Koertepark. Sofi Oksanen
oli jõudnud meie jutuajamise ajal laiali pudeneda ja Daria peatus hetkeks, otsekui kaaludes, kellele kõigepealt läheneda. Isa oli tüdrukul käest kinni võtnud, nad läksid järele minu vaateväljast kadunud koerale ja ema tähelepanu oli röövinud kuldse retriiveri kutsikas, kelle omanikuga ta juttu ajas. Poiss jõlkus tänaval. Daria keeras pea viltu, tegi otsuse ja avas koerteaediku värava. Tema ja ema vahele jäi vaevalt kümmekond meetrit kivist kaljut. Ma oleksin ühe hetkega paljastatud, kaotaksin kõik, mis mul oli õnnestunud viimase kuue aastaga üles ehitada, kaotaksin kogu oma uue elu Helsingis. Minu eluiga võiks arvestada päevades, võib-olla tundides.
Pöörasin pilgu taevasse. Minu ema uskus Jumalasse ja pühakutesse, mina mitte. Ometi tõmbasin salli juustele, nagu oleksin kirikus, ja pomisesin midagi, mis oleks võinud olla palve, ning alles liigutus, millega katsin oma pea, tuletas mulle uuesti meelde, et mul on endiselt kaks tervet jalga. Daria tuli peatada.
Šnautser lidus künka tagant välja, terjer kannul, ja loomade pööraseks muutunud mäng tõmbas perekonna tähelepanu endale. Nad ei näinud minu vankuvaid samme ega seda, kuidas mu jalg salli sisse kinni jäi ja kuidas inimesed minu teelt kõrvale astusid, nagu oleksin ma purjus. Daria oli naisest kõigest mõne meetri kaugusel ja köhis juba kurku puhtaks.
„Tahad sa raha? Kas selles on asi?”
Ma olin jõudnud õigel ajal, kõigest hoolimata. Daria suunurgad kaardusid naeratuseks. Ema selg eemaldus. Koerad kutsuti korrale. Jalutusrihmade pandlad klõpsatasid kinni.
„Kui palju sa annaksid?”
Korraks arvasin, et Daria hakkab naerma ja ütleb midagi minu riiete, kogu minu olemuse kohta, mis ei rääkinud jõukusest, aga ta jäi liikumatult seisma ega püüdnud minu kätt maha raputada. Jälgisin tema pilku. Perekond sättis end pargist lahkuma, ema kohendas tüdruku jopet, tüdruk lõi käed emale kaela ümber ja Daria võpatas, nagu oleks teda löödud. Tundsin värinat tema kondises käsivarres. Aga mis siis, kui ta polnudki pargis selleks, et minult või perekonnalt välja pressida? Kõik tema juures toetas ometigi minu oletust rahapuudusest. Ta oli kõhnaks jäänud. Tema riided rippusid seljas. Need olid räbalad, saabaste kunstnahk ketendas ja õlakoti klapp ripendas, rebenenud voodrit oli kleepribaga parandatud. Daria oli teeninud hästi. Mille peale ta oli oma raha hakkama pannud? Kas keegi oli ta sellest ilma jätnud, kas ta oli sattunud vale mehe otsa või aidanud rahaga oma peret? Kas ta oli kulutanud kõik sellele, et neid Ida-Ukrainast ja sõja jalust ära tuua? Kas rahast polnud jätkunud uue elu ülesehitamiseks? Või oli ta selle juba varem ära kulutanud ja pidi nüüd juurde hankima, et aidata kodukanti jäänud sugulasi? Ema sõnul oli praegune Donetski rahvavabariik võtnud ühtedelt kodu, teistele omakorda pakkunud võimalust rikastuda, sest põgenikest maha jäänud varast puudust polnud. Mõned liitusid separatistide vägedega vabatahtlikult, teised värvati vägisi ja desertöörid lasti maha. Mõned liitusid selle pärast, et muidu nende kodu ja vara konfiskeeriti ja omaksed tõsteti lageda taeva alla. Kas Daria saabumine võis olla sellega seotud? Mis siis, kui separatistid olid sundinud ühte Daria kahest vennast oma ridadesse astuma ja too tahtis rindelt koju? Või oli keegi tema sugulastest röövitud? Daria jälgis pargist lahkuvat perekonda, kuni seltskond vaateväljast kadus, siis kustus tema pilk nagu küünal. Hingasin sügavalt sisse. Olin saanud lisaaega.
„Minult ei pudene sentigi, kui meid ära tuntakse.”
„Kas sind tunti ära?”
Daria suunurkades tuksatas iroonia ja ta nilpsas ära huulele ilmunud verepiisa. Nahk tema huultel pakatas kuivusest.
„Eks ole,” mühatas Daria. „Nad ei mäleta ei sind ega mind. Sa oled nende jaoks sama eriline, nagu mina olin sinu jaoks.”
Ma olin nimetanud Dariat eriliseks. Kõige erilisemaks. Olin kiitnud tema luustikku ja keelteoskust, intelligentsuskvooti ja seda, et ta oli tegelenud võimlemisega. Tema naeratus oli olnud pilvitu nagu Texase taevas ja lõug nagu lusikatäis pärlendavat kaaviari.
