Kui Raudpea tuli. Enn Kippel
olgu matiks!”
„Või koguni saksa viinaga tahate hakata jootma,” ja haarates pudeli, hakkas Tehvan uurima selle imelikku kirja.
Et aga Tehvan ei pidanud kunagi pikka aru ning teades, et need kosjad on just Imbi tahtmise järgi, siis lõi ta vastu lauaserva pudelilt kaela ning tõstis ta suu juurde.
„Jook on tõesti tore, kuid et talupoja suu pole selle jaoks loodud, siis pean haljast viina enamaks!” ja Tehvan asetas pudeli tagasi lauale.
„Ka haljas viin on meil olemas,” lausus vöörmünder hooplevalt ja, tõstnud viinalähkri lauale, hakkas kangutama sellelt prunti.
„Küll-küll… seda on juba näha! Aga noh, mis teist siis enam kauem vaevata — toogem jänes või teder, kumb ta teil oli, tarre ning olgu ka teie vaeval ometi ükskord lõpp!” sõnas Tehvan, kutsudes külalisi tagakambrisse, kus süütas lambarasvast valatud küünla.
Et aga kosilased ei osanud kuskilt hakata peretütart otsima, siis ütles Tehvan eestoas pirde kiskuvale sulasele:
„Rain, ae, mine hõika Imbi saunast tuppa!”
Kuuldes Imbi nime, näis Rain nagu virguvat unest ega osanud midagi ette võtta, enne kui leivavanem oli oma tahtmise talle korranud; alles siis ajas ta end jalule ja, väljudes toast, läks pikaldaste sammudega sauna juurde, kus hakkas põrutama rusikaga vastu ust.
„Jumal… mis see siis tähendab!?” ja saunas soikus vihtade sahin.
„Imbi,” hüüdis nüüd Rain käredasti, „köster tuli sulle kosja!”
Saunast kostis tasane karjahtus, ja siis jäi seal kõik vaikseks.
Samal ajal oli tares alanud Tehvani ja isamehe vahel jutt tänavuaastasest põllusaagist, kuna aga Hinno, istudes sellest osa võtmata, piilus vaikides ringi vahtida; ta pilk peatus korraks suurtel kudumistelgedel, millel veel praegugi oli linane kangas peal, siis nägi ta ukseäärsel seinal pooleldi valmiskootud kirjalist vööd, nurgas asetsevat viipsikut ja suurt vasega naastutatud kirstu. Tehvani sängi kohal seinal rippus aga suur pikatoruline ränilukuga püss, mille ta oli ostnud rannameestelt, kes neid Venemaale minevalt hukkunud kaubalaevalt olid saanud ligemale kolm tuhat toru. Möldri jõukusest andis head tunnistust seegi, et ta tagakambri aknalükatit kattis klaas ja mitte härja- või seapõis, ja et ta toad olid pealt kaetud kisklaudadest laega.
„Aga see kosjaviin on siiski hea,” kiitis Tehvan savipudelist uuesti rüübates, „päris kahju kohe, et mul pole rohkem tütreid — siis oleksin võinud säärast viina veelgi juua!”
„See on Reinimaa viin,” seletas nüüd Hinno, „õpetaja ise andis ta omast keldrist.”
„Kas sa kuuled, või koguni kirikumõisa keldrist teine pärit!” naeratas Tehvan. „Ja nüüd siis tahad selle asemel viia kirikumõisa mu tütre?”
„Jõuluks,” kostis Hinno, „olgugi et köstrimajaga loodan alles kevadel valmis saada.”
„Nojah, eks ma siis tule oma sulastega teile ehitamisel appi,” ja nüüd maitses Tehvan ka haljast viina, rüübates seda suurest härjasarvest. „Köstril peabki olema tubli emand, kelleks Imbi on nagu loodud; ta mul ainuke laps, pesamuna, ning vanal Tehvanil on ikka ka natuke vägevust ja vara,” ja rüübanud veel ühe sarvetäie haljast viina, sõnas ta, lüües enesele vastu rindu: „Teie ärge arvake, et tänase kosimisega tulite tegema mulle au, ei — Imbi polegi vähemat väärt!”
„Tõsi, Tehvan — oled kangemaid mehi kogu meie kihelkonnas,” kiitis vöörmünder omakorda takka.
„See polnud hooplemiseks,” seletas nüüd Tehvan, „mina tühiste sõnadega ei karga ega tohletanud sarvedega ei puskle!”
„Tõsi seegi, Tehvan, tõsi…!” kiitis jällegi vöörmünder.
