Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
nad taipama.
“Tahaksin midagi juua,” ohkas väike optimist. Kuid kõrendit haaras uuesti skeptitsism ja ta ütles, et see kõik on alatu äraandmine. Ta hakkas Švejki valjult süüdistama, et too on neid säärasesse olukorda tõuganud, ja heitis Švejkile ette, miks Švejk oli neile lubanud, et ta homme üles puuakse, nüüd aga tuleb välja, et see lugu pihileminekust ja ülespoomisest on puha nali.
Švejk ei lausunud sõnagi ja kõndis ukse juures edasi-tagasi.
“Olime aga eeslid!” karjus kõrend.
Kui Švejk oli lõpuks kõik süüdistused ära kuulanud, teatas ta:
“Nüüd te vähemalt näete, et sõda pole meelakkumine. Ma täidan oma kohust. Mina sattusin selle jama sisse nagu teiegi, kuid nagu ütleb rahvasuu – mulle naeratas õnn.”
“Tahaksin midagi juua,” kordas optimist meeleheitlikult.
Kõrend tõusis ja astus vankuval sammul ukse juurde.
“Lase meid koju,” ütles ta Švejkile, “ära jända, sõber.”
“Mine eemale,” kuulutas Švejk. “Ma pean teid valvama. Nüüd ei tunne me enam üksteist.”
Uksele ilmus välipreester.
“Ma-ma ei saa kuidagi kasarmuga ühendust. Minge koju ja pi-pidage meeles, et teenistuses ei tohi lakkuda. Marss minema!”
Härra välipreestri auks peab ütlema, et ta ei püüdnudki kasarmusse helistada, sest tal ei olnud kodus telefoni ja ta rääkis lihtsalt laualampi.
Švejk oli juba kolmandat päeva välipreester Otto Katzi tentsikuks, kuid välipreestrit ennast oli ta selle aja sees ainult ühe korra näinud. Kolmandal päeval tuli ülemleitnant Helmichi tentsik ütlema, et Švejk tuleks ja koristaks oma välipreestri ära.
Teel jutustas ta Švejkile, et välipreester oli ülemleitnandiga riidu läinud ja klaveri puruks peksnud, ise aga on maani täis ega taha koju minna. Ülemleitnant Helmich on samuti porujommis, visanud teine välipreestri koridori ja see istub nüüd ukse kõrval maas ning magab.
Kui Švejk kohale jõudis, hakkas ta välipreestrit raputama, ja kui too mõminat tegi ning silmad lahti lõi, tõstis Švejk käe kõrva äärde ja ütles:
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, olen siin.”
“Aga mis te siit… tahate?”
“Teatan alandlikult, ma pidin teile järele tulema, härra feldkuraat.”
“Ah te pidite mulle järele tulema? Aga kuhu me siis läheme?”
“Koju, härra feldkuraat.”
“Aga miks ma koju peaksin minema? Kas ma pole siis kodus?”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, te olete võõra maja koridoris.”
“Aga .. . kuidas … ma … siia sattusin?”
“Teatan alandlikult, et käisite võõrsil.”
“Võ-võõrsil… ma … ei kä-käinud. Te-teie … ek-eksite.”
Švejk upitas välipreestri üles ja pani seina najale püsti. Välipreester vankus ta käes ühte külge ja teise külge ning vajus Švejkile peale, öeldes seejuures:
“Ma kukun teie käest maha.”
“Kukun maha,” kordas ta ja naeris totakalt.
Lõppude lõpuks läks Švejkil korda välipreestrit seina najale suruda. Välipreester jäi oma uues asendis uuesti tukkuma.
Švejk äratas ta üles.
“Mis te tahate?” küsis välipreester, tehes asjatu katse seina mööda alla libiseda ja maha istuda. “Kes te olete?”
“Teatan alandlikult, olen teie tentsik, härra feldkuraat,” vastas Švejk, litsudes välipreestri uuesti vastu seina.
“Mul ei ole mingit tentsikut,” mõmises välipreester suure vaevaga, tehes uue katse Švejki najale langeda. “Ma pole mingi feldkuraat. Ma olen siga,” lisas ta joobnu otsekohesusega. “Laske mind lahti, härra, ma ei tunne teid.”
