Eesti Vabadussõja ajalugu I osa. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine. Lauri Vahtre
Zellis aga Võnnu lahingu ja eestlaste osaluse tähtsust Läti ajalooteadvuses.99 Ka Valters Ščerbinskis on kirjutanud eestlaste ja lätlaste suhetest Vabadussõja ja Võnnu lahingu küsimuses.100 Ēriks Jēkabsonsi sulest on ilmunud artiklid Läti suhetest Eesti, Leedu ja Poolaga Vabadussõja ajal, aga ka Daugavpilsi lahingust 1919. aasta septembris, kui läti ja eesti punakütid võitlesid Poola ja Leedu vägede vastu.101
Soomlased ja (balti)sakslased. On loomulik, et esimesed välisautorite Vabadussõjaalased kirjatööd ilmusid nende sõjas osalenute sulest, kes naasid kodumaale enne sõja lõppu. 1919. aastal avaldati Soome jäägrilipniku ja Eesti leitnandi Johan Emil Sainio mälestusteraamat Põhja Poegade rügemendist: „Põhja Pojad Eestis: vaateid soomlaste osalemisest Eesti vabadusvõitluses”.102 Ta oli võidelnud rügemendi koosseisus kompaniiülemana Valga ja Alūksne all ning saanud 1920. aastal Vabadusristi II liigi 3. järgu. 1939. aastal läks ta 50-aastase mehena rühmaülemana Talvesõtta ja langes esimesel jõulupühal oma esimeses lahingus. Järgmisel aastal kirjutas oma mälestused Põhja Poegade lahingutest halastajaõde Kyllikki Pohjala (1894–1979).103 Temast sai hiljem poliitik, ta oli 28 aastat Eduskunna liige ja aastatel 1962–1963 Soome sotsiaalminister. Põhja Poegade rügemendi ülem Hans Kalm (1889–1981) avaldas mahuka ülevaate oma rügemendi sõjateest järgmisel aastal.104 Samuti 1921. aastal ilmus Vilho Helase ligi 600-leheküljeline ülevaade soomlastest Eesti Vabadussõjas.105 Viie aasta pärast avaldas ta Eesti Vabadussõja ainelise romaani „Karmid tähed”.106 Helanen (1899–1952) oli hõimuaatest innustatuna üks Soome vabatahtlikest ja tegutses Eesti Abistamise Peatoimkonna Tallinna erisaadiku Lauri Kettuse abina. Hiljem osales ta innukalt Akadeemilise Karjala Seltsi tegevuses, korraldas 1920. aastatel eesti ja soome üliõpilasorganisatsioonide sõpruslepingute sõlmimist, oli 1930. aastate teisel poolel paremradikaalse Isamaalise Rahvaliikumise aktivist ning II maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal Soome siseministeeriumi sideohvitser Tallinnas.107 Dr Lauri Kettunen (1885–1963) ise oli keeleteadlane ja läänemeresoome keelte uurija. Aastatel 1920–1925 oli ta üks Soomest kutsutud professoreid, kes aitasid üles ehitada eestikeelset Tartu ülikooli. 1920. aastate esimesel poolel Soomes ilmunud raamatud Eesti Vabadussõjast, mille autoriteks olid mehed ja naised, kes ise sõjas osalesid, jäid ka tükiks ajaks viimaseks. 1970. aastatel jätkasid Soomes Eesti ajaloo selle perioodi uurimist juba kutselised ajaloolased, kelle sulest on Eesti Vabadussõja ajalugu käsitlevaid raamatuid ilmunud ka 21. sajandi esimestel aastakümnetel. Seppo Zetterberg kirjutas 1977. aastal oma väitekirja Soome ja Eesti suhetest aastatel 1917–1919. 2018. aastal avaldas ta samal teemal monograafia, milles on kasutatud ka vahepealse 40 aasta jooksul avaldatud uurimusi ja vahepeal avanenud Eesti arhiive, muutunud ajast ja oludest rääkimata.108 Eesti ja Soome suhetest nii Vabadussõja ajal kui hiljem on palju kirjutanud Kalervo Hovi. Jari Leskinen on uurinud Eesti ja Soome sõjaväeluure koostööd.109 Heikki Roiko-Jokela on kirjutanud Eestisse puutuvalt nii Rudolf Holsti kui ka Vilho Helase tegevusest.
1920. aastal ilmusid esimesed mälestused nii Eesti poolel kui ka Eesti vastu võidelnud baltisakslaste sulest: Saksa VI reservkorpuse juhataja Rüdiger von der Goltz avaldas oma mälestused „Minu missioon Soomes ja Baltikumis” ning Ihno Meyer ülevaate Rauddiviisi jäägripataljoni võitlustest.110 Samal aastal ilmus Eesti sõjaväe Balti pataljoni pastori Gunnar Knüpfferi juhtimisel toimetatud ülevaade Balti pataljoni ajaloost, mis sisaldab pataljoni langenute lühibiograafiad, üksuse ja allüksuste ülemate loetelu, kokkuvõtte lahinguteest ning kimbukese mälestuskatkeid mitme sõduri ja ohvitseri sulest.111 Põhjaliku Balti pataljoni ajaloo avaldas Vabadussõja alguse 10. aastapäevaks Wilhelm von Wrangell.112 Mõnevõrra ootamatu, kuid oma ajas sugugi mitte ainulaadse elusaatusega krahv Alexander Stenbock-Fermor avaldas järgmisel aastal oma mälestused Landeswehri sõjateest.113 Temast sai 1920. aastate lõpul proletaarne kirjanik ja pandi Hitleri ajal vangi. Pärast II maailmasõda oli ta mõne aasta linnapea Ida-Saksamaal, kuid 1950. aastatel asus Lääne-Berliini.
