Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins
Veidi aega vaikisid kõik ka Heavensbee saalis. Coriolanus mõtles, kas teised olid lootnud nagu temagi, et tüdruk edasi laulaks. Siis hakkasid kõik korraga rääkima, kõigepealt tüdrukust, seejärel sellest, milline õnneseen ta endale oli saanud. Teised õpilased vaatasid ringi, kaelad õieli, mõned tõstsid pöidlad heakskiitvalt püsti, mõned heitsid talle tigedaid pilke. Coriolanus raputas jahmunult pead, kuid sisimas ta säras. Snow on alati tipus.
Rahuvalvajad tõid linnapea uuesti kohtuhoonest välja ja jäid tema kõrvale seisma, et hoida ära edasisi arusaamatusi. Lucy Gray ei teinud linnapea saabumisest väljagi, olles silmanähtavalt oma esinemisest tasakaalu tagasi saanud. Linnapea põrnitses kaamerasse, torkas käe teise märssi ja tõmbas välja mitu lipikut. Mõned pudenesid lavale laiali ja ta luges näppu jäänud lipikult nime ette. „12. ringkonna poisstribuut on Jessup Diggs.“
Lapsed tammusid väljakul, tehes teed Jessupile, poisile, kelle esileküündivale laubale oli kleepunud must juuksetukk. 12. ringkonna tribuudi kohta oli tegu korraliku eksemplariga, keskmisest suurema ja pealtnäha tugeva poisiga. Tema räpasuse järgi võis arvata, et ta töötab juba kaevanduses. Tuim katse ennast pesta oli paljastanud kaunis puhta ovaali keset nägu, kuid see oli ümbritsetud mustaga ja poisi sõrmeküüsi kattis söetolm. Kohmakalt sammus ta trepist üles oma koha poole. Kui poiss linnapeale lähenes, astus Lucy Gray ette ja sirutas käe välja. Poiss kõhkles veidi, sirutas siis samuti käe ja surus tüdruku oma. Lucy Gray astus poisi eest läbi, vahetas parema käe vasaku vastu ja nad seisid külg külje kõrval, käest kinni, kui tüdruk tegi sügava kniksu, tõmmates poissi allapoole kummardama. Siitsealt publiku hulgast kostis plaksutamist ja üks üksildane hüüatus, enne kui rahuvalvajate ring koomale tõmbus ja lõikuspäeva ülekanne 8. ringkonda lülitus.
Coriolanus teeskles süvenemist ülekandesse, kui 8., 6. ja 11. ringkond oma tribuute teatasid, kuid ta mõtted keerlesid Lucy Gray Bairdi juhendajaks saamise mõjude ümber. See tüdruk oli kingitus, seda ta teadis, ja tal tuli teda kohelda nagu kingitust. Ent kuidas tüdruku muljetavaldavat etteastet kõige paremini ära kasutada? Kuidas lõigata kõige rohkem kasu tema kleidist, maost, laulust? Tribuutidele eraldatakse enne mängude algust hinnalised hetked publiku ees. Kuidas ta saaks ainult ühe intervjuuga teha nii, et publik investeeriks tüdrukusse ja pikemas plaanis ka temasse endasse? Teised tribuudid jäid talle vaid osaliselt meelde, enamik neist olid haletsusväärsed tegelased, kuid tugevamate kohta tegi ta mõttes märkmeid. Sejanus sai endale muljetavaldavalt pika tüübi 2. ringkonnast ja Livia 1. ringkonna poiss paistis ka võitleja moodi välja. Coriolanuse tüdruk tundus olevat üsna hea tervise juures, aga tema õbluke kehaehitus sobis pigem tantsimiseks kui käsitsivõitluseks. Ent Coriolanus võinuks kihla vedada, et tüdruk suudab kiiresti joosta, ja see oli tähtis.
Lõikuspäeva ülekande lõppedes oli tunda bufeelaua juurest üle publiku hõljuvaid toidulõhnu. Värskelt küpsetatud leib. Sibulad. Liha. Coriolanus ei suutnud vältida kõhukorinat ning riskis veel paari posca-lonksuga, et seda vaigistada. Ta tundis, et on ülesköetud, uimane ja hundiisuga. Kui ekraan välja lülitus, pidi ta kogu oma enesevalitsuse kokku võtma, et mitte laua juurde tormata.
Lõputu tants ümber nälja oli määratlenud tema elu. Mitte küll kõige varasemaid eluaastaid, aega enne sõda, kuid pärast seda oli päev päeva järel olnud vaid üks pidev võitlus, läbirääkimised ja mäng. Kuidas kõige paremini nälga vältida? Süüa kogu söök ühekorraga? Jagada toit palukestena päeva peale laiali? Kugistada kõik alla või mäluda viimne kui tükike pudruks? See kõik oli vaid mäng, mis pidi juhtima mõtted eemale asjaolult, et kunagi pole piisavalt. Keegi ei lasknud tal kunagi küllalt süüa.
Sõja ajal hoidsid ülestõusnud toitu tootvaid ringkondi oma kontrolli all. Kapitooliumi enda mängureeglite järgi toimides püüdsid nad linna alistamiseks kasutada toitu – või siis selle puudumist – relvana. Nüüd olid pooled jälle vahetunud ning Kapitoolium kontrollis tagavarasid ja läks sammukese kaugemalegi, keerates nuga ringkondade südames Näljamängude abiga. Mängude vägivaldsust suurendas vaikne agoonia, mida oli kogenud iga Panemi elanik: meeleheitlik toidu otsimine, et vedada välja järgmise päikesetõusuni.
