Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins
Leivaratsioonid. Nad elasid nendest päevast päeva, ja niimoodi aastaid. Kahtlemata oli see Coriolanuse kasvu pidurdanud. Kahtlemata olnuks ta pikem ja õlgadest laiem, kui ta oleks rohkem süüa saanud. Aga tema aju oli arenenud nagu kord ja kohus, vähemalt nii ta lootis. Oad, kapsas, sepik. Coriolanus oli hakanud seda kõike vihkama, kuid see hoidis neid elus, häbitundeta, ilma et nad oleksid pidanud sööma tänavail lebavate laipade liha.
Coriolanus neelas suhu valgunud sülje alla ja sirutas käe Akadeemia pitserit kandva kuldse servaga reljeefse taldriku poole. Isegi kõige viletsamatel aegadel polnud Kapitooliumis kunagi puudust peenetest nõudest ja Coriolanus oli nii mõnedki kapsalehed söönud kodustelt portselantaldrikutelt. Ta võttis linase salvräti, kahvli ja noa. Kui ta esimeselt hõbedaselt anumalt kaane tõstis, kerkis aurupilv ta huulteni. Sibulad koorekastmes. Ta võttis tagasihoidliku lusikatäie, jälgides, et suust sülge voolama ei hakkaks. Keedetud kartulid. Krõmpsuvad suvikõrvitsad. Küpsetatud sink. Kuumad kuklid ja võitükk. Lühikese mõtlemise järel teinegi võitükk. Terve taldrikutäis toitu, aga mitte liiga palju. Teismelise poisi jaoks mitte.
Coriolanus pani taldriku lauale Clemensia oma kõrvale ja läks magusroogade serveerimiskäru juurde enda portsu tooma, sest eelmisel aastal oli magustoit otsa saanud ja tema tapiokipudingust täiesti ilma jäänud. Ta süda jättis löögi vahele, kui ta nägi ridade kaupa õunakoogisektoreid, kõigi sisse torgatud Panemi pitseriga paberlipuke. Kook! Millal ta viimati seda maitsnud oli? Ta sirutas käe keskmise suurusega tüki järele, kui keegi torkas ta nina alla hiiglasliku tükiga taldriku. „Kuulge, võtke ikka suur tükk. Teiesugune kasvav poiss saab sellega hakkama küll.“
Dekaan Highbottomi silmad olid punased ja vesised, ent hommikune klaasistunud pilk oli kadunud. Tegelikult puurisid ta silmad Coriolanust enneolematult teravalt.
Coriolanus võttis koogitaldriku vastu naeratusega, mille lootis olevat poisilikult heatahtliku. „Tänan, härra. Koogi jaoks leidub ikka ruumi.“
„Jaa, naudingutele on alati kerge kohta leida,“ lausus dekaan. „Keegi ei tea seda minust paremini.“
„Ilmselt mitte, härra.“ Ent see kõlas valesti. Coriolanus oli kavatsenud nõustuda naudinguid puudutava lausega, kuid välja tuli üleolev märkus dekaani iseloomu kohta.
„Te arvate, et ilmselt mitte.“ Dekaan Highbottomi endistviisi ainiti Coriolanust vahtivad silmad tõmbusid vidukile. „Mis plaanid teil pärast mänge on, Coriolanus?“
„Ma loodan ülikooli edasi minna,“ vastas poiss. Milline imelik küsimus. Tema õppeedukuse juures peaks see ilmselge olema.
„Jah, ma nägin teie nime autasule pürgijate nimekirjas,“ ütles dekaan Highbottom. „Aga mis siis, kui te autasu ei saa?“
Coriolanus hakkas kokutama. „Siis, noh, me … me muidugi maksaksime õppemaksu.“
„Maksaksite või?“ Dekaan Highbottom hakkas naerma. „Vaadake ennast oma hädaabisärgis ja liiga kitsastes saabastes. Te püüate lihtsalt vastu pidada. Käite tähtsalt Kapitooliumis ringi, kuigi ma kahtlustan, et Snowdel pole pottigi, kuhu pissida. Isegi autasu saades tuleks teil kõvasti pingutada, ja selle saamine pole ju veel kindel? Huvitav, mis teist siis saaks? Mis?“
Coriolanus vaatas tahtmatult ringi, et näha, kes veel neid kohutavaid sõnu kuulis, kuid enamik inimesi oli hõivatud söögiaegse lobisemisega.
„Ärge muretsege … mitte keegi ei tea. Või peaaegu mitte keegi. Nautige oma kooki, poiss.“ Dekaan Highbottom jalutas minema, vaevumata iseendale koogitükki võtma.
Coriolanus oleks tahtnud koogi maha visata ja väljapääsu poole joosta, kuid asetas ülearu suure tüki hoopis kärule tagasi. Hüüdnimi. Ainus põhjus sai olla selles, et hüüdnimi oli ringiga dekaan Highbottomini tagasi jõudnud, ja Coriolanuse nimi sellega seoses. See oli temast rumal olnud. Dekaan oli liiga mõjuvõimas isik, praegugi veel, selleks et teda avalikult naeruvääristada. Aga kas see oli tõesti nii kohutav tegu? Igal professoril oli vähemalt üks hüüdnimi, mitmel palju jubedamad. Ja härra High-as-a-Kite-Bottom ei olnud ka väga pingutanud, et oma harjumust varjata. Paistis, nagu luniks ta pilkamist. Kas võis olla veel mõni põhjus, miks ta Coriolanust niimoodi vihkas?
