Roger Federer. Rene Stauffer
olulisust austraallastele. Juba üsna varakult sai ta aru, et Austraaliast on sirgunud ja sirgub endiselt võrratu hulk legendaarseid tšempioneid. Arvukad austraallastest suure slämmi ja Davis Cupi võitjad olid tema jaoks esialgu vaid nimed ja hägused must-valged pildid, kes naelutasid teda selle spordi külge ja kelle poole ta vaatas alt üles: Rod Laver, Roy Emerson, Ken Rosewall, John Newcombe, Neale Fraser, Lew Hoad, Frank Sedgman, Ashley Cooper, Tony Roche … Aastate jooksul sai ta paljudega neist suurtest isiklikult tuttavaks ning see suurendas tema huvi ning imetlust veelgi.
Seda, kui tähtis on Federeri jaoks Austraalia tenniselugu, näitab hästi tema kirjutatud eessõna 2013. aastal ilmunud Rod Laveri autobiograafiale. „Kui sa oma sporti tõesti armastad, pead sa tundma ka selle ajalugu, et mõista, kuidas on see sport saanud niisuguseks, nagu me seda tänapäeval teame,“ algab tekst. Seejärel kirjeldab Federer, kuidas ta Laveriga esmakordselt kohtus. See juhtus paar päeva enne tema 2006. aasta Australian Openi finaali Marcos Baghdatise vastu, mille järel ulatas Laver talle Norman Brookesi trofee. Federeri jaoks oli see hetk nii liigutav, et ta puhkes oma härdal moel moel pisaraisse.
„Mind tabas sel momendil täie hooga hetke suurus ja ma mõistsin, kui õnnelik ma olen, et võin Rodilt endalt trofee vastu võtta,“ kirjeldab ta. Tookord oli Federeri treeneriks endine suure slämmi võitja, austraallane Tony Roche. Roche ja Laver olid sõbrad ning Roche korraldas turniiri jooksul Federerile mõned kohtumised Laveriga, et nad saaksid paremini tuttavaks. Paljudel pikkadel õhtutel rääkis Roche lugusid ja anekdoote aegadest, mil aussie’d2 tennisemaailma veel oma soovi järgi valitsesid. Õppinud Laverit paremini tundma, märkas Federer, et neil on palju sarnasusi („Me mõlemad olime karjääri alguses häbelikud.“) ja see motiveeris ning inspireeris teda. Ükskord teatas ta konkreetselt: „Rod on lihtsalt kõige meeldivam inimene, keda ma kunagi kohanud olen.“
Praeguseks on aga nii, et kui juttu tuleb tenniseajaloos domineerinud või parimatest mängijatest, nimetatakse Federeri ja Laveri alati koos. Laver võitis küll „ainult“ 11 suure slämmi pokaali, kuid eelpool nimetatud raamatu eessõnas viitab Federer ka sellele, et Rockhamptoni The Rocket ei tohtinud mitmel oma parimal aastal, 24. ja 29. eluaasta vahel, suure slämmi turniiridest osa võtta. Ometi on tegemist ainsa mehega, kes on võitnud kahel korral – aastatel 1962 ja 1969 – kõik neli turniiri ühel ja samal aastal. See on tulemus, mida peetakse kõige raskemaks ja mida ei nimetata ilmaasjata Grand Slamiks – suureks slämmiks. 1963. aastal hakkas Laver profimängijaks ega tohtinud enam neil neljal, tol ajal ainult amatööridele avatud turniiril võistelda, kuid 1968. aastal avati need ka proffidele. 1.73 m pikkuse vasakukäelise mängija naasmine oli tõeline triumf. Samal aastal jõudis ta Pariisis finaali ja võitis Wimbledonis, aasta hiljem jõudis ta oma teise suure slämmini. Selle saavutusega on ta tennisemaailmas ainus mees, lisaks temale on samal aastal kõik turniirid võitnud veel ameeriklane Donald Budge 1938. aastal. Kui palju suure slämmi turniire oleks Laver kokku võitnud siis, kui ta ei oleks pidanud neist 21 vahele jätma, ei tea keegi, rõhutab Federer.
Laver oli ka John McEnroe iidol, kes oli temaga sarnaselt samuti vasakukäeline. Kuid McEnroe aegadel ei olnud Laver enam suurt muud, kui üks nimi kollakaks tõmbunud tulemuste raamatutes, mille vastu tundsid huvi veel vaid nostalgitsejad. Enam kui 200 turniiri võitja käis hilisematel tenniseturniiridel harva kohal ja 1978. aastal sai ta ühe intervjuu ajal insuldi. 1938. aastal sündinud viiekordsel Davis Cupi võitjal Laveril, kes praegu elab Californias Carlsbadis, oli ka rahalisi probleeme, mis ei jäänud Federile märkamata.
Laver ja Federer hakkasid pärast tutvumist sagedamini kohtuma. 8. jaanuaril 2014 lõid nad vastastikku ka paar palli. Federer tegi 75-aastase aukülalisega soojendusringi enne Melbourni näidismängu Jo-Wilfried Tsongaga, millega koguti raha Federeri kümneaastase heategevusfondi jaoks. „Rodiga mängimine oli minu jaoks nagu unistuse täitumine,“ märkis Federer. Ainukordne hetk leidis sobival moel aset Melbourne’i Rod Laver Arenal, mis on Austraalia avatud meistrivõistluste peaväljak ja mis nimetati Laveri järgi 2000. aastal.
