Roger Federer. Rene Stauffer
ja nullist alates end värskelt üles töötada. Sest nüüd lõpuks on tal küllaga käes iga tippsportlase jaoks nii kallist vara, nimelt aega.
„Ma ei tundnud end enam piisavalt hästi, ei kehaliselt ega ka vaimselt,“ selgitas Federer hiljem oma pausi põhjuseid. „Seepärast ütlesin endale, et aitab. Ma tahan tennist taas sajaprotsendiliselt nautida, kõige sinna juurde kuuluvaga – treeningutega, hooldusega, matšidega, kogu sinna juurde kuuluva rutiini ning reisimisega. Kui aga selle asemel tuleb pidevalt tegeleda tulekahjude kustutamisega, ei saa enam asjast rõõmu tunda.“
Tema meeskonda jahmatab, kui motiveeritult kavatseb Federer oma turniiripausi kasutada. „Uskumatu, kui kiiresti ta oli võimeline end ümber lülitama ja kuidas ta suutis uuesti tulevikku vaadata,“ räägib Federeri treener Severin Lüthi aasta lõpus. „Ta ütles: „Olukord on praegu lihtsalt selline, võtame sellest siis parima.“ Ja et ta ootab juba 2017. aastal tippvormis naasmist.“
Sellel raskel hetkel näeb Lüthi, kui väga Federer sporti ja oma elu tenniseprofina ikka veel armastab. „Uskumatu, kui enesekindel ja inspireeritud ta endiselt on. Täielik fenomen. Kui meelsasti ta treenib, kui meelsasti ta reisib, kui meelsasti ta mängib turniiridel … Vahel jääb noori mängijaid vaadates mulje,“ räägib Lüthi, „nagu nad ei naudikski tennist.“ Federer aga olevat pärast kõiki neid aastaid ikka veel igal treeningul ja iga plaani tegemise juures energiat täis. „Federer on tennisist, kes toob endaga kõige rohkem mängurõõmu. Teiste jaoks paistab tennis olevat ränk töö, kuid tema jaoks endiselt lõbu ja mäng. See on sügaval tema sees.“
Juulis ja augusti alguses on Federeri jaoks kõige olulisem isik tema füsioterapeut Daniel Troxler, kelle ta kutsus oma meeskonda 2014. aastal, kuid kellega tutvus juba 2000. aasta Sydney olümpiamängude ajal. Troxler on rahulik ja tagasihoidlik mees, kes töötas varem kergejõustiklastega ja aastaid maratonijooksja Viktor Röthlini meeskonnas. Kõigepealt on kesksel kohal puhkus, keha väljalülitamine, väiksematel ja suurematel haavadel paraneda laskmine. Siiski ei veeda Federer oma aega ainult massaažilaual või diivanil pikutades. Juba selles faasis alustab ta ettevaatlikult oma lihaste, eriti aga vasaku jala ning seljalihaste uuesti üles ehitamist. Ta naudib Šveitsis viibimist, iga päev, iga nädal. Kõigepealt Alpides Bündneris, oma Valbella majas, seejärel Wolleraus Zürichi järve ääres, kus tal on imekaunis korter. Ta kasutab võimalust ja kohtub sõpradega, mängib lastega, matkab ja naudib paikapandud päevakava.
24. augustil astub ta taas korraks avalikkuse ette. Ta osaleb New Yorgis Laver Cupi promoüritusel; tegemist on uue turniiriga, millele ta koos Godsicki ja Austraalia tenniseliiduga aluse pani. 27. augustist saab alguse teraapia teine faas ja tähtsaima rolli võtab üle Federeri üldfüüsise treener ja nõustaja Pierre Paganini. Algavad jõu-, koordinatsiooni- ja kiirusetreeningud. „Me töötame koos palju rohkem kui tavaliselt ja see aeg on praegu väga intensiivne,“ räägib Paganini novembris. „Kõik meeskonnaliikmed on hetkel rohkem hõivatud kui kunagi varem.“
Ehkki Wimbledonist ja Federeri viimasest matšist on möödas juba üle kuue nädala, on treeningud ikka veel kavandatud väga ettevaatlikult. „Mõningaid harjutusi ei tohtinud ta alguses üldse teha,“ ütleb Paganini samas intervjuus. „Liigume edasi sammhaaval ja iga sammu jaoks võtame aega rohkem kui tingimata vaja. Sest lõppude lõpuks on meil seda ju piisavalt.“
Federeri isa Robert ei ole aga ühel hilissuvisel päeval sugugi sama ettevaatlik. Ühise jalutuskäigu ajal mägedes, Ida-Šveitsi Appenzelli kantonis, teeb ta ettepaneku valida rada, mis tema enda sõnul on väga lihtne: kõigepealt kaabelraudteega üles Ebenalpile, sealt jalgsi Äscherini – kuhu on kaljuservale ehitatud imeline külalismaja – ja sealt alla Seealpseeni ning tagas Wasserauenisse. Üsna pea selgub aga, et tegemist ei ole üldse mitte lihtsa jalutusrajaga. Ületada tuleb ka 800-meetrine mäkketõus.
