Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
neile oma haavatasaamisest Serbias. Tal oli käsi sidemes ja taskud lauakaaslaste kingitud sigarette täis. Ta ütles, et ei jaksa enam juua, kuid üks lauakaaslastest, kiilaspäine vanamehenäss, ajas talle väsimatult peale:
“Jooge ometi, sõdur, kes teab, kas näeme enam kunagi. Või lasen ma teile midagi mängida? Kas “Vaenelaps” peaks teile meeldima?”
See oli nimelt kiilaspäise vanamehe enda lemmiklaul ja natukese aja pärast alustasidki viiul ja lõõtsmoonik “Vaestlast”, kusjuures vanamehel tulid pisarad silma ja ta laulis väriseval häälel kaasa:
Kui minul mõistus pähe tuli,
siis mina mammalt küsisin,
küsisin, jah küsisin …
Teisest lauast karjuti talle vastu:
“Jätke juba! Kerige koju magama! Pidage lõuad! Käige põrgu oma vaeselapsega!”
Ja vaenulik laudkond laskis viimse trumbina lahti laulu:
Pean lahkuma, pean lahkuma,
mu süda tahab lõhkeda …
“Noorhärra!” hüüdsid nad haavatud sõdurile, kui “Lahkumine” oli “Vaesestlapsest” üle karjudes lõpuni lauldud. “Jäta need kus see ja teine ja tule istu meie juurde! Sülita neile ja käruta oma sigaretid siia! Ära ole loll, et sa nendega lobised.”
Švejk ja tema saatjad jälgisid kõike huviga.
Švejk hakkas mälestusi heietama, kuidas ta enne sõda oli siin tihtilugu istunud, kuidas politseikomissar Drašner oli siin kontrollimas käinud, kuidas prostituudid teda kartsid ja kuidas nad olid tema kohta pilkelaulu sepitsenud. Kuidas nad ükskord parajasti kooris olid laulnud:
Kui härra Drašner kõrtsis käis,
et püüda preilnad mõrda,
Mařena hüüdis purjuspäi:
“Ma Drašnerit ei karda!”
Just sel silmapilgul oli Drašner oma meestega sisse astunud, hirmuäratav ja halastamatu. Oli aga pilt, – nagu oleks keegi põldpüüde sekka paugu pannud. Tsiviilpolitseinikud ajasid nad kõik ühte troppi kokku. Ka tema, Švejk, oli tookord sellesse punti sattunud, sest ta oli oma õnnetuseks komissar Drašnerilt küsinud, kui Drašner talt isikutunnistust nõudis: “On teil selleks politseivalitsuse luba?” Siis meenutas Švejk ühte luuletajat, kes istunud harilikult peegli all, kirjutanud selles “Silmakirjateenri” üleüldises käras, laulu ja lõõtsmoonika helide saatel värsse ning lugenud neid samas prostituutidele ette.
Švejki saatjail aga polnud vastupidi mingeid taolisi mälestusi. Nende jaoks oli see kõik midagi täiesti uut ja hakkas neile meeldima. Esimene, kes siit täielikku rahuldust leidis, oli väike paksuke, sest seda laadi inimestel on peale optimismi veel tugevat kalduvust epikuurlusse. Kõrend pidas endaga mõnda aega võitlust, aga kui ta oli kaotanud oma skeptitsismi, hakkas ta pisitasa kaotama ka oma tagasihoidlikkust ja kaalukuse viimaseid riismeid.
“Lähen teen õige ühe tantsu,” ütles ta pärast viiendat õlut, vaadates, kuidas paarikesed “šlapakit”* tantsivad.
Väike mees andus täielikult elunautimisele. Tema kõrval istus keegi preilike ja ajas nilbet juttu. Paksukese silmad aga lausa põlesid peas.
Švejk rüüpas õlut. Kõrend tantsis tantsu lõpuni ja tõi oma tantsukaaslase lauda. Švejki saatjad jorutasid laulda, lõid tantsu, jõid vahetpidamata ja patsutasid oma preilisid. Müüdava armastuse, nikotiini ja alkoholi atmosfääris hõljus nähtamatult vana lööklause: “Pärast meid tulgu või veeuputus!”
Õhtupoolikul tuli nende juurde keegi sõdur ja ütles, et võib neile viie krooni eest flegmooni* teha ja veremürgituse tekitada. Tal olevat prits kaasas ja ta võivat neile kätte või jalga petrooleumi pritsida35. Sellega võib vähemalt kaks kuud lamada, kui aga haava süljega määrida, siis koguni pool aastat, võib isegi sõjaväest päriselt pääseda.
Kõrend, kes oli igasuguse vaimse tasakaalu juba täiesti kaotanud, laskiski sõduril endale peldikus jalga naha alla petrooleumi pritsida.