Baltisaksa ja saksa kirjameeste huvi võitluste vastu nii Eesti Vabadussõjas kui ka Lätis püsis kuni II maailmasõjani. Saksamaal andis selleks põhjust ka sisepoliitika, sest pärast 1930. aastate alguse poliitilisi heitlusi natsionaalsotsialistide ja nende liitlaste ning teisalt kommunistide vahel tuli võimule Adolf Hitler, kelle üks lipukirju oli võitlus bolševismi vastu. 1935. aastal avaldas oma mälestused Rauddiviisi ülem Josef Bischoff.114 Eestis ilmutas ajaloolane ja genealoog Georg von Krusenstjern (1899–1989) aastatel 1936–1938 rea pikemaid ja lühemaid päevikukatkeid Balti pataljoni sõjateest.115 1938. aastal koostas ta lisaks biograafilise leksikoni Balti pataljoni langenutest koos piltidega.116 Talle sekundeeris Landeswehri veteran vabahärra Eugen von Engelhardt oma meenutustega.117 Eesti Vabadussõja ajalugu puudutavad ka Saksa sõjaministeeriumi ülesandel koostatud Sõja- ja Sõjaväe Ajaloo Uurimiskeskuse (Forschungsanstalt für Kriegs- und Heeresgeschichte) sarja „Ülevaated Saksa vägede ja vabakorpuste võitlustest pärast sõja lõppu” kaks köidet.118 Landeswehris võidelnud Claus Grimmilt ilmus 1939. aastal mahukas käsitlus 1918. ja 1919. aasta sündmuste kohta Baltikumis. Veerand sajandit hiljem avaldas ta ka Landeswehri ajaloo.119 Lisaks käsitlevad aastaid 1918–1920 oma meenutustes väga paljud baltisaksa autorid, sealhulgas Eestimaa rüütelkonna viimased peamehed Eduard von Dellingshausen ja Eduard von Stackelberg, kelle mälestused on ka eesti keelde tõlgitud.
Kui Soome vabatahtlike tulek Eestisse 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses oli ajendatud hõimuaatest ja tõugatud soovist aidata väiksemal vennasrahval end kaitsta pealetungivate enamlaste vastu, siis baltisaksa kirjamehi ajendas ühelt poolt soov jäädvustada oma võitlus ajaloolise kodumaa eest, teisalt nostalgia ajastu suhtes, mille lõppu tähistas iseseisva Eesti ja Läti sünd. Kuid saksa sõjaajaloolased uurisid sõjasündmusi aastatel 1918–1920 ka sõjalis-akadeemilisel eesmärgil. 1930. aastate teisel poolel ehitati üles Wehrmacht ja mõneteistkümne aasta tagused võitlused olid tähtsad nii kogemuste kui ka tulevaste sõjaliste operatsioonide plaanimise seisukohalt. Kuna sõjaajalugu ei saa kirjutada ainult ühe poole lahingukogemusele tuginedes, on nimetatud töid kasutanud ka eesti uurijad.
Arhiiviallikad. Nagu öeldud, kasutasid käesoleva väljaande autorid ka arhiiviallikaid. Kõige olulisem ja kõige enam kasutamist leidnud materjalikogum on Eesti Riigiarhiivi fond 2124 (Vabadussõja Ajaloo Komitee töökomisjon), millesse „Eesti Vabadussõja” kirjutamise aegu koondati tähtsamad Vabadussõda puudutavad, mitmesugustest tsiviil- ja sõjaväeasutustest pärinevad arhiivimaterjalid. Nüüdseks on see ka digiteeritud. Punavõimu poolelt on selliseks koondfondiks EKP Ajalookomisjon (ERAF.27). Kuid ohtralt leidub Vabadussõja kohta arhiiviainest ka üksikute asutuste fondides, nagu ERA.78 (Eestimaa Ajutine Maanõukogu), ERA.31 (Riigikantselei, sealhulgas Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse koosolekute protokollid), ERA.15 (Asutav Kogu), ERA.957 (Välisministeerium), ERAF.28 (Eesti Töörahva Kommuun) ja paljud teised. Sõjaväeasutuste fondidest on esmatähtsad ERA.495 (Sõjavägede Staap), ERA.496 (Kindralstaabi Valitsus), ERA.515, 518, 1560 ja 529 (diviiside staabid), ERA.527 (Merejõudude Staap) jmt.
Lõunanaabrite juures leidub Vabadussõja materjale kõige enam Läti Riigiarhiivis (Latvijas Valsts Arhīvs, LVA) ja Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (Latvijas Valsts Vēstures Arhīvs, LVVA). Läti Riigiarhiivis asub endise parteiarhiivi fond PA.45, mille on moodustanud 1930. aastatel Moskvas tegutsenud Läti Küttide Ajaloo Komisjon. Kogutud materjal toodi sõja järel Riiga; tegemist on infoga, mis „Eesti Vabadussõja” koostajaile kättesaadav ei olnud. Läti Riikliku Ajalooarhiivi kogudest puutuvad enam asjasse fond P.4 (Nõukogude Läti sõjakomissariaat), P.25 (Läti kütipolkude saadikute nõukogu täitevkomitee) ja P.699 (1. läti kütidiviis).
I
Vabadussõja eellugu
Sest neil on ikka veel meeles, et nende esiisad maad oma käes hoidsid, sakslaste poolt aga alistati ja orjadeks tehti. Seetõttu kui nad, iseäranis talve ajal, linnast tulevad ja purjus on, ei anna nad sakslastele, kes nendega kohtub, hea meelega teed ega ütle häid sõnu.
Adam Olearius (1647)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО