Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins
küll ta välja kannatab. Seejärel pani ta hästi ettevaatlikult selga särgi, pistis särgisaba pükstesse ja jäi peegli ette seisma. Ta ei olnud nii pikk, kui oleks pidanud olema. Nagu paljude teiste põlvkonnakaaslaste puhul, oli temagi kasv kehva toidu pärast kannatanud. Kuid Coriolanus oli sportlikus vormis ja suurepärase kehahoiakuga ning särk rõhutas veelgi tema keha kenamaid kohti. Viimati oli ta nii kuninglik välja näinud väikesena, kui vanaema temaga uhkeldades mööda tänavaid patseeris, temal purpurpunane sametülikond seljas. Coriolanus silus heledad lokid laubalt kõrvale ja sosistas oma peegelpildile tögavalt: „Tervitan teid, Panemi tulevane president Coriolanus Snow!“
Tigrise pärast astus ta elutuppa suursuguselt, sirutas käed laiali ja tegi täistiiru, et särki näidata.
Tigris kilkas rõõmust ja plaksutas käsi. „Sa näed hämmastav välja! Nii nägus ja moodne! Grandmadam, tule vaata!“ See oli veel üks Tigrise loodud hüüdnimi, sest „vanaema“ ja eriti „memm“ polnud tema meelest piisavad nii keiserliku olevuse jaoks.
Vanaema ilmus välja, värskelt lõigatud punane roos armastavalt kahe väriseva peopesa vahele surutud. Tal oli seljas pikk lendlev must tuunika, mille sarnased olid moes enne sõda ning mis nüüd naeruväärselt iganenud näis, ja jalas kõverate ninadega tikitud sussid, mis olid kunagi mingi kostüümi juurde kuulunud. Mõned hõredad valged juuksesalgud turritasid välja roostekarva sametturbani alt. Need olid tema endise pillava garderoobi jäänused – paar seltskonna või harvade linnaretkede jaoks säilitatud korralikku rõivaeset.
„Kuule, poiss, pane see rinda. Värskelt minu katuseaiast,“ kamandas ta.
Coriolanus sirutas käe roosi järele, kuid kohmaka vahetuse käigus torkas okas teda peopessa. Haavast hakkas verd immitsema ja poiss hoidis kätt õhus, et hinnalisele särgile ühtegi plekki ei jääks. Vanaema näis hämmelduses olevat.
„Ma tahtsin ainult, et sa elegantne välja näeksid,“ lausus ta.
„Muidugi tahtsid, Grandmadam,“ ütles Tigris. „Ja ta näebki.“
Kui Tigris Coriolanuse kööki juhatas, tuletas poiss endale meelde, et enesekontroll on hädavajalik oskus ja ta peaks olema tänulik, et vanaema selle harjutamiseks iga päev uusi võimalusi pakub.
„Torkehaavad ei veritse kunagi kaua,“ lubas Tigris, ise kiiresti haava puhastades ja Coriolanuse kätt kinni sidudes. Ta naksas roosi lühemaks, jättes natuke rohelist alles, ja kinnitas poisi särgi külge. „See näeb tõesti elegantne välja. Sa ju tead, kui palju need roosid vanaemale tähendavad. Ütle talle aitäh.“
Nii Coriolanus tegigi. Ta tänas neid mõlemaid ja kiirustas uksest välja, külluslikult kaunistatud kaheteistkümne astmestikuga trepist alla ja fuajeest läbi, otse Kapitooliumi tänavatele.
Nende välisuks avanes Corsole, laiale avenüüle, kus vanasti, kui Kapitoolium demonstreeris linnarahvale veel oma militaarset suursugusust, mahtus kaheksa kaarikut lahedasti üksteise kõrval sõitma. Coriolanus mäletas, kuidas ta väikese poisina korteriakna peal kõõlus ja peokülalised praalisid, kuidas neil on paraadil kohad esireas. Siis saabusid pommitajad ja pikka aega oli nende elamukvartal täiesti läbipääsmatu. Ehkki tänavad olid nüüd puhtad, lebasid kõnniteedel endiselt rusuhunnikud ja terved hooned seisid sama rüüstatult nagu pommitamispäeval. Kümme aastat oli võidust möödas, kuid tema põikles Akadeemiasse jõudmiseks endiselt marmori- ja graniiditükkide vahel. Mõnikord mõtles Coriolanus, et vahest jäeti rusud koristamata selleks, et linnaelanikel püsiks meeles, mida nad on üle elanud. Inimeste mälu oli lühike. Neil tuli endale rusude vahel teed teha, räpaseid toidukuponge kraapida ja Näljamänge vaadata, et sõda ei ununeks. Unustamine võinuks tuua enesega rahulolu ning siis olnuksid nad kõik tagasi alguspunktis.
Scholars Roadile keerates proovis ta hoogu maha võtta. Ta tahtis jõuda kohale õigel ajal, kuid rahuliku ja tasakaalukana, mitte sassis ja higisena. Tänane lõikuspäev, nagu enamik teisigi, tõotas tulla kõrvetav. Ent mida muud võiski oodata 4. juulil? Coriolanus oli tänulik vanaema roosi eest, sest tema soojenev särk eritas kartulite ja närtsinud saialillede hõngu.