„Hakkasime astuma – ja sammusime kuus tundi järjest ülesmäge,“ räägib Federer sügisel. „See ei olnud just kõige targem tegu. Ent samas oli see mu põlve jaoks hea test. Kõigil teistel, ka Mirkal ja tüdrukutel, olid järgmisel päeval lihased valusad, aga minul polnud häda midagi. Pärast seda ütlesin endale, et mu põlv ei saa enam nii halvas olukorras olla.“
Paganini juhendamisel töötas Federer edasi peamiselt jõusaalis, tegi harjutusi kummipaelte, omaenda keharaskuse või pallidega. Paganini on tema pühendumusest vaimustuses. „Ta ei võlgne juba ammu enam kellelegi midagi, ent ikkagi töötab ta iga päev, nagu oleks ta kõigile midagi võlgu. Äärmise tõsidusega, intensiivselt ent pingevabalt. Ta ilmub iga päev trenni naeratus näol.“
19. oktoobril kohtun mina ja veel paar ajakirjanikku Federeriga Mallorcal Manacoris, kus ta osaleb aukülalisena Rafael Nadali muljetavaldava tenniseakadeemia avamisel. Ka siin kiirgab temast enesekindlust ja eufooriat, millest tema meeskond korduvalt rääkinud on. „Oleme kenasti oma sõiduvees,“ ütleb ta ja mõjub veenvalt ning rahulikult. Spekulatsioonid, nagu ei pöörduks ta enam profitennisesse tagasi, heidab ta sealsamas klubihoone terrassil kõrvale. „Ma teadsin juba enne, et elu võib ka ilma tenniseta ilus olla. Aga ma tunnen, et ma ei ole veel valmis lõpetama.“
„Kas sa plaanid end veel kord vormi viia, et teha siis viimane suurepärane etteaste, viimane tõeline triumf?“ küsisin temalt tagasiteel lennujaama. Ta vastab spontaanselt, ilma pikemalt kaalumata: „Minu viimane triumf? See võib veel aastaid kesta. Muidu ei oleks ma nii pikka pausi võtnud.“ Ta loodab, et praegune puhkus teeb lisaks kehale head ka tema karjäärile. „Ja kord kahekümne aasta jooksul pikem paus võtta on igal juhul okei.“
Ent ta jääb siiski ettevaatlikuks. Ta teab, et ta kehal on olnud suur koormus, kell tiksub. Septembris ei mängi ta sisuliselt üldse tennist, kokku võib-olla kümme-kaksteist tundi, ilma pingutuseta. „Minu treeningplaani tähtsaimad nädalad seisavad alles ees.“
Kui keegi oleks talle tookord ette ennustanud, kui imeline saab olema tema naasmine, oleks ta selle inimese välja naernud. „Kõigepealt pean ma mängima ehk viiel turniiril, siis saan alles tiitlite võitmisele mõtlema hakata,“ arutleb ta sel sügispäeval Mallorcal. „Sellise vigastuse järel ei ole kellelgi põhjust rõõmustada. Mul on Austraalia lahtiste meistrivõistlusteni veel umbes kaheksakümmend päeva, seda on väga palju. Kuid alles järgmised kuus kuni kaheksa nädalat näitavad, kas mu põlv ikka on tõesti jälle korras.“
Federer ja Nadal, viimase kaheteistkümne aasta kaks kõige võidukamat tennisemängijat, oleksid oktoobris Mallorcal meelsasti heategevuseks ühe näidismängu teinud. Kuid sel hetkel ei ole see võimalik. Kumbki neist ei ole kehaliselt sellises seisus, et saaks näidata maailmaklassi mängu. Sel päeval meenutavad nad kaht veterani, kes üle pika aja taas kohtuvad, oma kuulsusrikast minevikku ja ühised mälestusi meenutavad ja vastastikku komplimente vahetavad. Mehed minevikust – kindlasti mitte kaks tennisemängijat, kes eelseisvat tenniseaastat oma raudses haardes hoiaksid. Nad löövad väikesel tenniseväljakul paar palli vaid mõnede klubi juunioridega.
Novembris lubab Federer endale kümme päeva puhkust. Seejärel lahkub ta taas Šveitsist ja sõidab Dubaisse, kus algab tema taastusplaani viimane ja kõige olulisem faas. Ka siin on Paganini kõige tähtsam tegelane, ent kehalist treeningut tehakse nüüd vähem. Sest Federer saab jälle teha seda, mida ta oskab kõige paremini: tennist mängida. Ka treeningud Pärsia lahe ääres laabuvad probleemideta. Tal on siin head sparringupartnerid, nagu näiteks ameeriklane Ernesto Escobedo või prantslane Lucas Pouille. Mida lähemale jõuab aasta lõpp, seda tugevamaks Federer saab. Millalgi detsembris ütleb Lüthi talle: „Kui sa Melbourne’is nii hästi mängid, võid sa Austraalia lahtised isegi võita.“ Ta tegi enda meelest muidugi nalja.
Federer on taas valmis tulihingeliselt turniiridele pühenduma. Arvukad treeningutel mängitud setid on küll head, ja see, et ta need pea kõik võidab, veelgi parem. Kuid päris turniire need siiski ei asenda. 22. detsembril võimaldab ta oma fännidel üht Dubai treeningut otseülekandega Twitterist vaadata. Ta kinnitab enda külge mikrofoni ja kommenteerib iga oma tegevust. Ta tundub üdini motiveeritud, nagu noorsportlane, kes on täis ootusrõõmu võimaluse üle mängida peagi suurel turniiril; ta ei mõju üldsegi mitte eduga harjunud 35-aastasena, kes on juba võitnud kõik võimalikud auhinnad.