„Ma olin juba kindel, et ka sina ei mäleta mind, isegi kui oleksin öelnud oma nime kohe esimesel korral, kui ma sinu kõrvale istusin,” ütles Daria. „Sa vist ei osanud oodata, et ma su üles leian? Enne, kui keegi teine.”
Mäletasin, kuidas ma olin lapsena jalakäijate tunnelis isast lahku kantud. Isa leidis mu kohe üles, aga ma olin jõudnud arvata, et ei näe teda enam kunagi ja et rahvahulga tumedatest talvemantlitest moodustunud müüri tagant ründab mind midagi kujuteldamatut. Praegu oli mul sama tunne. Ainult et keegi ei tule mulle appi. Mitte keegi peale minu enda. Ma pean püüdma välja uurida, milles on asi.
„Kas me võiksime vähemalt kusagil mujal edasi rääkida?” küsisin ma ja vaatasin oma käsi. Veri oli sõrmeotstest kadunud.
DNIPROPETROVSK
2006
Firma juhataja laotas lauale pataka fotosid minu sugulastest. Ma ei olnud selliseks asjaks valmis ega osanud aimatagi, et kaasatoodud pildid vaadatakse kohe töövestluse käigus läbi koos minu võimaliku tulevase ülemusega. Ma ei olnud aastaid näinud ühtegi fotot oma isast.
„Kas kõik on korras?” küsis naine ja alles siis sain ma aru, et olin käe suu ette tõstnud.
„Ma lihtsalt tunnen temast puudust.”
Võtsin pakutud taskurätiku vastu. Selline emotsionaalsus üllatas mind ennastki. Mul hakkas piinlik. Miks ma polnud vestluseks paremini valmistunud? Olin fotopaki kokkupanemise ema kaela lükanud ja toonud ettekäändeks, et olin välismaal elades fotoalbumi järele igatsenud. Ema arvas ilmselt, et ma valmistun kolima. Ta püüdis selle kohta pärida, aga ma torkasin fotod kähku kotti kohe, kui olin need kätte saanud, ja lipsasin välja. Ma arvasin, et ema ei vali selliseid, mis tema tütrel meele kurvaks teevad. Näiteks matusepilte. Neid ma enda ees õnneks ka ei näinud.
„Sinu isa sai surma mingis õnnetuses … oli vist nii?”
Juhataja uuris veel natuke aega fotosid nagu mängus pihku sattunud halbu kaarte, tõi siis kapist pudeli ja kaks klaasi ning pakkus karbist kommi. Koondasin oma tähelepanu kristalli raskusele oma käes, konjakile, mis põletas kurgust sinna tõusnud pitsituse, ja andsin endale käsu end kokku võtta. Ma olin teinud vea: ma polnud korrakski mõelnud, mismoodi paistaks minu isa läbi võõraste silmade. Ma olin neliteist, kui ta suri, ja mul oli tunne, nagu oleksin uuesti neljateistkümneaastane, kaevanduses, kuhu isa oli mind viinud. Fotokavalkaadi kõige pealmisel ülesvõttel olid äsja vahetuse lõpetanud mehed suitsud ette pannud, mustade sõrmede vahel hõõgusid sigaretiotsad. Taamal paistis vann, millega nad olid šahtist üles tõstetud. Keegi istus, harutas jalarätte lahti ja naeratas laialt, nii et valge hambarida säras. Nad kõik nägid söetolmu all ühesugused välja, ainult isa nägu oli teiste keskel hele nagu täiskuu ja ainult temal polnud otsaees lambi kolmandat silma.
Samast ajast oli veel teinegi foto. Sellel seisis isa mulle tundmatu nahkjakis mehe kõrval. Mõlema põski paitas kaubaliikude naeratus. Nende selja tagant paistis paar furgoonautot, mikrobussi ja kõige halli, musta ja pruuni keskel säras vindimunana sinine ZIL-i veoauto.
Kõige värskemal fotol oli isal paaripäevane habemetüügas ja seljas ainult varrukateta alussärk. Selle kollakaks tõmbunud palistused narmendasid. Sõrmede vahel tolknes pitsi otsa kinnitatud sigaret, küünarnukid toetusid köögilauale. Aknalaual lokkasid harvendamata tomatitaimed, mida toetavad kepid olid viltu, jõuetud. Avatud kurgipurgi ja keedukartuleid kuhjaga täis emailkausi vahel konutas etiketita viinapudel. Valitses masendunud meeleolu, raske klaasist tuhatoos paistis tuhahunniku alt vaevu välja, tikutoos oli tühi. Klaase oli kolm, külalisi polnud näha. Tundsin ära vakstu laual ja meie kodu seina, selle konservherne karva rohelise. Ma ei osanud arvata, kes oli selle foto teinud ja miks. Kus oli see isa, keda ma mäletasin, kus olid omaniku hoiak ja rahategija hooletus? Mees fotol oli väsinud, odraivad ja elu olid tema pilgu põrandale pööranud. Nooruse ilust polnud enam jälgegi, isegi aimdusena mitte. Naine ulatas fotod tagasi.
„Sinu ema järgi on hästi näha, et fotogeenilisus on pärilik, samuti isa noorpõlvepiltide järgi. Mis siis hiljem juhtus? Ja Snižne!”