Koertepark. Sofi Oksanen
minu nime otsingumootorisse. Lootsin, et brauser suunab ta minu endise agentuuri lehele. Minu fotod oli ikka veel üleval. Olin paar korda käinud neid kohviku arvutist vaatamas. Ma ei tea, miks. Otsekui oleksin tahtnud ennast piinata või oleksin vajanud julgustust, et vestlustel enesekindlamat muljet jätta.
„Millal sa saaksid tulla?”
„Kohe vaatan kalendrist, üks hetk.”
Seisin prospekt Leninal asuva abielukontori ees. Selle nimi oli Kuninglik Suhe. Moskovskajal ootas Amori Kaared, Metallurgi hotelli kõrval Slaavitar ja käekotis kortsus meeleavaldustel tööl käiva tüdruku telefoninumber. Minu tegelik kalender. Hakkasin tagasi peatuse poole astuma ja viskasin tüdruku kontaktandmed tänavale. Kontor asus Dnipropetrovskis, nii et sõit võtab aega. Olin sellest hoolimata valmis kasvõi kohe rongi peale hüppama.
„Oleks hea, kui sa saaksid tuua fotosid endast, võib-olla ka oma perekonnast, vanematest, vanavanematest, tädidest-onudest, nõbudest,” ütles naine. „Mida rohkem, seda parem. Me tahame oma töötajaid korralikult tundma õppida ja teada, kes sa tegelikult oled ja millised on sinu tugevad küljed.”
„Milliseid fotosid?”
„Ükskõik milliseid. Fotod ütlevad rohkem kui tuhat sõna,” naeris naine. „Juhataja tuleb järgmisel esmaspäeval õhtuse lennuga Kiievist ja peab juba kolmapäeval tagasi minema. Kas sa saaksid teisipäeva hommikuks kohale tulla?”
Lõin varba vastu väljaulatuvat tänavakivi ära. Kas firmal läks nii hästi, et selle juhataja lendas Kiievi ja Dnipro vahet lennukiga edasi-tagasi? Seda tegid ainult rahvasaadikud ja tippärimehed, inimesed, kellele oli raha nagu raba. Kas ma kohtun tõepoolest sellise inimesega silmast silma? Või tahtis naine mulle lihtsalt muljet avaldada, näidata, mis mõõtu äriga on tegemist? Käsi tõusis tahtmatult juustele. Juurekasv. Tädi juures oli ainult suvedušš. Selle all oli raske juuksevärvi välja loputada, ma peaksin juuksurisse minema.
„Kiievis on juhataja ajakava järgmisel nädalal väga tihe. Siin on lahedam. Kuidas on, kas kohtume siis meie juures? Kui sa saadad oma kontonumbri, kanname üle raha rongipileti jaoks. Kas SV-vagun sobib?”
Sain suust, et sobib küll, ja lootsin, et telefonis pole kuulda minu katkendlikke hingetõmbeid. Söehais rongides tekitas minus iiveldust ja seepärast oli koht kaheinimesekupees erakordselt meeldiv üllatus. Midagi siiski ei klappinud. Olin leidnud kuulutuse elektriposti küljest, mitte lehest, mitte isegi maršrutkast, mitte ühestki sellisest kohast, kus edukad firmad kuulutusi avaldasid. Ma olin leidnud selle kohast, mille eest ei pidanud maksma. Kuidas sai sellise ettevõtte juht lubada endale Dnipro ja Kiievi vahel lendamist ja kuidas sai sellisel ettevõttel olla raha, et osta tööostjale kallist piletit lihtsalt vestlusele sõitmiseks? Ma ei saanud sellisest sahmerdamisest aru, nagu ma ei saanud aru ka sellest, miks nõuti nii palju fotosid või millise tööga on üldse tegemist. Naise innukus pani kahtlustama elundidoonorlust, kuigi ma ei taibanud, kuidas fotod asjasse puutuksid. Aga mis tähtsust sel oli, tasu oli tähtis. Naine lobises tühja-tähja elu suurest kingist ja pöördus tagasi minu sõidu praktiliste küsimuste juurde. Otsustasin, et neerust võin loobuda. Saan ka ühega hakkama. Ja poole maksaga. Selle eest makstaks veel rohkem.
Ma ei rääkinud oma kahtlustest kellelegi. Ütlesin Dniprosse sõidu põhjuseks vist tõlgi töökoha ja sel moel õnnestus mul ema silmadesse elu tuua. Ta hakkas köögis pikkade sammudega edasi-tagasi kõndima, rüht sirge, otsekui oleks tahtnud kõigile häid uudiseid rääkida, kuigi publikuks oli ainult minu tädi, ning ema silmad särasid innust nagu uhiuue liinibussi külg. Ma ei tahtnud neid muretsema panna ega rääkinud uue koha tööülesannetest enne, kui mind oli edutatud koordinaatoriks.
HELSINGI
2016
Mu rinnust käis läbi võpatus, kui nägin pereisa emale ja koerale parki järele tulevat. Mõlemad lapsed olid kaasas. Poiss, kes oli teistest maha jäänud, nägi kiiresti tühjenevat rosinapakki raputades rõõmus välja; noogutasin pere tervislike vahepalade eelistamist heaks kiites peaaegu märkamatult peaga. Möödunud nädalal ei olnud lapsi näha olnud ja ma panin selle kõhugripiepideemia süüks. Praegu nägid kõik terved välja. Naist vaadates ei oleks võinud arvata, et ta oli haigevoodite ääres valvanud, ning ometi tal oli jätkunud aega veel poodideski käia: uus liivakarva kevadmantel oleks ka mulle sobinud ja tüdrukul oli sall, mida ma polnud varem näinud. Kui telefon helises, võttis mees kõne vastu, ise samal ajal naisele otsekui vabandust paludes otsa vaadates. Naine silitas tema käsivart, surus otsaesise korraks vastu mehe õlga. Isegi rihma otsast lahti lastud šnautseri pöörane karglemine oli stiilipuhas. Nende lemmiku haruldane valge värvus äratas tähelepanu ja koertenäitusel võitis ta alati. Imetlesin natuke aega koera jooksu ja valvsat poosi, millesse ta tardus eemal midagi huvitavat märgates. Poiss oli jäänud värava juurde ootama. Kui ta oli koti tühjaks raputanud, ei visanud ta prügi maha, vaid viis selle prügikasti. Hästi kasvatatud, head kombed, sellised, milliseid ka mina oleksin õpetanud.
Välgumihkli lõksatus katkestas vaatluse. Minu kõrval istet võtnud naine oli süüdanud sigareti. Heitsin talle pahura pilgu ja jõudsin märgata peenikeste sigarettide paki tuttavat lillemustrit, enne kui pöörasin uuesti oma tähelepanu kaljukünka taha kaduvale perekonnale. Minu kõrval istuja ei olnud soomlane, Glamouri sigaretid ei vastanud kohalikule maitsele.
„Ameerikas nimetati meid ingliteks. Kas sealt te seda õppisitegi?”
Ma polnud kindel, kas olin kuulnud õigesti või mängisid meeled mulle vingerpussi. Minu pilk oli endiselt pööratud perekonnale, kael oli endiselt välja sirutatud. Ma ei julgenud pead pöörata, ei julgenud teada saada. Naine rääkis edasi ja mida kauem ta rääkis, seda selgemaks sai, et tegemist ei ole meelepettega. Ma tundsin teda ja tema tundis mind, ja me mõlemad istusime ühes Helsingi pargis pingil, otsekui meie vahel ei olekski kõiki neid aastaid. Iga sõnaga kopsis ta paigast ühe kivi teise järel minu uuele elule hoolega laotud vundamendist. Ma ei olnud kunagi osanud ette kujutada, et see võiks juhtuda nii. Et see algaks kaunikõrvaliste omadussõnadega, mida ta loopis õhku nagu Lomonossovi teetasse, jälgides samal ajal, kas ma mäletan, millest ta räägib. Kas ma mäletan, et just mina olin aastate eest kasutanud tüdrukuid meie juurde tööle meelitades selliseid sõnu, ja et ma olin kasutanud neid ka tema puhul, ja muidugi ma mäletasin, mäletasin iga läägesse adjektiivi peidetud püünisnööri ning iga sõna vajutas mu õlad järjest enam längu, justnagu aitaks see mul pingilt kaduda, ja ma tundsin, kuidas ma muutun iga silbiga aina väiksemaks.
„Aga te oskasite ju alati leida tüdrukuid, keda kunagi ei kiidetud. Sa otsisid nimelt selliseid.”
„Sina ei olnud selline.”
„Paljud olid.”
Ta muigutas huuli ja sirutas käsi nagu baleriin.
„Kuidas see nüüd oligi,” jäi ta mõtlema. „„Luikede järv”. Minu käed olid nagu „Luikede järves”, oli vist nii?”
„On ikka veel.”
Ta naeris, tuulejakk kahises ja ma nägin tuttavat tiivaliigutust. Mind oli võlunud see, kui väljamõõdetult ta liikus. Tema jalad olid igal sammul puudutanud maad, nagu jälgiks teda areenitäis pealtvaatajaid.
Kui naise, toona tüdruku portfoolio jaoks fotosid tehti, laskus ta minu valitud kleidis spagaati. Kuigi ta tegi tegelikult alles pildistamise jaoks soojendust, oli selles kombinatsioonis midagi unustamatult intiimset: lilleline kloššseelik, treeningsaal, nõtked pahkluud. Ta oleks otsekui unustanud fotograafi kohaloleku. Jumestaja oli üle tunni oma pintslitega tüdruku näo kallal mässanud, aga nii, et sellest polnud aru saada. Valmis kausta nähes olin teadnud, et Dariast saab minu staar ja et ta teeb omakorda staari ka minust.
Daria tõusis ja hakkas koerteaediku värava poole liikuma. Vahepeal jõudsin vapustusest nii palju toibuda, et taipasin, mida see tähendab. Iga meetriga lähenes ta perekonnale ja iga meetriga kerkisid mu silme ette pildid sellest, mis juhtuks, kui pereisa ta ära tunneks. Kõigepealt oleks ta rabatud, siis haaraks telefoni. Ema hakkaks karjuma, koer läheks metsikuks, tüdruk