Kuutolmu varing. Arthur C. Clarke
eest… Kui temaga seal midagi juhtus, saame ligi ainult tolmusaanidel. Ma rääkisin kogu aeg, et peaksime kaks ristlejat liinile panema, enne kui turiste sõidutama hakkame.»
«Ma ütlesin sama, aga Majandusosakond pani veto peale. Nad väitsid, et me ei saa teist enne, kui Selene kasumit sisse toob.»
«Loodan, et ta ei too hoopis pealkirju,» tähendas Lawrence süngelt. «Sa tead küll, mida mina turistide Kuule toomisest arvan.»
Volinik teadis vägagi hästi – see oli nende ammune tüliõun. Nüüd mõtles ta esimest korda, kas peainseneri jutus võis olla iva.
Liiklusjuhtimiskeskuses oli väga vaikne, nagu alati. Suurtel seinakaartidel vilkusid pidevalt rohelised ja kuldsed tuled, mille rutiinsed sõnumid jäid üheainsa kiiskava punase kõrval tähtsusetuks. Valveohvitserid istusid kaitseinglitena õhu, voolu ja kiirguse konsoolide taga, vastutades veerandi maailma turvalisuse eest.
«Ei midagi uut,» teatas maaliikluse ohvitser. «Me ei tea ikka mitte midagi. Ainult seda, et nad on kusagil merel.»
Tema sõrm joonistas suurele kaardile ringi.
«Kui nad just kursist kohutavalt kõrvale ei kaldunud, peavad nad olema selles piirkonnas. Kella 19.00 kontrolli ajal olid nad planeeritud marsruudist kilomeetri kaugusel. Kell 20.00 signaal kadus. Mis ka ei juhtunud, see toimus kuuekümne minuti jooksul.»
«Kui kaugele Selene tunni ajaga jõuaks?» küsis keegi.
«Täiskiirusel saja kahekümne kilomeetri kaugusele,» vastas volinik. «Aga tavalise kiirusega kõvasti alla saja. Turismireisil ei kiirustata.»
Ta põrnitses kaarti, nagu üritaks sellest paljalt range pilguga informatsiooni välja pigistada.
«Kui nad on merel, leiame nad peagi. Kas olete tolmusaanid välja saatnud?»
«Ei, sir. Ma ootasin luba.»
Davis vaatas peainseneri poole, kes oli Kuu sellel küljel kõrgeim ametnik pärast peaadministraator Olsenit. Lawrence noogutas aeglaselt.
«Saatke nad välja,» sõnas ta. «Aga ärge niipea tulemusi oodake. Mitme tuhande ruutkilomeetri läbi otsimine võtab aega, eriti öösel. Öelge, et nad sõidaksid viimasest teadaolevast asukohast piki marsruuti edasi, üks saan kummalgi pool, et otsida läbi võimalikult lai ala.»
Kui käsk oli antud, päris Davis õnnetult: «Mis sinu arvates juhtus?»
«On vaid paar võimalust. Kõik pidi kiiresti käima, sest nad ei saatnud sõnumit. See tähendab tavaliselt plahvatust.»
Volinik kahvatas: sabotaaž oli alati võimalik, selle vastu polnud keegi kaitstud. Kosmoselaevad, nagu lennukid enne neid, olid oma haavatavuse tõttu teatud kurjategijatele vastupandamatud sihtmärgid. Davis mõtles Veenuse liinilaevale Argo, mis hävis koos pardal viibinud kahesaja mehe, naise ja lapsega, sest üks maniakk pidas vimma reisijale, kes teda vaevu tundis.
«Või siis kokkupõrget,» jätkas peainsener. «Laev võis mõnele takistusele sisse sõita.»
«Harris on väga ettevaatlik juht,» märkis volinik. «Ta on seda teed palju kordi sõitnud.»
«Igaüks võib eksida. Maa valguses sõites on vahemaid lihtne valesti hinnata.»
Volinik Davis peaaegu ei kuulnudki teda; ta mõtles kõigele, mida tal teha tuleks, kui juhtuks kõige hullem. Alustuseks oleks kõige parem lasta õigusosakonnal kahjutasuvormid üle vaadata. Kui lähedased hakkaksid Turismikomisjoni paari miljoni dollari pärast kohtusse kaebama, läheks kogu järgmise aasta reklaamikampaania luhta – isegi kui ta võidaks.
Maaliikluse ohvitser köhatas närviliselt.
«Kui tohib midagi välja pakkuda,» lausus ta peainsenerile, «siis me võiksime Lagrange’iga ühendust võtta. Need astronoomid seal üleval ehk näevad midagi.»
«Öösel?» küsis Davis skeptiliselt. «Viiekümne tuhande kilomeetri kõrguselt?»
«Üsna lihtsalt, kui laeva helgiheitjad veel töötavad. Tasub proovida.»
«Suurepärane mõte,» kiitis peainsener. «Tee seda kohe.»
