Hirmunud meeste liiga. Rex Stout
Selles osas võin ma oma mälule toetuda.”
„Jah. söör. Paistab, et härra Hibbard alustas sõnadega: Tervist, söör, minu nimi on …”
„Jäta viisakused vahele.”
Ma vaatasin lehele. „Kuidas see kõlbab? Härra Hibbard ütles: Mulle soovitas teid minu sõber, kelle nimi pole tähtis, aga motiveerivaks jõuks oli selge surmahirm. Mind ajas siia hirm.”
Wolfe noogutas. Ma lugesin trükitud lehti edasi:
Hr. Wolfe: Jah. Rääkige mulle sellest.
Hr. Hibbard: Te nägite minu visiitkaardilt, et olen Columbia Ülikooli psühholoogiaosakonnast. Kuna te olete ekspert, siis arvatavasti märkate minu näol ja hoiakus paanikasse kalduva hirmu ilminguid.
Hr. Wolfe: Ma märkan, et te olete rööpast väljas. Ma ei tea, kas see on krooniline või äge.
Hr. Hibbard: See on krooniline. Vähemalt see hakkab muutuma krooniliseks. Sellepärast ma tulin tuge otsima… teilt. Ma olen talumatu pinge all. Mu elu on ohus… ei, hullem veel, minu elu on läbi. Ma tunnistan seda.
Hr. Wolfe: Muidugi. Minu oma ka, söör. Meie kõigi oma.
Hr. Hibbard: Lollus. Vabandage mind. Ma ei räägi ürgpatust. Härra Wolfe, mind tapetakse. Üks mees kavatseb mu tappa.
Hr. Wolfe: Või nii. Millal? Kuidas?
Wolfe ütles vahele: „Archie. Sa võid härrad ära jätta.”
„Hea küll. See Milleri-poiss oli hästi kasvatatud, ta ei jätnud ühtegi vahele. Keegi ütles talle, et suhtu alati oma leivaisasse austusega nelikümmend neli tundi nädalas, kas vähem või rohkem, olenevalt olukorrast. Noh. Edasi tuleb:
„Hibbard: Seda ma ei saa teile öelda, kuna ma ei tea. On ka asju, mida ma tean ja mida pean enda teada jätma. Ma võin teile öelda … noh … palju aastaid tagasi tekitasin ma ühele mehele kestva vigastuse. Ma polnud üksi, sellesse loosse oli segatud ka teisi, aga juhus tegi mu peamiseks vastutajaks. Vähemalt nii olen ma seda arvanud. See oli poisikese temp… traagilise lõpuga. Ma ei ole endale kunagi andestanud. Seda pole teinud ka teised, kes olid asjaga seotud, vähemalt enamik neist. Mitte et ma kunagi oleksin selle pärast põdenud – see oli kakskümmend viis aastat tagasi… Ma olen psühholoog ja järelikult liiga hõivatud teiste inimeste haigustega, et jätkuks ruumi veel enda jaoks. Noh, me tegime sellele poisile ülekohut. Me ruineerisime ta. Oluliselt. Muidugi me tundsime vastutust ja kogu see kakskümmend viis aastat on mõnedel meie seast olnud mõte see heastada. Me oleme selle mõtte nimel tegutsenud – vahetevahel. Te teate, kuidas see on; me oleme hõivatud mehed, enamik meist. Aga me pole kunagi varjanud seda koormat ja vahetevahel on mõni meist üritanud seda kanda. Pandile oli see raske – kui poiss jõudis täisikka, muutus ta üha iseäralikumaks. Ma sain teada, et madalama astme koolides oli ta ilmutanud annet ja kindlasti ka kolledžis. Võin oma kogemusest öelda, et pärast vigastust omandas ta sära. Hiljem sära vahest jäi, aga see moondus. Teatud hetkel…
Wolfe katkestas mind. „Üks hetk. Võta mõni lause tagasi. Alates pandile oli see raske – kas sa nägid sõna pandile?”
Ma leidsin selle. „Jah. Pandile. Ma ei saa sellest aru.”
„Ka stenografist ei saanud. Jätka.”
Teatud hetkel, umbes viis aastat tagasi, ma veendusin, et ta on psühhopaat.
Wolfe: Kas te käisite ikka veel temaga läbi?
Hibbard: Jaa. Paljud suhtlesid temaga edasi. Mõned meist kohtusid temaga sageli; üks või kaks meest suhtlesid temaga tihedalt. Umbes sel ajal jõudis tema varjatud sära täisküpsusesse. Ta… noh… ta tegi asju, mis suurendasid hämmeldust ja huvi. Olles veendunud, et ta on psühhopaat, muretsesin ma sellele vaatamata tema pärast vähem, kuna tuli ilmsiks, et ta oli haaratud rahuldust valmistavast või vähemalt tasuvast tegevusest. Ärkamine tuli ehmatamapaneval kombel. Meie kambal oli kokkutulek… kogunemine… ja üks meist tapeti… suri… ilmselt õnnetusjuhtumi tagajärjel, nagu me üksmeelselt arvasime. Aga tema, see tähendab mees, kelle me olime vigaseks teinud, oli seal ja mõni päev hiljem sai igaüks postiga temalt kirja, mis ütles, et tema tappis meist ühe ja teised järgnevad talle, ja et ta on astunud kättemaksu laevale.
Wolfe: Või nii. Psühhopaat oli hakanud ilmutama peaaegu eufemismi.
Hibbard: Jah. Aga polnud midagi, mida me saanuks teha.
Wolfe: Kuna teil oli süütõend, poleks olnud ohtlik politseid informeerida.
Hibbard: Meil polnud ühtegi süütõendit.
Wolfe: Kirjad?
Hibbard: Need olid trükitud, ilma allkirjata ja segaste terminitega, mis muutis need süütõendina praktiliselt väärtusetuks. Ta oli isegi väga osavalt oma stiili muutnud, see polnud üldsegi tema stiil. Aga meile oli see piisavalt selge. Meist igaüks sai kirja, mitte ainult need, kes olid kokkutulekul, vaid kõik liiga liikmed. Muidugi…
Wolfe: Liiga?
Hibbard: See oli lihtsalt nimetus. Sel pole tähtsust. Palju aastaid tagasi, soovitas üks mees, härdameelsuse hoos muidugi, et me nimetaksime ennast Lunastusliigaks. Sellest nimest hoiti siiski kinni. Hiljem kasutati seda ainult naljapärast. Nüüd ma kujutan ette, et naljad on läbi. Ma tahtsin öelda, et muidugi mitte kõik ei ela New Yorgis, ainult umbes pooled. Üks mees sai täpselt samasuguse hoiatuse San Franciscos. New Yorgis saime kokku ja arutasime seda. Me uurisime veidi asja ja kohtusime ning rääkisime temaga. Ta eitas ähvarduste saatmist. Ta paistis oma mustas hinges lõbu ja muretust tundvat.
Wolfe: Must hing on psühholoogi jaoks kummaline väljend?
Hibbard: Ma loen nädalalõppudel luuletusi.
Wolfe: Ah nii. Jah?
Hibbard: Mõne aja jooksul ei juhtunud midagi. Möödus kolm kuud. Siis tapeti teine. Leiti surnuna. Politsei ütles, et enesetapp ja paistis, et kõik märgid osutavad sellele. Aga kaks päeva hiljem sai meist igaüks posti teel teise sama sisuga ähvarduse ja ilmselt ka samast allikast. See oli sõnastatud väga kavalalt, säravalt.
Wolfe: Seekord läksite te loomulikult politseisse.
Hibbard: Miks loomulikult? Me olime endiselt ilma süütõendita.
Wolfe: Aga te läksite. Mõned läksid.
Hibbard: Jah. Ma olin selle vastu, aga nad läksid ikkagi…
Wolfe: Miks te selle vastu olite?
Hibbard: Ma leidsin, et see on kasutu. Samuti… noh… Ma ei suutnud ühineda nendega, kes tahtsid kätte maksta sellele mehele, kes tahtsid, et talt võetaks võib-olla elu… see mees, kelle me olime vigaseks teinud… te mõistate…
Wolfe: Täiesti. Esiteks, politsei poleks leidnud ühtegi süütõendit. Teiseks, nad oleksid võinud leida.
Hibbard: Väga hea. Ma ei tegelnud loogikakatsetega. Inimene võib kõrvaldada mõttetuse oma loogiliste põhjuste arsenalist, aga mitte oma ajendite tegevusväljalt.
Wolfe: Tore. Osav. Ja politsei?
Hibbard: Nad ei jõudnud kuhugi. Ta tegi nad täiesti lolliks. Ta kirjeldas mulle nende ülekuulamist ja oma vastuseid…
Wolfe: Te siiski kohtusite temaga?
Hibbard: Muidugi. Me olime sõbrad. Jaa. Politsei võttis asja käsile, küsitles teda, küsitles meid kõiki, uuris kõike, mida sai, ja jäi tühjade kätega. Mõned meie grupist võtsid eradetektiivid. See oli kaks nädalat, kaksteist päeva tagasi. Detektiividel on samapalju edu kui politseil. Ma olen selles kindel.
Wolfe: Ah nii. Mis agentuur?
Hibbard: See pole tähtis. Asja tuum on