Testamendid. Margaret Atwood
taga, õhus hõljumas kerge koitablettide lõhn, ja vaatasin inimesi, kes sisse astusid.
Kõik ei olnud kliendid. Mõned olid tänavaasukad, kes tahtsid meie personali pesuruumi kasutada. Melanie laskis seda teha neil, keda ta tundis, eriti talvel. Üks vana mees käis üsna tihti. Tal olid ikka seljas tviidpalitud, mida ta sai Melanielt, ja kootud vestid. Kui kolmeteistkümneaastaseks sain, hakkasin teda jubetiseks pidama, sest olime koolis pedofiilide mooduli läbinud. Mehe nimi oli George.
„Sa ei tohiks lasta George’il pesuruumi kasutada,” ütlesin Melaniele. „Ta on pervo.”
„Daisy, see on inetu,” ütles Melanie. „Miks sa nii arvad?” Me olime oma kodus köögis.
„Lihtsalt on. Ta logeleb kogu aeg poe ümber. Ta kerjab inimestelt otse poe ees raha. Pealegi ta luurab sind.” Ma oleksin võinud öelda, et ta luurab mind, ja see oleks tõsist ärevust tekitanud, aga see polnud tõsi. George ei pööranud mulle kunagi mingit tähelepanu.
Melanie naeris ja ütles: „Ei luura.” Ma otsustasin, et Melanie on naiivne. Olin eas, kus vanemad muutuvad inimestest, kes teavad kõike, ühtäkki inimesteks, kes ei tea midagi.
Oli veel üks inimene, kes üsna sageli poes käis, aga see naine polnud tänavaasukas. Ma arvan, et ta oli neljakümneaastane või vahest peaaegu viiekümnene: vanematest inimestest oli raske aru saada. Tal oli tavaliselt seljas must nahkjakk, jalas mustad teksased ja rasked saapad; tema pikad tumedad juuksed olid kuklale seotud ja ta ei värvinud ennast. Ta nägi välja nagu mootorrattur, aga mitte päris mootorrattur – pigem nagu mootorratturireklaam. Ta polnud klient – ta tuli tagauksest heategevuse jaoks rõivaid viima. Melanie ütles, et naine on tema hea sõbranna, nii et kui Ada midagi palus, oli raske ära öelda. Igatahes ütles Melanie, et annab Adale vaid selliseid rõivaid, mida oleks raske müüa, ja on hea, et inimesed neid kuidagi kasutada saavad.
Ada ei näinud minu meelest heategija moodi välja. Ta polnud leebe ja naerusuine, ta oli nurgeline ja kõndis pikkade sammudega. Ta ei jäänud kunagi kauaks ega lahkunud kunagi mõne äravisatud rõivaid täis pappkastita, mis ta toppis ükskõik millisesse autosse, mille oli poe taha põiktänavale parkinud. Ma nägin autosid sealt, kus istusin. Kunagi polnud tegu ühe ja sama autoga.
Oli veel kolmas liik külastajaid, kes käisid Rõivakütis, ilma et oleksid midagi ostnud. Need olid pikkade hõbedaste kleitide ja valgete tanudega noored naised, kes nimetasid end pärlitüdrukuteks ja ütlesid, et nad on misjonärid, kes teevad Jumalale meelepärast tööd Gileadi hüvanguks. Nemad olid palju jubedamad kui George. Nad töötasid kesklinnas, rääkisid tänavaasukatega, käisid poodides ja tüütasid inimesi. Mõned olid nende vastu jämedad, aga Melanie polnud seda kunagi, sest ta ütles, et sel pole mingit mõtet.
Nad tulid alati kahekaupa. Neil olid valged pärlikeed ja nad naeratasid ühtevalu, aga need polnud tõelised naeratused. Nad pakkusid Melaniele oma trükitud brošüüre piltidega, millel kujutati puhtaid tänavaid, õnnelikke lapsi ja päikesetõuse, ning pealkirjadega, mis pidid sind Gileadi meelitama: „Langenud? Jumal võib sulle ikka veel andeks anda!”, „Kodutu? Gileadis leidub sulle kodu!”
Vähemalt üks brošüür rääkis alati väikesest Nicole’ist. „Andke väike Nicole tagasi!”, „Väike Nicole kuulub Gileadile!”. Meile oli koolis väikesest Nicole’ist dokumentaalfilmi näidatud: tema ema oli teenijanna ja ta oli väikese Nicole’i Gileadist salaja välja toimetanud. Väikese Nicole’i isa oli ülimalt kuri kõrge Gileadi komandör, sellepärast tehti kõva lärmi ja Gilead nõudis tüdrukut tagasi, et ta võiks oma seaduslike vanematega taas-ühineda. Kanada oli venitanud, siis aga järele andnud ja lubanud igati pingutada, ent selleks ajaks oli väike Nicole kadunud ja teda polnudki leitud.