Et aga aeg venis pikale ning Imbit polnud veelgi näha, siis Tehvan, muutudes veidi rahutuks ning tahtes kiiremini lõpetada seda pikalevenivat kosimist, hõikas eeskambrisse:
„Rain, Rain, ae — kas sa käisid Imbit kutsumas?”
„Raini pole kambris,” kostis seepeale lavatsil lebav Aabu. „No mine siis sina ja kiirusta tüdrukut — kaua ta end aidas ehib? Ja pealegi pole tal vaja kuigi suuresti hakata end ehtima, sest küllap köster on näinud teda ennegi!”
„Küll, küll…!” kohmas seepeale Hinno.
Kui siis Aabu tuli tagasi, teadis ta pajatada, et Imbi on veel ikkagi saunas, kust ta ei tahtvatki enam välja tulla.
„Mis peiardamine see siis on?” tusastus nüüd Tehvan. „Sa mine ütle talle, et köstriisand on siin ning soovib temaga kõnelda!”
Uuesti läks Aabu urisedes välja.
Kambrisse aga tekkis pinev vaikus. Kosilased veeretasid näppude vahel kübaraid ja köhatasid tasaselt. Lõpuks tõstis vöörmünder pea ning, matsutades oma kortsudega piiratud karvadeta huuli, sõnas:
„Aga tänavu tõusis ka oder lihavana, nii et maarahvas peaks nüüd kindlasti kosuma!”
„Küllap ta siis kosub.”
„Ja ka möldritel on seega rohkem leiba!”
„Kui põld õnnistab, eks teda ole siis kõigil — on veskitel jahvatada ja ka inimesi läheb siis rohkem paari, nii et kirikisandadki saavad sellest oma jao.”
„Ja tõbigi ei hakka siis nii kurjasti külge!”
„Eks tõbi ole ikka nälja sõber!”
Nõnda isamehega juttu puhudes mõtles aga Tehvan kogu aja, et peaks nüüd Imbi ometi ükskord tulema. Ja kui siis uuesti kolksatas eeskambri uks ning saunaleitsakust punetav Maare astus tarre, hüüdis tagakambrist Tehvan:
„Kas Imbi…?”
„Imbiga on jälle kuri lugu,” kostis Maare, „ta on läinud lausa sõgedaks — vingub laval ega taha tulla enam saunast välja!”
„Mis lori see on?” ja Tehvan kargas püsti. „Mine ja ütle talle, et isa kutsub kambrisse!”
„Jah, peremees, kohe lähen ja ütlen!” kostis Maare, kadudes toast.
Hinno muutus näost kahkjaks, kuna aga vöörmünder, neelatanud kuuldavalt, hakkas rahutuse vaigistamiseks jätkama endist juttu:
„See on tõsi, et tõbi on nälja sõber, kuid vahel hakkab ta ka täie kõhu puhul külge!” Ja et mitte anda vaikusele maad, jutustas ta õhinal, kuis alles selsamal kevadel kolanud halltõbi Alajõe külas ringi. „Minugi kadunud õele ei andnud teine armu; ta põgenenud teise eest küll aita varjule, kuid hall tulnud talle sinnagi järele ja, jäädes uksel seisma, hõiganud äkki: memm, tule anna lastele nisa! Nii kui ta kadunuke siis kirstu tagant tõstnud pea, olnud halltõbi teisel kohe seljas ega jätnud enne murdmist, kui oli võtnud talt hinge!” ja ajades end siis tahapoole sirgu, nii et ta seljaluud roksahtasid, sõnas vöörmünder selle loo lõpetuseks: „Ise oma käega lõin mina veel talle kadunukesele hingekella!”
Kuid ei Tehvan, tema ise ega ka Hinno mõtelnud praegu sellele loole, sest kõiki neid oli vallanud ärevus, et miks laseb Imbi kosilasil nii kaua oodata.
Lõpuks aga ei jätkunud Tehvanil enam kannatust — ta kargas laua äärest raksatades püsti ning tõttas sauna, kus Imbi, istudes kägardunult laval, nuuksus nutta.
„Imbi,” lausus Tehvan karedalt, „miks ei kuula sa oma isa sõna?”
Imbi ainult nuuksus vastuseks.
„Tule nüüd kambrisse,” ja isa hääl muutus mahedamaks, „köster tuli sulle kosja, tahab teha sind köstriemandaks!”
„Ma ei taha köstrit, ei taha, ei lähe talle ega ka kellelegi,” kostis nüüd Imbi peagu kisendades, „kui aga sunnid, siis jooksen jõkke!”
„Aga Imbi, olen siis mina sind sundinud?