Ta oleks pidanud ise selle peale tulema. Ta mõtles, kas oli veel mõne võimaluse kahe silma vahele jätnud. See polnud esimene kord, kui ta oli sunnitud rinda pistma selle veidra ja kauni maailmaga, mis oli kõige võluvamatel hetkedel nii lummav, häda korral aga surmavalt ohtlik. Kuud ei saanud iial nii täielikult taltsutada nagu Maad ja ehk oligi nii parem. Sest just puutumata tühermaa võlu ja õhkõrn, kuid alaline oht meelitas üle kosmosesügaviku kohale nii turiste kui maadeavastajaid. Peainsener oleks eelistanud ilma turistideta läbi ajada, aga nad aitasid talle palka maksta.
Ja nüüd tuli tal pakkima hakata. Kogu kriis võis veel õhku haihtuda ja Selene välja ilmuda, teadmata, kui palju paanikat ta tekitas. Aga insener sellesse ei uskunud ja minutite möödudes sai tema hirmust veendumus. Ta otsustas veel tunni oodata ja sõita siis suborbitaalse süstikuga Port Rorisesse ning edasi sinna, kus tema vaenlase, Janu mere kuningriik juba ootas.
Kui PRIORITEET PUNANE signaal Lagrange’i jõudis, magas dr Thomas Lawson sügavalt. Segamine pahandas teda: kuigi kaaluta olekus läks iga kahekümne kahe tunni tagant vaid kaht tundi und vaja, tundus pisut ebaaus sellestki ilma jääda. Siis jõudis sõnumi sisu talle kohale ja ta oli korraga täiesti ärkvel. Viimaks ometi näis, et ta sai siin midagi kasulikku teha.
Tom Lawson polnud selle ülesande üle kunagi suuremat rõõmustanud: ta tahtis teha teaduslikku uurimistööd ja Lagrange II õhustikus oli kaugelt liiga palju segajaid. Satelliit, mis tänu gravitatsiooniseaduse vähem tuntud tagajärjele kosmilise köielkõndijana Maa ja Kuu vahel rippus, tegi astronautide heaks kõiksugu juhutöid. Mõlemas suunas sõitvad laevad remontisid siin ja kasutasid jaama kõnekeskusena – ehkki jutud, nagu oleks nad sealt posti peale võtnud, ei vastanud tõele. Lagrange oli ka peaaegu kogu Kuu raadioside vahejaam, sest selle all laius terve Kuu Maa-poolne külg.
Sajasentimeetrine teleskoop oli mõeldud Kuust miljardeid kordi kaugemate objektide vaatlemiseks, aga sobis ka selleks tööks suurepäraselt. Nii lähedalt oli vaade isegi vähese võimsusega oivaline. Tom näis rippuvat otse Vihma mere kohal ja võis vaadata alla Apenniinide teravatele tippudele, mis hommikuvalguses sätendasid. Ehkki tema teadmised Kuu geograafiast olid hägused, tundis ta ühe pilguga ära Archimedese ja Platoni, Aristilluse ja Eudoxuse kraatrid, Alpioru tumeda armi ja Pico üksildase püramiidi, mille pikk vari langes üle tasandiku.
Aga praegu ei huvitanud teda valgustatud alad: tema otsitav jäi tumedasse poolkaarde, kus päike polnud veel tõusnud. Mõnes mõttes võis see tema töö lihtsamaks teha. Igat signaaltuld, isegi taskulampi, olnuks keset ööd kerge märgata. Ta vaatas koordinaadid üle ja vajutas nuppudele. Säravad mäed kadusid vaateväljast ja asendusid pimedusega – ta põrnitses Kuu ööd, mis oli just neelanud üle kahekümne mehe ja naise.
Algul ei näinud ta midagi – kindlasti mitte vilkuvat signaaltuld, tähtede poole sähvivat appikutset. Kui silmad hämarusega harjusid, mõistis ta, et see maa polnud täiesti pime. Sellel sädeles Maa valguses kummituslik kuma ja mida kauem ta vaatas, seda rohkem üksikasju eristas.
Vikerkaare lahest idas ootasid mäed koitu, mis pidi peagi nendeni jõudma. Ja seal… Püha jumal, mis täht seal pimeduses kiiskas? Temas tärkas lootus, mis kohe kustus. Need olid vaid Port Rorise tuled: seal oodati praegugi ärevalt tema vaatluse tulemusi.
Ta veendus mõne minutiga, et visuaalne otsing oli tulutu. Keset kergelt helendavat maastikku oli kõigest bussisuurust objekti täiesti võimatu märgata. Päeval olnuks teine lugu: ta oleks Selenet kohe märganud, pika varju järgi, mida laev merele heitis. Aga inimsilm polnud küllalt tundlik, et otsida loojuva Maa valgel ja viiekümne tuhande kilomeetri kõrguselt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу