Kui Raudpea tuli. Enn Kippel
maksab su kosjaviin?”
Kosilased vaatasid imestudes esmalt Tehvanile ja siis teineteisele otsa.
„Palju maksab?” kordas Tehvan.
„Õpetaja nagu korra ütles, et terve taalri…” kogeles Hinno, kuna vöörmünder noogutas kinnituseks:
„Seda võib ta maksta!”
Sõnatult avas nüüd Tehvan oma kuue rinnaesise pöörad, võttis põuest rihmapidi kaelas rippuva kukru, nööris selle suu lahti ja, võtnud sealt ühe hõbedase taalri, asetas selle köstri ette lauale. Kosilased olid aga imestusest keeletuks muutunud ega osanud ütelda mitte üht sõna.
„Kosilast ei võeta vastu!” ütles nüüd Tehvan lühidalt.
Hinno kahvatus, kuna vöörmünder, muutudes näost tulipunaseks, ei suutnud enam lausuda ühtki mõistetavat sõna. Tehvan ise jäi aga vaikides keset tuba seisma ega andnud enam kosilasile mingit seletust.
„Imbi, kus on Imbi?” hüüdis Hinno esimesest üllatusest toibudes. „Seda tahan ma tema enese suu läbi kuulda!”
„Säärane on tema enese tahtmine!” kostis Tehvan.
„Tahan kõnelda temaga, tema enesega…!”
„Hinno, ära end niipalju alanda,” ütles nüüd vöörmünder, surudes köstrile ta kübara pähe, „parem lähme juba kohe minema!”
Ja nad lahkusidki vimmasturjalistena toast.
Kui siis häbiga tagasisaadetud kosilased olid karanud oma hobuseile, ei suutnud neist köstri oma liikuda paigast — ta tagumised jalad olid ohelikuga kokku köidetud.
„Oh Imbi, Imbi, miks sa mind nõnda vihkad!” ägas Hinno, karates sadulast ning hakates lahti päästma oma hobuse jalgu.
Samal ajal, millal köster vabastas köidikuist oma hobust, piilus Rain aidanurga tagant ning kihistas omaette tigedasti naerda.
Jõudnud veskist veidi eemale, peatas vöörmünder hobuse, et köstrit järele oodata; ja siis, pööranud sadulas ümber, viibutas ta veski poole sajatades rusikat:
„Oled uhke, Ronga Tehvan, uhke oma rikkuses, kuid pane tähele — uhkus käib ikka enne langust!”
Hinno aga, olles nüüd ülemääraselt nukker, ei suutnud lausuda sõnagi; ta tundis, kuis mingi tuikav tume valu kerkis hingepõhjast üha kõrgemale, pannes kipitama kurgulae. Seejuures pidi ta ühtepuhku neelatama, et mitte puhkeda koguni nutma. Ühtlasi oli talle see aga suureks mõistatuseks, et Imbi, tema Imbi lükkas kosjad tagasi.
Kosilaste lahkudes veskiõuest vahtis Imbi läbi paotatud saunaukse pimeduses neile järele, ise seejuures sosistades: „Hinno, jää jumalaga, Hinno!”
Ja siis, istudes põrandale laotatud õlgedele, jäi Imbi ainiti vahtima kustunud koldesse, kus liimakate ning söeebemete all hõõgus veel mõni üksik süsi.
Südame värisedes meenutab ta jällegi seda koledat ööd mõisa rehes. Ja nüüd peab ta koguni hakkama veel oma südame all kandma sellest tundmatust õelast hingest sigitatud last! Ja siis Hinno, miks pidi ta teda veel nägema, olgugi et eemalt, ainult ukse vahelt piiludes… „Oh Jumal, Jumal, mis olen ma teinud, et nõnda rängalt karistad!” mõtles ta ägades.
Sääraste purevate mõtetega kauem üksinda viibides oleks Imbi võinud tõesti muutuda meeletuks, kuid nüüd tuli Maare tagasi ta seltsi, hakates pärima:
„Miks sa ei võtnud köstri kosjasid vastu?”
„Oh, Maare, ära päri!”
„Ja ometi olid sa südamega tema küljes kinni!”
„Ma olen seda nüüdki!” ja uuesti nõrgusid Imbil pisarad silmist. „Miks sa siis ta tagasi lükkasid?”
„Ära päri, Maare, ära päri…!”