Lühike heitlus lõppes Švejki täieliku võiduga. Ta kasutas oma võitu selleks, et välipreestrit trepist alla ukse juurde lohistada. Kuid ukse juures osutas välipreester vastupanu, et mitte uulitsale sattuda.
“Ma ei tunne teid, härra,” kordas ta aina Švejkiga rüseldes. “Kas te tunnete Otto Katzi? See olen mina.”
“Ma olen käinud piiskopi enda juures,” röökis välipreester paraaduksest kinni hoides. “Vatikan tunneb mind, kas saate aru?!”
Švejk jättis “teatan alandlikult” sinnapaika ning jätkas välipreestriga juttu täiesti sõbramehelikul toonil. Ta põrutas:
“Lase lahti, ütlen ma, või ma virutan sulle! Lähme koju, ja loril lõpp. Ja mitte üks piuks enam!”
Välipreester laskis uksest lahti ja vajus Švejkile selga.
“Lähme siis pealegi kuskile. Ainult “ Šubi” juurde ma ei lähe, seal olen ma võlgu.”
Švejk litsus ta uksest välja, tõukas tänavale ja hakkas teda mööda trotuaari kodu poole tassima.
“Mis isand see on?” küsis keegi pealtvaataja tänaval.
“See on mu vend,” kostis Švejk. “Sai puhkust, tuli mind vaatama ja tegi suurest rõõmust väikesed napsid, – ei arvanud, et leiab mind elavate kirjast.”
Välipreester, kes oli kuulnud viimaseid sõnu, hakkas ümisema mingit operetiviisikest, mida keegi poleks ära tundnud, ajas enda siis möödujate ees sirgeks ja küsis:
“Kes teist surnud on, ilmugu kolme päeva jooksul korpuse staapi, et tema laip saaks püha veega üle pritsitud.”
Ta jäi vait, püüdes kõnniteele ninali maha vajuda. Švejk tiris teda kaenla alt hoides kodu poole. Pea ettepoole kõikumas, jalad nagu katkilöödud selgrooga kassil tagant järele lohisemas, pomises välipreester endale habemesse:
“Dominus vobiscum, et cum spiritu tuo. Dominus vobiscum.”37
Voorimeeste seisukohal pani Švejk välipreestri seina najale istuma ja läks ise troskat kauplema.
Üks voorimeestest kuulutas, et ta tundvat seda härrat väga hästi, et ta on teda kord sõidutanud ega sõiduta enam iial.
“Oksendas mul kõik täis,” ütles ta otse välja, “ega maksnud sõidu eest pennigi. Vedasin teda rohkem kui kaks tundi ringi, enne kui leidis, kus ta elab. Alles nädala pärast, kui olin korda kolm ta juures käinud, maksis kogu selle nalja eest kõigest viis krooni.”
Pika kauplemise peale jäi üks voorimees nõusse teda koju viima.
Švejk läks välipreestri juurde tagasi. See magas. Keegi oli võtnud ta peast musta kõvakübara (välipreester käis harilikult erariides) ja ära viinud.
Švejk ajas ta üles ja toimetas voorimehe abil troskasse. Troskas läks välipreester peast täitsa jaburaks, pidades Švejki polkovnik Justiks seitsmekümne viiendast jalaväepolgust, ja kordas aina:
“Ära pahanda, sõber, et ma sulle sina ütlen. Ma olen siga.”
Silmapilguks näis, et troska rappumine tänävasillutisel toob ta mõistuse juurde. Ta ajas selja sirgu ja hakkas laulma katkendit mingist tundmatust laulust. Väga võimalik, et see oli ka tema oma fantaasia sünnitus:
Ma mä-äletan seda õ-õndsat aega,
mind põlve otsas kiigutasid sääl.
See o-oli Merklinis, kesk õitsvat õunaaeda,
mu kallis Domažlices jõ-õekalda pääl.
Kuid juba järgmisel silmapilgul muutus ta jälle täiesti segaseks ja pöördus ühte silma pilgutades Švejki poole:
“Kuidas
Jumal olgu teiega ja teie hingega. Jumal olgu teiega