Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Švejki üles ja ütles:
“Homme sõidame välimissat pidama. Keetke musta kohvi rummiga. Või veelgi parem, tehke grokki.”
11
ŠVEJK SÕIDAB KOOS VÄLIPREESTRIGA VÄLIMISSAT PIDAMA
Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle inimkond on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud.
Enne kui vanad foiniiklased vangivõetu kõri läbi lõikasid, pidasid nad püha jumalateenistuse, nagu teevad seda mõni tuhat aastat hiljem uued põlvkonnad, kui nad lähevad sõtta oma vaenlasi tule ja mõõgaga hävitama.
Enne kui Ginea ja Polüneesia saartel elavad inimsööjad asuvad pidulikult õgima oma vange või tarbetuid inimesi, nagu misjonäre, maailmarändureid, igasuguste ärifirmade proovireisijaid või lihtsalt uudishimulikke ringilonkijaid, toovad nad oma jumalatele ohvreid ja sooritavad seejuures igasuguseid usutalitusi. Kuivõrd ornaadikandmise*-kultuur pole veel nendeni jõudnud, ehivad nad oma paljaid tagumikke kirevatest metslinnusulgedest vanikutega.
Enne kui püha inkvisitsioon oma ohvri tuleriidale saatis, pidas ta kõige pidulikuma jumalateenistuse – suure püha lauldava missa.
Alati on kurjategijate hukkamisest osa võtnud vaimulikud, kes tülitavad oma juuresolekuga surmamõistetuid.
Preisimaal viis vaeseid patuseid tapakirve alla luteri pastor, Austrias toimetas neid võllasse ja Prantsusmaal giljotiini alla katoliku preester, Ameerikas saadab vaimulik nad elektritoolile, Hispaanias viidi nad pingile, kus nad mingi keerulise riistapuuga ära kägistati, vanal Venemaal saatis revolutsionääre surma habemik papp jne.
Kõikjal topiti surmaminejale seejuures ristilöödud jumalapoja kuju nina alla, millega taheti nagu öelda: “Sulle ei tehta muud, kui raiutakse ainult pea maha või puuakse sind üles või kägistatakse ära või lastakse su kerest viisteistkümmend tuhat volti läbi, kuid mida jumalapoeg kõik pidi kannatama.”
Suur maailmasõja tapatalgu ei saanud samuti läbi ilma vaimulikkude õnnistuseta. Kõigi sõjavägede välivaimulikud palusid ja pidasid välijumalateenistusi nende võidu eest, kelle leiba nad sõid.
Preester oli kohal, kui oli vaja vastuhakanud sõdureid surma saata, ja preestrit võis näha, kui viidi hukkamisele tšehhi leegionäre.
Midagi pole muutunud sellest ajast saadik, kui röövel Vojtěch*, kes hiljem “pühaks” kuulutati, võttis, mõõk ühes ja rist teises käes, osa balti slaavlaste* tapmisest ja hävitamisest.
Inimesed läksid kogu Euroopas nagu loomad tapale, kuhu neid ajasid lihunikkudest keisrite, kuningate, presidentide ja muude võimumeeste ning väepealikute kõrval kõikide uskude vaimulikud, õnnistades neid ja sundides andma valevandeid, et nad maal, õhus, merel… jne.
Välimissat peeti kahel korral: kui väeosa läks rindele ja seejärel rindel enne verist taplust, surmaminemise eel. Mäletan, kuidas vaenlase lennuk pillas kord niisuguse välimissa ajal pommi otse välialtari peale ja välipreestrist ei jäänud muud järele kui mingid verised kaltsud.
Hiljem kirjutati temast kui märtrist, kuna meie lennukid kostitasid teise poole välipreestreid sama aupaistega.
Me tegime selle kulul veel kurja nalja ja ajutisele ristile, mille alla sängitati välipreestri jäänused, ilmus järgmiseks hommikuks säärane hauakiri:
Mis meile määratud, näe, sulle saatis issand
ja taevas kärises kui kroonutekk.
Sind jumal õnnistas su enda peetud missal,
nii et sust järele jäi haisev plekk.
Švejk keetis vägeva groki, mis andis silmad ette vanade meremeeste grokile. Säärast grokki oleksid võinud juua isegi kaheksateistkümnenda sajandi mereröövlid ja nad oleksid sellega täielikult rahule jäänud.
Välipreester Otto Katz oli vaimustuses.
“Kus te olete õppinud sihukest vahvat värki keetma?” uuris ta.
“Aastaid tagasi, kui ma mööda ilma hulkusin,” vastas Švejk, “Breemenis, ühe põhjakäinud meremehe käest, kes ütles, et grokk peab olema nii kange, et kui merre kukud, võid üle La Manche’i ujuda. Lahja grokiga upud ära nagu kutsikas.”