„Kui sellest on sul parem, ega mul siis pruugi pärida,” kostis Maare, kuna aga ta käsi haaras Imbi piha, „kuid ma näen, et miski on õige rängasti rõhumas su südant!”
Ja nüüd, mitte suutes kauem oma murekoormat üksinda kanda, avas Imbi Maarele oma südame, millelt valu voolas nagu paisu tagant lahtipääsenud vesi suure kohinaga, kahanedes ning tuues talle veidi kergendust; seejuures võttis ta aga Maarelt lubaduse kõigest sellest vaikida.
„Ja kes ta siis oli?”
„Ma ei tea — rehealune oli pime!”
„Siiski,” kostis Maare, jäädes mõtlema, „ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise — tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud!”
Seda kuuldes hakkas Imbi jubedusest lõdisema, kuna aga ta kokkutõmbunud huuled muutusid sinkjaiks.
„Aga kosjad oleksid sa võinud ikkagi vastu võtta, egas köster sellest midagi tea!”
„Kuigi ta ei tea, ega ma siis ometi tohi tuua talle võõrast last ilmale!”
„Polegi vaja tuua!” naeratas Maare kähisedes ja kargas jalule.
Siis heitnud eneselt ürbi ja haaranud kibu, hakkas ta pilduma särtsuvale kerisele vett, nii et õige peatselt oli saun tulikuuma leilileitsakut otsani täis.
„Mine lavale!” andis nüüd Maare Imbile nõu, haarates ise viha.
Kui siis Imbi oli ta tahtmise täitnud, hakkas Maare teda vihtlema, tehes seda nii suure ägedusega, et Imbi ihu muutus lausa punaseks.
„Kannata veel, küll siis saad häbist lahti!” ja Maare pildus uuesti kerisele vett ning soputas jällegi vihta.
„Aga Maare, miks sa mind nii koledasti vihtled?”
„Ära päri, kas sa siis ei tea, et kuum leil ja viht annavad abi — säärast tarkust olen õppinud oma emalt!”
Suutmata Maare sõnu täiesti mõista, laskis Imbi end ikka edasi vihelda, olgugi et kuum leitsak põletas teda nagu tuli. Kuid nüüd oli ta ihuliku kitsikuse ning häda vastu päris tuim.
Lõpuks heitis Maare viha kõrvale ning, vajudes kogu oma raskusega Imbi rinnale, hakkas muljuma ta keskkeha.
„Ai, Maare, sa teed ju häda!”
„Kannata,” ähkis Maare, „kannata, küll siis saad tast lahti, enne peab ainult ihu minema muljumisest siniseks, nõnda nagu seda alati ütles mu kadunud ema!”
Närides huuli, pani Imbi tekkivale südamepööritusele vastu.
Ajanud end siis sirgu, võttis Maare uuesti viha, murdis selle tüükast rao ning hakkas seda hammaste ja küüntega koorima. Alles nüüd, mõistes Maare tahtmist, kargas Imbi kisades lavalt:
„Maare, sina, sa tahad teda siis tappa, tahad, et peaksin laskma tappa ta omaenese ihus!” ja heitnud enesele ürbi, jooksis ta nuttes tarre, kus, vajudes kummuli oetile, surus näo põhkudesse, tahtmata inimesist enam kedagi kuulda ega näha.
Pärast kosilaste lahkumist oli aga Tehvan nii imelikus tujus, et, juhtides rattale kohiseva vee, pani ta veski uuesti käima. Ja kui siis pirrutulega valgustatud pooleldi pimedas veskis mühises vesi põranda all ja jahvatuskividest pöörles isakivi mürisedes emakivil, pannes värisema isegi jämedad palkseinad, suutis Tehvan kõige juhtunu üle hakata paremini mõtlema. Ta nüüdses meeleärrituses oli veskikivide mürin, millega ta oli juba lapsepõlvest alates kokku kasvanud, paratamatult vajalik, sest kõike seda kuuldes suutis ta rahulikult mõlgutada oma mõtteid.
Pannud suitseva piibu hambaisse, istus Tehvan ettejuhtuvale pakuotsale, kuna aga järeletulnud sulased hakkasid puistama kolusse teri ning täitma jahuga tühjenenud kotte.
Õieti polnudki ta tütre üle pahane, et see nii sõgedast meelest lükkas köstri kosjad tagasi. Köster muidugi arvas, et seega teeb ta talle teab kui suurt au, kui viib ta tütre oma emandana kirikumõisa. Kuid nüüd pidi ta nägema, et Tehvani majas