Nüüd oli väike Nicole Gileadi plakatitüdruk. Igas pärlitüdrukute brošüüris oli temast üks ja seesama pilt. Ta nägi välja nagu titt ikka, ei midagi erilist, aga Gileadis oli ta niisama hästi kui pühak, ütles meie õpetaja. Ka meile oli ta pühapilt: iga kord, kui Kanadas oli Gileadi-vastane protestiaktsioon, kanti tema pilti ja loosungeid, nagu VÄIKE NICOLE! VABADUSE SÜMBOL! või VÄIKE NICOLE! TEEJUHT! Nagu võiks titt kusagilegi teed juhatada, mõtlesin endamisi.
Ma olin väikese Nicole’i peale lausa vimma kandma hakanud sellest ajast, kui pidin temast referaadi kirjutama. Ma sain C, sest olin kirjutanud, et mõlemad pooled kasutavad teda nagu jalgpalli ja väga paljudele valmistaks tohutut rõõmu, kui ta lihtsalt tagasi antaks. Õpetaja ütles, et ma olen kalk ja peaksin õppima teiste inimeste õiguste ja tunnetega arvestama, ja mina vastasin, et gileadlased on samuti inimesed ja kas ei peaks ka nende õiguste ja tunnetega arvestama. Õpetaja vihastas ja ütles, et ma pean täiskasvanuks saama, ning see võis tõsi olla: ma olin nimme tüli norinud. Aga ma olin C pärast vihane.
Iga kord, kui pärlitüdrukud tulid, võttis Melanie brošüürid vastu ja lubas patakat müügipunktis hoida. Mõnikord andis ta neile isegi vanu brošüüre tagasi: nad kogusid järele jäänud brošüüre, et kasutada neid teistes riikides.
„Miks sa seda teed?” küsisin temalt, kui olin neljateistkümneaastane ja hakkasin poliitika vastu suuremat huvi tundma. „Neil ütleb, et me oleme ateistid. Sa lihtsalt julgustad neid.” Meil oli koolis Gileadist kolm moodulit: see on kohutav, kohutav koht, kus naised ei saa tööl käia ega autot juhtida ja kus teenijannasid sunnitakse rasestuma nagu lehmi, ainult et lehmadel on parem tehing. Millised inimesed võivad Gileadi poolt olla, ilma et oleksid omalaadsed peletised? Iseäranis naissoost inimesed. „Miks sa neile ei ütle, et nad on kurjad?”
„Nendega pole mingit mõtet vaielda,” ütles Melanie. „Nad on fanaatikud.”
„Siis ütlen mina neile.” Ma arvasin siis, et tean, mis inimestel, iseäranis täiskasvanutel viga on. Ma arvasin, et suudan neid parandada. Pärlitüdrukud olid minust vanemad, nad polnud lapsed: kuidas nad said kogu seda jampsi uskuda?
„Ei,” ütles Melanie üsna teravalt. „Hoia tagaplaanile. Ma ei taha, et sa nendega räägid.”
„Miks? Ma suudan …”
„Nad püüavad sinusuguseid tüdrukuid pettusega endaga kaasa Gileadi meelitada. Nad ütlevad, et pärlitüdrukud aitavad naisi ja tüdrukuid. Nad rõhuvad su idealismile.”
„Mina ei lange iial sellisesse lõksu!” ütlesin nördinult. „Ma pole mõni kuradi totakas.” Tavaliselt ma Melanie ja Neili juuresolekul ei vandunud, aga mõnikord need sõnad lihtsalt lipsasid suust. „Valva oma räpast suuvärki,” ütles Melanie. „See jätab halva mulje.”
„Vabandust. Aga ma pole totakas.”
„Muidugi mitte,” ütles Melanie. „Aga jäta nad lihtsalt rahule. Kui ma brošüürid vastu võtan, lähevad nad ära.”
„Kas nende pärlid on ehtsad?”
„Võltsid,” vastas Melanie. „Neis on kõik võlts.”
9
Hoolimata kõigest, mida Melanie minu heaks tegi, mõjus ta võõrana. Ta lõhnas nagu lillehõnguline külalisteseep võõras majas, kus ma külas olin. Ma tahan öelda, et ta ei lõhnanud minu meelest mu ema moodi.
Kui ma noorem olin, oli üks mu lemmikteoseid kooli raamatukogus lugu mehest, kes sattus hundikarja. See mees ei saanud kunagi ennast pesta, sest hundikarja lõhn oleks maha pestud ja siis oleksid hundid ta ära tõuganud. Melanie ja minu puhul oli asi nii, nagu peaksime lisama seda karjalõhnakihti, midagi, mis märgistaks meid kui meid – meid koos. Kuid seda ei sündinud kunagi. Me polnud kunagi väga lähedased.
Ka polnud Neil ja Melanie sellised vanemad nagu mu tuttavatel lastel. Nad olid minuga liiga ettevaatlikud, nagu võiksin ma katki minna. Tundus, nagu ma oleksin premeeritud kass, keda nad peavad hoidma: omaenda kassi pead endastmõistetavaks, suhtud temasse sundimatult, aga võõra kassiga on teine lugu, sest kui sa selle kassi ära kaotad, tunned hoopis teist laadi süümepiina.
Veel üks asi: kooliõdedel oli endast pilte – palju pilte. Nende vanemad jäädvustasid iga hetke nende elust. Mõnel lapsel oli isegi nende sündimisest pilte, mida nad jutustamistundidesse kaasa võtsid. Minu arvates olid need jõhkrad: