaniku pleekinud ja aukussilmsele näole ning sulgesime haua selliselt, nagu me selle leidnud olime. Kui me õudsest kohast minema kiirustasime, varastatud amulett St. Johnil taskus, näis meile, nagu oleksid nahkhiired laskunud ühtse massina maalapile, kus me äsja tegutsesime, justkui otsides mingit äraneetud ja ebapüha toidust. Ent sügisese kuu sära oli nõrk ja kahvatu ning me ei võinud olla kindlad. Samuti tundus meile, et me kuulsime järgmisel päeval Hollandist koju purjetades taamal mingi tohutu koera kauget ähmast haukumist. Kuid sügistuul ulgus kurvalt ja vaevatult ning me ei võinud olla kindlad.
II
Vähem kui nädal pärast meie naasmist Inglismaale hakkasid juhtuma imelikud asjad. Me elasime kui erakud, sõpradeta, üksi ja teenriteta igivana mõisahoone üksikutes tubades kõledal nõmmel, kus vähe käidi. Ustele koputavad külalised häirisid meid harva. Nüüd aga valmistasid meile muret sagedased öised kobistamised – mitte üksnes uste, vaid ka akende juures, ja mitte ainult alumisel, vaid ka ülemisel korrusel. Kord tundus meile, kuidas suur läbipaistmatu kogu varjutas raamatukogu aknasse paistva kuu, ning kord me kuulsime mitte kaugelt vurisevat või laperdavat heli. Kummalgi korral ei avastanud me vaatama minnes midagi ning me hakkasime neid juhtumeid pidama üksnes oma kujutlusvõime viljadeks – tollesama veidralt häiritud kujutlusvõime, mis lasi ikka veel meil kõrvus kõlada kaugel ähmasel haukumisel, mida me arvasime end kuulvat tolles Hollandi kirikuaias. Nefriitamulett asus nüüd nišis meie muuseumis ning vahel põletasime me selle ees kummaliselt lõhnavaid küünlaid. Alhazredi «Necronomiconist» lugesime palju selle omaduste kohta, ning guulide hingede seostest esemetega, mis neid sümboliseerisid, ning loetu häiris meid. Siis algas õudus.
24nda septembri öösel kuulsin ma koputust oma toauksele. Pidades seda St. Johniks, palusin koputajal siseneda, ent vastuseks kostis vaid kile naer. Koridoris polnud kedagi. Kui ma St. Johni unest äratasin, väitis ta end asjast mitte midagi teadvat ja muutus sama murelikuks kui ma ise. Tol ööl sai ähmane, kauge haukumine nõmmel meie jaoks kindlaks ja kardetavaks reaalsuseks. Neli päeva hiljem, kui me olime mõlemad oma peidetud muuseumis, kostis ainsa ukse juurest, mis viis salaraamatukogu trepikotta, vaikset ja ettevaatlikku kraapimist. Asju, mille üle ärevust tunda, oli nüüd mitu, kuna lisaks hirmule tundmatu ees olime alati kartnud ka meie kohutava kollektsiooni avastamist. Kõiki tulesid kustutades läksime ukse juurde ja lõime selle järsult pärani. Me tundsime seletamatut õhuvoogu ning kuulsime justkui kaugusse kadumas veidrat segu krabinast, naerukihinast ning artikuleeritud jutuvadast. Me ei püüdnudki selgust saada, kas me olime hullud, nägime und või olime täielikult mõistuse juures. Me hoomasime vaid sünget tõsiasja, et pealtnäha kehatu loba oli ilma mingi kahtluseta hollandi keeles.
Pärast seda elasime kasvavas õõvas ja ärevuses. Enamasti uskusime teooriat, mille kohaselt ajas ebaloomulike lõbudega täidetud elu meid mõlemaid ühiselt hulluks, aga vahel meeldis meile rohkem dramaatiline ettekujutus meist kui mingi hiiliva ja kohutava hukatuse ohvritest. Veidraid ilminguid juhtus nüüd liiga tihti, et neid kokku lugeda. Meie üksildane maja näis kihavat mingi pahatahtliku olendi kohalolust, kelle olemusest meil aimugi polnud, ning igal ööl kaikus üle tuulise nõmme deemonlik haukumine, aina valjemalt ja valjemalt. 29ndal oktoobril avastasime raamatukogu akna alt pehmelt mullalt rea jalajälgi, mida on võimatu kirjeldada. Need olid niisama jahmatavad kui suurte nahkhiirte hordid, kelle arvukus vanas mõisahoones oli ennenägematu ja aina kasvav.
Õudus kulmineerus 18ndal novembril, kui St. John, kes pärast päikeseloojangut kaugest raudteejaamast koju kõndis, mingi hirmsa kiskja poolt kinni püüti ja ribadeks kisti. Tema karjed kostsid majani ning ma jõudsin kohutava stseenini piisavalt kiirelt, et kuulda tiibade vurinat ning näha tõusva kuu taustal ebaselge musta pilvetaolise asja siluetti. Kui ma teda kõnetasin, oli mu sõber suremas ega suutnud selgelt vastata. Ta suutis vaid sosistada: «Amulett… põrgusigidik…» Siis varises ta moondunud, elutu lihatombuna kokku.
Matsin ta järgmisel südaööl ühte meie hooletussejäetud aedadest ning pomisesin tema maise keha kohal deemonliku rituaali sõnu, mida ta eluajal armastanud oli. Viimast hirmsat lauset kõneldes kuulsin kaugelt nõmmelt mingi tohutu koera nõrka haukumist. Taevas oli kuu, aga ma ei julgenud selle poole vaadata ja kui ma nägin ähmaselt valgustatud nõmmel suurt hägust varju, mis künkalt künkale kihutas, sulgesin ma silmad ja heitsin end näoli maha. Kui ma teab kui palju hiljem värisedes tõusin, komberdasin majja ning sooritasin rohelise nefriitamuleti ees jäledaid austusavaldusi.
Kartes