Koertepark. Sofi Oksanen

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      Copyright © 2019 Silberfeldt Oy ja Like Kustannus Oy

      © Tõlge eesti keelde. Kadri Jaanits, 2020

      ISBN 978-9985-3-4958-8

      e-ISBN 9789985350096

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      HELSINGI

       2016

      Võib-olla oleks kõik läinud teisiti, kui ma oleksin ta kohe ära tundnud ja taibanud põgeneda. Ja ometi ei teinud ma seda; ma ei pööranud isegi pead, kui pingi teise otsa istus tundmatu naine, kelle liigutustes oli üksindusele vihjavat aeglust. Lootsin, et ta mõistab minu soovimatust vestlusse laskuda, ja lappasin kuuldavalt oma süles lebava raamatu lehti. Ma ei olnud tulnud parki seltsi otsima.

      Raamat oli pärit raamatukogust, mis asus kiviviske kaugusel pargist ja selle sees aiaga piiratud koerte jalutamise alast. Tänu romaanidest pungil kotile ei paistnud minu pargis viibimine kuidagi imelik. Juhuslikele küsijatele vastasin, et armastan loomi ja mulle meeldib väga nende askeldamist vaadata, aga kahjuks ei saa ma ise allergia tõttu endale lemmiklooma võtta. Ka minu kõrval istet võtnud naisel ei olnud koera, nii palju ma märkasin, aga muidu oli minu tähelepanu pööratud parki ääristavale tänavale. Heitsin vargsi pilke kellale, kuigi olin varakult kohal. Kartsin, et olin tulnud ilmaasjata.

      Naine sirutas jalgu ja ringutas, nagu inimestel on sageli kombeks teha, kui nad mõtlevad, kuidas vestlust alustada: haigutus, riiete kohendamine või kätega žestikuleerimine valmistas ette märkust ilma või millegi muu igapäevase kohta. Küsimust raamatu kohta siiski ei kõlanud ega ka banaalsusi õhutemperatuuri aadressil.

      Nihutasin end pingi teise otsa, kutsumata külalisest kaugemale. Viimasel ajal olin hakanud teisi pargis ajaviitjaid uue pilguga vaatama. Aeglaselt liikuvad pensionärid ja töötud vajasid põhjust väljas käimiseks. Võib-olla olen ma ise ühel päeval samasugune, siis kui pole enam midagi, mille pärast parki tulla, ja minu elu ei valitse enam kalender. Minagi tahaksin, et naabrid kuuleksid korteri välisukse kolksatust, märki, et ka minul jagub asjatoimetusi ja sõpru, kelle juurde minna, ning ma tuleksin siia, et tunda end teiste elusid vaadates osana maailmast.

      Koertepargile lähenevat valget kääbusšnautserit saatsid möödujate imetlevad pilgud. Pingi teises otsas istuja muutus valvsaks. Ta kummardus kergelt ettepoole ja ma ootasin, et ta lõpuks julguse kokku võtaks, midagi ütleks, võib-olla just selle fotogeeniliseks pöetud šnautseri või tema eeskujuliku käitumise kohta, aga naine vaikis endiselt.

      I

       NÄHTAMATU

      KÜLA, MÕKOLAJIVI OBLAST

       2006

      Kui ma esimest korda pärast noorusaastaid tuppa astusin, võpatasin avanevat vaatepilti nähes. Raamitud fotosid minust oli laual, kummutil ja seintel. Enamjaolt olid need ajakirjadest välja lõigatud koltunud reklaamid, millega püüti müüa kõike, mida naisekeha vormide abil müüa saab, plekieemaldajatest autovaruosadeni. Olin saatnud pildid emale tõenditena oma modellitööst ja arvanud, et ema kogub need albumisse, aga ema oli teinud neist tervet tuba katva altari, kus erksad värvid ja allahindluste protsendid omavahel tähelepanu pärast võistlesid. Fotodel ei olnud midagi, mille üle rõõmustada või mida uhkusega meenutada. Need ajasid mind iiveldama.

      Võtsin väljalõiked seintelt maha, kogusin kummutil toretsevad pildid sülle ja toppisin kogu hunniku kappi. Kõige pealmiseks jätsin kaminatule valguses kümbleva lõngareklaami ja sulgesin ukse.

      Pärast õhtusööki olid fotod oma kohal tagasi – isegi kastanipüree reklaam, mida ma vihkasin. Ema nobedus pani mind imestama. Ta oli tegutsenud samal ajal, kui mina olin käinud tädiga aeda vaatamas. Tädi tuli tuppa, pani käe korraks mu seljale ja sosistas, et emalt ei tohi võtta õigust oma laste üle uhkust tunda. Ma ei saanud talle öelda, kuidas kõik oli vastu taevast lennanud. Tädi vaatas mind, kallistas.

      „Külvame järgmisel aastal rohkem ja Ivan aitab, pole häda midagi,” ütles ta. „Tore, et sa jälle kodus oled, Olenka.”

      Tädi oli vanemaks jäänud, nagu emagi. Õue valvav koer oli uus. Muidu ei olnud pärast minu lahkumist midagi muutunud. Elektriposti otsas oli endiselt toonekurepesa, kuigi linnud olid juba lõunasse lennanud, ja välisukse kõrval rippuvad surnud meeste joped olid oma kohal. Üks oli minu isa, teine tädi kadunud mehe oma. Isa õde leidis, et parem on, kui võõras arvab, et majas elab ka mehi. Pärast isa matuseid olime tema juurde kolinud ja nüüd olin ma tulnud tagasi üksildaste leskede majja ning naistepäeval kingiksime me ise üksteisele lilli. See mõte pani mind tädilt küsima, kas Boriss ajab ikka veel oma gorilkat. Sel ajal, kui tädi pudeli järel käis, vahetasin lõpuks kingad kalosside vastu. Need olid uued ja kerged, ilmselt silikoonist. Minu jaoks ostetud, vist.

      Järgmisel hommikul jalutasin bussipeatusse ja uurisin, kui palju on näha aeda ümbritseva tara pragudest ja kaugemalt tee pealt vaadates ka selle tagant. Mitte miski ei äratanud tähelepanu ja juhuslikke uudistajaid polnud karta. Hõõguvpunaste õite ajal võis asi muidugi teisiti olla. Ja ometigi oli tädil õigus, vaja oli rohkem moone. Minu kojutulekuga oli toitmist vajavate suude arv kasvanud ja ma olin juba õhtul tellinud meile joogivett kolmekümneliitristes kanistrites. Välismaal olin harjunud pidevalt vett jooma ja olin täielikult unustanud, millises seisukorras oli meie kaev. Ma ei teadnud, kuidas tellimuse eest maksta. Harjumusest, mille abil mina ja teised modellid oma kaalu kontrolli all hoidsime, tuleb loobuda. Aga tüsedam talje oli minu muredest väikseim.

      Ma ei tahtnud, et tädi Ivani ettepanekutest kinni haaraks, tema käest raha laenaks või laiendaks moonikasvatust, kuigi ma usaldasin seda meest ja uskusin, et ta tõepoolest tahab aidata. Kõrge kahisev maisipõld varjaks hästi ka suuremat lillevälja ja meie juures töötav Boriss saaks ka suurema põllu eest hoolitsemisega hakkama. Boriss oli Ivani vend ja tädile nagu oma poeg. Siiski ei tahtnud ma, et me sõltuksime kriipsuvõrragi rohkem sellest kambast, kelle heaks Ivan töötas ja kellele ta moonidest saadud kompoti müüs. Mitte sellist tulevikku polnud ma meile kavandanud. Moonidest ei peaks me enam juttugi tegema, kui minu nägu oleks läbi löönud. Kompotiköök oleks kinni pandud ja ma oleksin ehitanud tädile uue maja vana asemele või ostnud linnast korteri. Nad ei oleks enam kunagi pidanud muretsema iga ebastabiilsuse märgi pärast, mis võiks mõjutada niigi ebapiisavate pensionite maksmist.

      Olin öelnud, et koduigatsus tõi mu tagasi. Ma ei tea, kes seda uskus. Ma polnud enam aastaid saanud raha saata. Pidin selle heaks tegema. Pidin tööd leidma.

      Hakkasin käima linnas töökuulutusi uurimas. Samas bussis istus sageli lootusrikast parfüümipilve levitav tüdrukute parv, teel Palace’i, mille konverentsiruumides esitleti välismaa poissmeestele võimalikke pruudikandidaate. Kui sihtpunkt lähenema hakkas, pihustasid lühijuukselised juustesse veel ühe kihi lakki, pikajuukselised haarasid harja ja harjatõmbed sulandusid tooside, karpide ja taskupeeglite kilksatuste rütmi. Olin veetnud aastaid tagatubades, mis olid täitunud samasugustest hiilgava tuleviku maalitud fantaasiapiltidest ainult selle vahega, et bussisalongi lõhnapilves võis eristada huulepulga rääsunud