Kui aeg kaldus õhtusse, soovitas Švejk välipreestri poole teele asuda. Väike paks mees, kes hakkas juba lällutama, meelitas Švejki veel natukeseks jääma. Kõrend oli samal arvamusel, et välipreester võib oodata. Švejki aga hakkas “Silmakirjateenris” viibimine juba tüütama ja seepärast ähvardas ta oma saatjaid, et läheb üksipäini.
Niisiis asutigi minekule, kuid Švejk pidi neile lubama, et nad astuvad veel kuhugi sisse.
Peatuti “Florencia” taga väikeses kohvikus, kus paks mees müüs maha oma hõbeuuri, et võida edasi lõbutseda.
Sealt viis Švejk juba oma saatjaid, hoides neil käe alt kinni. See maksis talle palju vaeva. Lakkamatult kadusid sõduritel jalad alt ja nad tahtsid ikka veel kuhugi sisse astuda. Väike paksuke oleks välipreestrile määratud kirja peaaegu ära kaotanud, nii et Švejkil tuli kiri enda kätte võtta.
Švejk pidi neid ühtepuhku turgutama, kui mõni ohvitser või unter vastu sattus. Üleinimlike pingutuste hinna ja vaevaga läks Švejkil lõpuks korda oma saatjad Královská tänava majani tirida, kus välipreester elas.
Švejk ise pistis neil täägid püssi otsa ja sundis neid ribikontide vahele togides, et nad viiksid teda, mitte tema neid.
Teisel korrusel, kus korteriuksel oli nimekaart “Otto Katz, Feldkurat”, tuli avama keegi sõdur. Elutoast kostis hääli, pudelite ja klaaside kõlinat.
“Wir… melden … gehorsam, Herr … Feldkurat,” teatas kõrend vaevaliselt ja andis sõdurile au, “ein… Paket … und ein Mann gebracht.”36
“Ronige edasi!” ütles sõdur. “Kus te ennast nii täis olete kaaninud? Härra feldkuraat on samuti…” Sõdur sülitas.
Siis võttis ta kirja ja kadus. Mehed said kojas kaua oodata, kuni uks läks lahti ja välipreester ei astunud, vaid lausa lendas eeskotta. Ta oli ainult vestiväel ja hoidis sigarit käes.
“Oletegi juba siin,” ütles ta Švejkile. “Ah teid toodi. Ee … on teil tikku?”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, ei ole!”
“Ee… ja miks ei ole teil tikku? Igal sõduril peab olema tikku, et tuld anda. Sõdur, kellel pole tikku, on … Mis ta on?”
“Teatan alandlikult, on ilma tikkudeta,” vastas Švejk.
“Väga hea. Ta on ilma tikkudeta ega või kellelegi tuld anda. Nõndaks, see oleks esiteks, ja siis teiseks – ega teil jalad ei haise, Švejk?”
“Teatan alandlikult, ei haise!”
“Nõndaks, see oleks teiseks. Ja nüüd kolmandaks – kas viina võtate?”
“Teatan alandlikult, viina ei võta, joon ainult rummi!”
“Tubli. Vaadake seal seda sõdurit. Selle laenasin ma tänaseks ülemleitnant Feldhuberilt, see on tema tentsik. See ei joo tilkagi, see on ka-ka-karsklane ja läheb sellepärast marsirooduga rindele. Se-sest sihukest meest pole mul tarvis. See pole kellegi tentsik, vaid lehm. Too joob ka ainult vett ja mõmiseb nagu härg.”
“Sa oled ka-ka-karsklane,” pöördus ta siis sõduri poole, “kas sul hä-häbi ei ole, mühkam. Sulle kuluks paar täit vastu kõrvu.”
Siis pööras välipreester oma tähelepanu neile, kes olid Švejki kohale toonud ja kes hoolimata püüdest sirgelt seista kõikusid jalgadel, otsides asjatult tuge oma püssidelt.
“Te olete ju-juua täis,” põrutas välipreester, “olete teenistuses juua täis! Selle eest lasen ma teid pu-puuri pista. Švejk, võtke neilt püssid, viige nad kööki ja valvake neid, kuni tuleb patrull, kes nad ära viib. Ma h-he-helistan kohe kasarmusse.”
Ja nii leidsid Napoleoni sõnad “sõjas muutub olukord
See on täiesti kindel abinõu hospidali pääsemiseks. Kuid seejuures võib süstimispaika püsima jääva petrooleumi lõhn olla väga reetlik. Bensiin on parem, sest aurab kiiremini ära. Hiljem süstiti endale eetri ja bensiini segu, veelgi hiljem jõuti täiuslikumate meetoditeni. (
Teatame alandlikult, härra välipreester, tõime ühe kirja ja ühe mehe (