Hirmunud meeste liiga. Rex Stout
jään selle juurde, et kui raamat on räpane, siis ta on räpane ja pole tähtis, kas autoril oli eesmärkide ahel paigas kuni mustade päevadeni. See sell eile tunnistajapingis oli hull. Kas polnud? Öelge mulle. Ta tahtis kuulsaks saada, maksku mis maksab. See läks talle maksma viiskümmend taala kohtu solvamise eest. Selles suhtes oli see tema raamatu odav reklaam. Ta saanuks osta poole sajandi jooksul endale umbes neli tolli Times’i kirjandusleheküljel ja see oleks isegi vähem kui tilk meres. Aga ma arvan, et see sell on hull. Ta ütles, et sooritas mõrva ja kõik mõrvarid peavad üles tunnistama, seega kirjutas ta raamatu, muutes tegelasi ja asjaolusid ning tunnistas üles ilma riski võtmata. Kohtunik oli kaval ja sarkastiline. Ta ütles, et isegi kui see mees on sulesepp ja viibib kohtus, poleks ta tohtinud veiderdada. Ma vean kihla, et advokaadid said selle üle südamest naerda. Ah? Aga autor ütles, et see polnud mingi nali, sellepärast ta raamatu kirjutaski ja iga rõvedus selles oli üksnes juhuslik, ja ta tegi tõesti selle selli vagaseks. Kohtunik väänas talle viiskümmend dollarit kohtu solvamise eest ja ajas ta tunnistajapingist minema. Minu arust on ta hull? No öelge mulle.”
Wolfe’i suur rind paisus ning vajus ohates alla. Ta pani järjehoidja raamatu vahele, sulges selle, asetas lauale ning nõjatus pehmelt ja raskepäraselt oma toolis tahapoole.
Ta pilgutas kaks korda silmi. „Noh?”
Ma läksin oma laua juurde ja võtsin ajalehe ning avasin selle õigest kohast. „Vahest polegi midagi. Ma arvan, et ta on hull. Tema nimi on Paul Chapin ja ta on kirjutanud mõned raamatud. Selle kirjatüki nimi on „Kurat võtab viimase”. Ta lõpetas 1912. aastal Harvardi. Ta on lonkur. Siin mainitakse, et ta läks longates tunnistajapinki, aga pole öeldud, kumba jalga ta lonkas.”
Wolfe surus oma huuled kokku. „Kas on võimalik,” nõudis ta, et „lonkur tuleneb sõnast vildakas ja sa kasutad seda kui lombaka metafoori?”
„Ma ei tea midagi metafoorist, aga minu ringkonnas tähendab lonkur lombakat.” Wolfe ohkas jälle ja alustas enda toolilt püstiajamise toimingut. „Tänu Jumalale,” ütles ta, „et aeg säästab mind edasistest võrdlustest ja žargoonist.” Kell seinal näitas ühe minuti pärast neli, oli aeg minna üles kasvuhoonesse. Ta ajas ennast jalule, tõmbas oma vestihõlmad alla, aga nagu tavaliselt, ei õnnestunud tal katta helekollase särgi viirgu, mis vesti alt välja punnitas, ja hakkas ukse poole minema.
Ukselävel ta seisatas. „Archie.”
„Jah, söör.”
„Helista Murgeri kauplusesse ja lase otsekohe saata üks eksemplar Paul Chapini „Kurat võtab viimase”.”
„Võib-olla nad ei saada. Selle müük peatati poolelioleva kohtuprotsessi tõttu.”
„Jama. Räägi Murgeri või Ballardiga. Mis kasu sellest protsessist siis on, kui mitte populariseerida kirjandust?”
Ta sammus lifti poole ja mina istusin oma laua taha ning haarasin telefoni.
2
Järgmisel päeval, laupäeval pärast hommikueinet mässasin ma natuke aega kasvuhoone märkmetega ja läksin siis kööki Fritzi tüütama.
Muidugi ei tule Wolfe enne kella ühtteist alla. Wolfe oli Lääne 35. tänaval asuvas vanas pruunist liivakivist majas elanud kakskümmend aastat ja mina koos temaga viimased seitse. Maja katus oli klaasitud ja jagatud ruumideks, kus Theodore Horstmanni valvsa silma all hoiti erinevat temperatuuri ja õhuniiskust kümne tuhande orhidee tarvis, mis seisid rivis pinkidel ja riiulitel. Wolfe oli mulle kord maininud, et orhideed on tema konkubiinid: elutud, kulukad, parasiitlikud ja kirgliku loomuga. Ta kasvatas neid erinevates vormides ja värvides kogu nende täiuslikkuses ja siis andis need ära. Ta ei müünud kunagi ühtegi orhideed. Tema kannatlikkus ja leidlikkus, mida toetas Horstmanni truudus, oli andnud märkimisväärseid tulemusi ja võitnud katusekasvuhoonele kuulsust hoopis teistsugustes ringkondades kui need, kes külastasid alumise korruse kontorit. Iga ilmaga ja ükskõik millistel asjaoludel olid need neli tundi katusekasvuhoones koos Horstmanniga hommikul kella üheksast üheteistkümneni ja pärast lõunat kella neljast kuueni pühad ja puutumatud.