Seesama meeleheide oli muutnud väärikad Kapitooliumi kodanikud koletisteks. Inimesed, kes tänavatel näljast kokku kukkusid, muutusid osaks võikast toiduahelast. Ühel talveõhtul olid Coriolanus ja Tigris korterist välja lipsanud, et otsida toitu puidust kastidest, mida olid varem ühes põiktänavas märganud. Oma teel möödusid nad kolmest laibast, tundes ühes ära noore naise, kes oli Crane’ide pärastlõunastel koosviibimistel nii toredasti teed serveerinud. Hakkas sadama rasket märga lund ja nad arvasid, et tänavad on inimtühjad, kuid koduteel ehmatas üks sissemässitud kogu nad heki taha peitu. Nad nägid, kuidas nende naaber, raudteetööstuse titaan Nero Price teenijannalt jala küljest lõikas, saagides oma kohutava noaga senikaua edasi-tagasi, kuni jäse otsast tuli. Mees mässis selle seelikusse, mille rebis teenijanna piha ümbert, ja jooksis siis mööda tänavat tagasi oma maja tagaukse juurde. Nõod ei rääkinud sellest kunagi, isegi omavahel mitte, kuid nähtu oli Coriolanuse mällu sööbinud. Price’i nägu moonutav metsikus, valge madala säärega sokk ja kulunud must king mahalõigatud jala otsas, ja täielik õudus teadmisest, et ka tema võib nüüd paista söödavana.
Coriolanus kirjutas nii oma otsese kui ka moraalse ellujäämise Grandmadami sõja alguse aegse ettenägelikkuse arvele. Tema vanemad olid surnud, Tigris samuti orvuks jäänud, ja mõlemad lapsed elasid vanaemaga. Ülestõusnud olid küll aeglaselt, ent järjekindlalt Kapitooliumile lähenenud, ehkki linnaelanikud ei tahtnud seda oma kõrkuses väga teadvustada. Toidunappus ajas isegi rikkaimad mustale turule teatud kaupu otsima. Ja nii leidis ka Coriolanus end ühel hilisel oktoobrikuisel pärastlõunal kunagi trendika ööklubi tagaukse juurest, ühes käes väikese punase vankri käepide, teine käsi Grandmadami kinnastatud käes. Õhus oli tunda lõikavat jahedust, mis hoiatas kurjakuulutavalt talve eest, ning pea kohal sõudsid ühtlase massina sünged hallid pilved. Nad olid tulnud kohtuma Pluribus Belliga, vananeva mehega, kellel olid kollaste klaasidega prillid ja vööni ulatuv valge puuderdatud parukas. Tema koos oma muusikust partneri Cyrusega oligi aknaluukidega kaetud klubi omanik, kes pidi nüüd ajama läbi tagaukse kaudu kaubitsemisega. Snowd olid tulnud kastitäie konservpiima pärast, sest värske kraam oli juba nädalaid tagasi märkamatult kadunud, kuid Pluribus ütles, et tal on piim otsas. Küll olid äsja saabunud kuivatatud liimaubade kastid, mille virnad kõrgusid tema selja taga peeglitega laval.
„Need säilivad aastaid,“ lubas Pluribus Grandmadamile. „Ma kavatsen umbes kakskümmend või midagi sinna kanti isiklikuks tarbeks kõrvale panna.“
Coriolanuse vanaema hakkas naerma. „Kui jube.“
„Ei, kullake. Jube on see, mis hakkab juhtuma ilma nendeta,“ sõnas Pluribus.
Ta ei lisanud rohkem midagi, aga Grandmadam ei naernud enam. Ta heitis pilgu Coriolanusele ja tema käsi pigistas hetkeks poisi kätt. See tundus tahtmatu, peaaegu nagu kramplik liigutus. Seejärel vaatas vanaema kaste ja näis midagi endamisi nuputavat. „Kui palju te anda saaksite?“ küsis ta klubiomanikult. Coriolanus vedas ühe kastitäie koju oma vankriga ja ülejäänud kakskümmend üheksa saabusid südaöösel, sest tagavarade soetamine oli sisuliselt lubamatu tegevus. Cyrus ja tema sõber vinnasid kastid trepist üles ja tõstsid rohke mööbliga sisustatud elutoa keskele virna. Virna tippu asetasid nad ühe piimapurgi tervitustega Pluribuselt ja soovisid siis head ööd. Coriolanus ja Tigris aitasid Grandmadamil kraami peita köögikappidesse, peentesse riidekappidesse ja isegi vana kella sisse.
„Kes need kõik ära sööb?“ küsis Coriolanus. Sel ajal leidus tema elus veel peekonit, kana ja aeg-ajalt ka röstsaia. Piima alati polnud, kuid juustu jagus ja õhtusöögi ajal võis loota ka mingisugusele magustoidule, isegi kui see oli ainult moosisai.
„Osa sööme ise. Osa saame võib-olla maha müüa,“ vastas Grandmadam. „See on nüüd meie saladus.“
„Mulle ei meeldi liimaoad.“ Coriolanus mossitas. „Vähemalt ma arvan, et ei meeldi.“
„Küll kokk leiab meile mõne hea retsepti,“ lausus Grandmadam.
Kuid kokk oli sõjateenistusse