“Pärast niisugust grokki, Švejk, on hästi mõnus välimissat pidada,” arvas välipreester. “Ma arvan, et enne missat tuleb meestele mõni sõna jumalagajätuks ütelda. Ega välimissa ole säärane naljategemine kui missa garnisoni vangimajas ja jutluse pidamine neile varganägudele. Välimissa puhul peab inimene kõik oma viis meelt kokku võtma. Välialtar on meil olemas, kokkupandav, nii-ütelda taskuväljaanne… Issand jumal, Švejk!” haaras ta kahe käega peast. “Oleme meie aga tõprad. Teate, kuhu ma pistsin selle kokkupandava välialtari? Diivani sisse, mille me maha müüsime.”
“Jah, see on kole lugu küll, härra feldkuraat,” arvas ka Švejk. “Ma tunnen ju teda, seda vanamööblikaupmeest, kuid üleeile sain kokku tema naisega ja see rääkis, et mees istub mingi varastatud kapi pärast kinni, meie diivan aga on ühe õpetaja käes Vršovices. Selle välialtariga juhtus küll sant lugu. Kõige parem, kui joome groki ära ja läheme diivanit otsima, sest ma arvan, et ilma välialtarita ei saa ikka missat pidada.”
“Meil puudub tõepoolest ainult seesinane altar,” tähendas välipreester kurvalt, “muidu on õppeplatsil kõik tipp-topp korras. Puusepad on poodiumi kokku klopsinud. Monstrants laenatakse meile Břevnovist. Karikas on mul enesel olemas. Ainult kus ta võiks olla?”
Ta pingutas oma mälu.
“Oletame, et ta on mul kaotsi läinud. Sel juhul laename seitsmekümne viienda polgu ülemleitnandilt Witingerilt auhinnakarika. Ta sai selle aastaid tagasi “Sport-Favoriidi” võidujooksu võitmise eest. Hea jooksja oli. Tegi nelikümmend kilomeetrit Viinist Mödlingisse ühe tunni neljakümne kaheksa minutiga, nagu ta ühtepuhku kiitleb. Ma leppisin temaga juba eile selles asjas kokku. Olen ikka lojus, et jätan kõik viimasele minutile. Miks ma tohman küll diivani sisse ei vaadanud?”
Põhjakäinud meremehe retsepti järgi valmistatud groki mõjul hakkas välipreester ennast ropult sõimama, väljendades kõige erinevamais sententsides, mis mees ta õieti on.
“Kui me läheksime nüüd viimaks seda välialtarit otsima,” tegi Švejk ettepaneku. “Hommik on juba käes. Ma pean endale ainult mundri selga tõmbama ja veel ühe groki jooma.”
Viimaks läksid nad välja. Teel vanamööbliga kaubitseja naise juurde jutustas välipreester Švejkile, et võitnud eile “jumala abiga” kenakese summa ja kui tal edaspidi niiviisi veab, lunastab ta klaveri pandimajast välja. See meenutas kuidagi paganaid, kes tõotavad ohvri tuua.
Vanamööbliga kaubitseja uniselt naiselt said nad diivani uue omaniku, Vršovices elava kooliõpetaja aadressi. Välipreester näitas seejuures üles erilist lahkust, näpistades vanamööbliga kaubitseja naist põsest ja kõditades teda kurgu alt.
Vršovicesse läksid nad jalgsi, sest välipreester ütles, et peab värskes õhus jalutama ja oma pead lahutama.
Vršovices, kooliõpetaja, jumalakartliku vanahärra korteris, ootas neid ebameeldiv üllatus. Avastanud diivanis välialtari, arvanud vanahärra, et see on jumala näpunäide, ja kinkinud selle Vršovice kohalikule kirikule käärkambri jaoks, esitades tingimuse, et kokkupandava välialtari teisele küljele tehakse kiri: “Kingitud Jumala auks ja kiituseks õpetaja hr. Kolařiki poolt Issanda Aastal 1914.”
Kuna õpetaja sattus Švejki ja välipreestri kätte aluspesu väel, oli ta väga kohkunud.
Jutuajamisest selgus, et ta oli oma leidu imeks pidanud ja selles jumala näpunäidet näinud. Kui ta ostnud selle diivani, öelnud talle mingi sisemine hääl: “Vaata järele, mis on diivani kastis.” Samuti näinud ta unes mingit inglit, kes käskinud: “Tee diivani kast lahti!” Õpetaja kuulanud käsku. Ja kui ta näinud seal väikest kolme poolega kokkupandavat altarit nišiga