Kapitooliumi kõige peenema gümnaasiumina pakkus Akadeemia haridust prominentsete, jõukate ja mõjukate järeltulijatele. Kuna igas aastakäigus oli üle neljasaja õpilase, said ka Tigris ja Coriolanus tänu oma perekonna pikale Akadeemias käimise ajaloole suuremate raskusteta kooli sisse. Erinevalt ülikoolist ei olnud Akadeemias õppemaksu ja kool pakkus lõunasööki ning andis koolitarbed ja -vormi. Akadeemias käis igaüks, kes oli vähegi keegi, ning Coriolanusel läks neid sidemeid oma tuleviku kindlustamiseks vaja.
Akadeemiasse viiv suursugune trepp mahutas tervet õpilaskonda ja nii mahtusid lõikuspäeva pidustustele suunduvad ametnikud, professorid ja õpilased suurema vaevata ühise vooluna trepist üles minema. Coriolanus astus aeglaselt treppi mööda kõrgemale, püüdes jääda rahulikult väärikaks, juhuks kui ta peaks kellelegi silma jääma. Inimesed tundsid teda – või olid vähemalt tundnud tema vanemaid ja vanavanemaid – ning Snowde puhul oodati teatud kindlat standardit. Sel aastal, alustades sellestsamast päevast, lootis ta ka isiklikult tuntuks saada. Näljamängude juhendaja roll oli tema viimane projekt enne kesksuvist Akadeemia lõpetamist. Kui ta esineb juhendajana muljetavaldavalt, peaks talle tema silmapaistvat õppeedukust arvestades antama rahaline autasu, millest piisaks ülikooli õppemaksu tasumiseks.
Kokku on kakskümmend neli tribuuti, üks tüdruk ja üks poiss kõigist kaheteistkümnest ülestõusu kaotanud ringkonnast, kes loositakse välja ja heidetakse Näljamängude areenile elu ja surma peale võitlema. Kõik see seisab riigireetmise lepingus, mis lõpetas ringkondade ülestõusu Mustad Päevad, ühena mitmest karistusest, mida ülestõusnud peavad kandma. Nagu minevikuski, saadetakse tribuudid koos mõne relvaga, millega üksteist tappa, Kapitooliumi areenile, nüüdseks laguneva amfiteatri väljakule, mida enne sõda kasutati spordi- ja meelelahutusürituste läbiviimiseks. Kapitooliumis julgustati mängude vaatamist, aga paljud inimesed vältisid seda. Kuidas mänge haaravamaks muuta, oli omaette väljakutse.
Kõike seda arvestades otsustati esmakordselt määrata tribuutidele juhendajad. Kakskümmend neli Akadeemia parimat ja nutikaimat lõpuklassi õpilast oli selle töö jaoks välja valitud. Mida see endast täpselt kujutama pidi, oli veel väljatöötamisel. Räägiti sellest, kuidas iga tribuuti tuleks ette valmistada individuaalseks intervjuuks ja võib-olla kaamerate jaoks veidike sättida. Kõik olid nõus sellega, et kui Näljamängud tõesti jätkuvad, peaksid need muutuma tähendusrikkamaks kogemuseks, ning Kapitooliumi noorte paaripanemine ringkondade tribuutidega tekitas inimestes huvi.
Coriolanus astus mustade lippudega kaunistatud sissepääsust läbi ja võlvkoridori mööda edasi koopataolise Heavensbee saalini, kus nad lõikustseremoonia ülekannet pidid jälgima. Ta ei jäänud sugugi hiljaks, kuid saal sumises juba professoritest, õpilastest ja mängude ametnikest, kes polnud avapäeva ülekande jaoks just hädavajalikud.
Avoxid saalisid rahva hulgas, käes kandikud posca’ga7, veiniseguga, mida oli maitsestatud mee ja ürtidega. See oli joovastav variant hapukast kraamist, mis oli aidanud Kapitooliumil sõja üle elada, ja väidetavalt tõrjus see haigusi. Coriolanus võttis pokaali ja loksutas posca-lonksu suus ringi, lootes viimse kui kapsalõhna hingeõhust välja loputada. Aga ta lubas endal ainult ühe suutäie alla neelata. Jook oli kangem, kui enamik inimesi arvas, ning eelmistel aastatel oli ta näinud, kuidas kõrgklassi härrad teevad end täielikeks naerualusteks, kui sellest nina täis tõmbavad.
Maailm pidas Coriolanust endiselt rikkaks, ehkki tema ainus maksevahend oli sarm, mida ta rahva hulgas liikudes heldelt enda ümber puistas. Näod lõid särama, kui ta ühtviisi sõbralikult õpilasi ja professoreid teretas, nende pereliikmete järele päris ja siia-sinna komplimente poetas.
„Teie loeng ringkondade kättemaksust painab mind siiani.“
„Lahe tukk!“
„Kuidas su ema seljaoperatsioon läks? Ütle talle edasi, et ta on minu suur eeskuju.“
Coriolanus astus sündmuse jaoks valmis sätitud sadadest polsterdatud toolidest