Milles iganes asi oli, Coriolanusel tuli see korda ajada. Ta ei saanud sellise asja pärast oma autasuga riskida. Pärast ülikooli kavatses ta asuda mõnda tasuvasse ametisse. Kui tal haridust pole, millised uksed tema ees siis avatud on? Ta proovis silme ette manada tulevikku mõnel linna madalamal ametikohal … tehes mida? Juhtides söevarude jagamist ringkondade vahel? Puhastades geneetiliste ebardite puure mutantide laborites? Kogudes makse Sejanus Plinthilt tema kuninglikus korteris Corsol, elades ise mõnes rotiurus viiekümne kvartali kaugusel? Seda ka juhul, kui tal veab! Kapitooliumis oli raske töökohti leida, ja tema oleks kõigest puupaljas Akadeemia lõpetanu, ei midagi enamat. Kuidas ta siis elaks? Laenaks? Ajalooliselt tähendas Kapitooliumis võlgu olemine otseteed rahuvalvajaametisse ja sellega kaasnes kahekümneaastane teenistuskohustus jumal teab kus. Teda saadetaks mõnesse kohutavasse hüljatud ringkonda, kus inimesed pole kuigi palju paremad loomadest.
Päev, mis oli alanud nii paljutõotavalt, muutus Coriolanusele rõhuvaks. Kõigepealt oht jääda ilma korterist, siis kõige madalama tribuudi määramine – kes, kui pikemalt mõelda, oli kindlasti peast hull – ja nüüd veel paljastus, et dekaan Highbottom põlgab teda piisavalt palju selleks, et võtta temalt autasu ja saata ta elama kuhugi ringkonda!
Kõik teadsid, mis juhtub siis, kui asutakse elama ringkonda. Sind kantakse maha. Unustatakse. Kapitooliumi silmis oled sa sama hästi kui surnud.
3
Coriolanus seisis tühjal perroonil ja ootas oma tribuudi saabumist, pikavarreline valge roos hoolikalt pöidla ja nimetissõrme vahel. Tüdrukule kingituse viimine oli olnud Tigrise mõte. Ta oli lõikuspäeva õhtul saabunud väga hilja, kuid Coriolanus oli ärkvel püsinud ja teda oodanud, et temaga nõu pidada, rääkida talle oma alandustest ja hirmudest. Tigris ei lasknud nende vestlusel lootusetusse kalduda. Küll Coriolanus saab autasu, peab saama! Ja teeb ülikoolis hiilgavat karjääri. Mis puutub korterisse, siis kõigepealt peavad nad välja uurima üksikasjad. Võib-olla see maks ei puudutagi neid, ja kui puudutabki, siis võib-olla mitte niipea. Ehk suudavad nad maksu jaoks siiski piisavalt kokku kraapida. Kuid Coriolanus ei tohi millestki sellisest üldse mõelda. Ainult Näljamängudest ja sellest, kuidas neil edu saavutada.
Tigris rääkis, et Fabricia peol olid kõik Lucy Gray Bairdi pärast arust ära olnud. Tema tribuudil on „tähe omadused“, olid Fabricia sõbrad joobunult posca’t luristades teatanud. Nõod olid ühel meelel, et Coriolanusel tuleb endast tüdrukule hea esmamulje jätta, et tal tekiks soov poisiga koostööd teha. Poiss ei tohiks kohelda teda kui vangimõistetut, vaid kui külalist. Coriolanus oli otsustanud tüdrukuga varakult rongijaamas kohtuda. See annaks talle juhendajana edumaa ja võimaluse võita tüdruku usaldus.
„Kujuta ette, kui hirmus tal võib olla, Coryo,“ oli Tigris öelnud. „Kui üksinda ta võib end tunda. Kui mina oleksin tema asemel, siis oleks suureks abiks kõik, mida sa teeksid, et ma tunneksin, et sa minust hoolid. Ei, veel rohkemgi. Nagu ma oleksin väärtuslik. Vii talle midagi, mõni talisman, mis näitab talle, et ta on sinu jaoks väärtuslik.“
Coriolanus mõtles vanaema roosidele, mis olid Kapitooliumis endiselt hinnatud. Vana naine poputas neid hoolega katuseaias, mis katusekorteriga kaasas käis, nii lageda taeva all kui ka väikeses päikese köetavas kasvuhoones. Aga vanaema jagas oma lilli laiali hoolikalt nagu teemante, nii et Coriolanusel oli tulnud teda tükk aega veenda, et oma iludus kätte saada. „Ma pean temaga sideme looma. Nagu sa isegi alati ütled, sinu roosid avavad mis tahes uksed.“ Vanaema lubaski talle ühe roosi, mis andis tunnistust sellest, kui mures ta nende olukorra pärast on.
Lõikustseremooniast oli möödas kaks päeva. Linnas oli endiselt lämbe ning raudteejaamas hakkas juba küpsetama, ehkki alles oli koitnud. Coriolanus tundis ennast laial inimtühjal perroonil silmatorkavana, aga ta ei saanud riskida rongi mahamagamisega. Ainus informatsioon, mille ta oli saanud oma alumise korruse naabrilt, mängumeistriks õppivalt Remus Dolittle’ilt, oli see, et rong pidi saabuma