Federeri-poolsete austusavalduste kõrgpunkt oli aga alles ees. 2016. aasta Australian Openi ajal teatasid Federer ja tema mänedžer Tony Godsick, et asutavad koostöös Austraalia tenniseliiduga uue võistluse – Laver Cupi. Avavõistlus 2017. aastal Prahas kujunes igati edukaks, Team Europe’i eest mängiv Federer võitis igati sobivalt otsustava punktiga Team Wordi eest mängivat austraallast Nick Kyrgiost.
Godsick räägib Laver Cupi loomise ideest: „Sõitsime ükskord Shanghais hotelli poole ja ma ärkasin autos selle peale, et mu selg oli korraga väga soojaks läinud. Roger, nagu ta ikka vahel autos tukkuma jääjatega teeb, oli lülitanud sisse istmesoojenduse.“ Sel õhtul kohtusid nad ka Laveriga. „Roger küsis minult: „Kas sa tead, et ma teenin ühe õhtuse näidisvõistlusega rohkem raha kui Laver kogu oma karjääri jooksul?“ Vastasin, et ei teadnud. Ta küsis edasi: „Ja kas sa tead, et ta võitis enam kui 200 turniiri“. Pidin taas tunnistama, et ei teadnud.“
Seejärel tekkis Federeril soov austraallase heaks midagi teha, talle mälestusmärk püstitada, aga ka rahaliselt abiks olla. See oligi Laver Cupi sünnihetk – sellest on nüüdseks saanud tõeline tennisepüha, kuid esialgu tabas ideed ATP-sarja ja suure slämmi turniiride poolt tõsine vastupanu. Praha galaõhtul Laveri poole pöördudes ütles Godsick: „Sinu suurus on meile inspiratsiooniks.“
Seda, kui väga vaimustas Federeri austraallase kuulsusrikas minevik tennises, näitab ka see, kuidas ta üritas Tony Roche’i oma treeneriks saada. 2004. aastal oli Federer valmis seetõttu isegi jõulud Austraalias veetma, et seal tookord 59-aastase Roche’i käe all Sydney lähedal Turramurras treenida. „Kui ta mulle helistas ja ütles, et on valmis sellise ohvri tooma ja minuga jõulude ajal treenima, olin ma üllatunud. Mõtlesin siis, et paar nädalat võin ma ju ennast selle jaoks vabaks võtta,“ rääkis Roche. Ehkki ta esialgu siiski kõhkles. „Ma ei teadnud, kas ma selleks ülesandeks oma vanuses sobiv olen ja kas ma tahan enam nii palju reisida kui vaja.“ Kuid Federer kinnitas talle, et ta võib ise otsustada, kui palju aega ta talle pühendab.
Vasakukäeline päevitunud nahaga Roche oli pärit Wagga Wagga nimelisest paigast ja selliste mängijatega nagu Laver, Emerson, Newcombe või Rosewell ta üksikmängus päris hästi sammu pidada ei suutnud. Kuid ta jõudis siiski kuuel suure slämmi turniiril üksikmängu finaali ja võitis 1966. aastal Pariisis. Teda peetakse oma aja üheks parimaks ründe- ja lendpallimängijaks ja ta on võitnud üle tosina paarismängu suure tiitli. Lisaks oli ta suurte kogemustega treener, ta oli kaheksa aastat töötanud koos Ivan Lendliga, 1980.–1990. aastate kaheksakordse suure slämmi turniirivõitjaga, ja treenis ka Patrick Rafterit ning Austraalia Davis Cupi meeskonda.
Federeri koostöö Roche’iga kestis kaks ja pool aastat, kuni nende teed enne 2007. aasta Prantsuse lahtiseid meistrivõistlusi lahku läksid. Need olid kaks edukat aastat. Austraallase käe all võitis Federer kuus suure slämmi tiitlit. „Ma armastan seda põlvkonda. On imeline tunne, kui sind mainitakse ühes ja samas lauses koos Laveri, Rosewalli, Emersoni või Roche’iga,“ ütleb Federer. Austusele, millega ta Austraalia tenniselegendidesse suhtus, vastati heldelt. „Roger mängib tennist nii, nagu seda mängima peab – austraallaste viisil,“ ütleb Roche 2018. aastal Austraalia lehele Herald Sun. „Tema tennisemäng on nii pingevaba, et ta peaaegu ei kulutagi mingit energiat. Selles osas meenutab ta mulle veidi Kenny Rosewalli.“
Ken Rosewall oli saanud oma kiitsaka keha ja peene kondi tõttu irooniliselt hüüdnime Muscles3, kuid ta püstitas mitu vanuserekordit ja jõudis veel 39-aastaselt Wimbledoni ja US Openi finaali. Ta muutis enda jaoks traditsiooniks ulatada igal aastal enne Austraalia lahtisi meistrivõistlusi Federerile käsitsi kirjutatud kiri, milles soovis talle edu.
Põhjust, miks Austraalia tenniselegendid Federeri niivõrd vaimustavad, selgitas mulle John Newcombe Wimbledonis: „Roger kehastab kõike, mida meie, austraallased, spordis armastame. Esiteks armastab ta tennist, teiseks on tema käitumine teistele eeskujuks ja just selline, mida me kõigilt oma tippsportlastelt ootame. Ja kolmandaks on ta briljantne mängija, kes kõigest hoolimata ei ole kaotanud oma tagasihoidlikkust. Ta teab, kuidas võita, ja ta teab, kuidas kaotada. Neid iseloomujooni me imetleme.“
Aussie-legendidele ei jäänud märkamata ka see, et Federer oli võtnud