Sel laupäeva hommikul pidin ma lõpuks tunnistama, et Fritzi hea huumor on mulle liiast. Kella üheteistkümneks olin ma kontoris tagasi, püüdes teeselda, et seal on midagi teha, kui ma hästi otsin, aga ma ei ole teesklemises kuigi tugev. Ma mõtlesin, daamid ja härrad, mu sõbrad ja kliendid, et ma ei siruta kätt tõelise juhtumi järele, milles oleks muret ja tegutsemist ning võimalust kasu lõigata, andke meile lihtsalt mõni vana hea seadusrikkumine. Ma isegi jälitan teie jaoks mõnda tantsutüdrukut või peidan ennast vannituppa, et tabada meest, kes varastab hambapastat, või teen mingit sedalaadi luuret. Ükskõik mida …
Wolfe astus sisse ja ütles tere hommikust. Kirjavahetus ei võtnud kaua aega. Ta allkirjastas paar arvete põhjal kirjutatud tšekki, mis ta oli eelmisel päeval üle vaadanud, küsis minult ohates, mis pangaseis on, ja dikteeris mõned lühikesed kirjad. Ma trükkisin need ära ja läksin neid välja posti panema. Kui ma tagasi tulin, alustas Wolfe teist pudelit õlut, nõjatudes oma toolil taha ja ma arvasin nägevat pilku tema poolsuletud silmis. Igal juhul pole ta tagasi oma kenade lumehelveste keskel. Ma istusin oma laua taha ja panin kirjutusmasina ära.
Wolfe ütles: „Archie. Inimene saab maailmas kõik teada, mis seal teada on, kui ta küllalt kaua ootab. Üks budismi passiivsuse kui teadmiste ja elukogemuste omandamise meetodi viga on inimelu haletsusväärselt lühike kestus. Ta ootas sissejuhatuse esimese laulu esimese stroofi ära ja siis läks kohtuma… ütleme teatud rohusegajaga.”
„Jah, söör. Te mõtlete, et me lihtsalt istume siin edasi ja saame palju teada.”
„Mitte palju. Aga rohkem, iga sajand natuke rohkem.”
„Võib-olla teie. Mitte mina. Kui ma siin veel kaks päeva istun, olen nii neetult lollakas, et ei saa enam millestki aru.”
Wolfe’i silmad välgatasid kergelt. „Ma ei tahaks paista müstiline, aga kas see ei võiks sinu puhul just arengut tähendada?”
„Kindlasti.” Ma urahtasin. „Kui te poleks mind kord instrueerinud, et ma teid enam mitte kunagi põrgusse ei saadaks, saadaksin ma teid põrgusse.”
„Tore.” Wolfe lonksas õlut ja pühkis huuli. „Sa oled solvunud. Seega arvatavasti ärkvel. Minu avamärkus oli midagi kommentaari taolist ühele hiljutisele faktile. Tuleta meelde, et möödunud kuul olid sa kümme päeva komandeeringus, mis osutus väga tulutoovaks, ja et sinu äraolekul oli siin kaks noormeest, kes täitsid sinu ülesandeid.”
Ma noogutasin ja muigasin. Üks neist oli Kesklinna Agentuurist kui Wolfe’i ihukaitsja ja teine stenografist Milleri juurest. „Muidugi. Kahele mehele oli see naljamäng.”
„Just nii. Ühel päeval tuli siia mees ja palus ära kuulata oma saatuse. Ta ei öelnud seda, aga tegelikult oli asi nii. Osutus võimatuks nõustuda tema honorariga…”
Ma avasin oma lauasahtli, võtsin välja lahtiste lehtedega kiirköitja ning lappasin seda kuni leheni, mida vajasin. „Jah, söör. Ma leidsin. Olen seda kaks korda lugenud. See on veidi ebaühtlane, too Milleri stenografist polnud nii tubli. Ta ei suutnud kirjutada…”
„Mehe nimi oli Hibbard.”
Ma noogutasin, lastes silmad üle trükilehtede. „Andrew Hibbard. Psühholoogia õppejõud Columbia Ülikoolis. See oli laupäeval, 20. oktoobril, täna kaks nädalat tagasi.”
„Ma usun, et sa lugesid seda.”
„Viva voce?” 1
„Archie.” Wolfe vaatas mulle otsa. „Kust sa selle leidsid, kus sa seda hääldama õppisid ja mis see sinu arust tähendab?”
„Kas te tahate, söör, et ma selle teile valjusti ette loen?”
„See väljend ei tähenda valjusti. Pagan sind võtaks.” Wolfe jõi oma klaasi tühjaks, nõjatus oma toolil taha, asetas sõrmed kõhule