Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
oleks pöördunud tagasi esimeste kristlaste tagakiusamise aeg. Endine katehheet laulis mingit Rooma areenile minevate usukannatajate laulu ja ulus:
“Ma usun issandasse jumalasse ega jäta teda mitte maha. Ei ole vaja mul sinu viina! Ma võin lasta endale ise viina tuua.”
Viimaks viidi ta voodisse. Enne magamajäämist kuulutas ta, tõstes käe nagu vandeks:
“Mina usun isa, poja ja püha vaimu sisse. Tooge mulle breviaar!”
Švejk pistis talle mingi raamatu pihku, mis vedeles öölaual, ja jumalakartlik välipreester uinus, käes G. Boccaccio “Dekameron”.
13
ŠVEJK LÄHEB ARMULAUDA ANDMA
Välipreester Otto Katz istus mõtlikult ringkirja taga, mis oli just äsja kasarmust toodud. See oli sõjaministeeriumi salajane ettekirjutus:
“Sõjaministeerium muudab sõja ajaks ära kõik sõjaväelaste viimse võidmise kohta käivad määrused ja paneb sõjaväe vaimulikkudele täitmiseks maksma järgmise korra:
§ 1. Viimne võidmine rindel muudetakse ära.
§ 2. Raskesti haigetel ja haavatutel on keelatud viimse võidmise saamiseks tagalasse minna. Sõjaväe vaimulikud on kohustatud niisugused inimesed edasiseks uurimiseks otsekohe vastavate sõjaväeasutuste käsutusse andma.
§ 3. Tagalas asuvates sõjaväe hospidalides võib viimset võidmist hulgaliselt jagada sõjaväe arstide otsuse alusel, kuivõrd viimsel võidmisel pole vastavate sõjaväeasutuste tööd segavat iseloomu.
§ 4. Sõjaväe hospidalide valitsus võib üksikisikute viimset võidmist tagalas lubada erandjuhtudel.
§ 5. Sõjaväe vaimulikud on kohustatud sõjaväe hospidalide valitsuse kutsel jagama viimset võidmist nendele, kellele valitsus seda soovitab.”
Seejärel luges välipreester veel ühe kirja läbi, milles nõuti, et ta läheks homme Karli platsil asuvasse sõjaväe hospidali, kus üks raskelt haavatu tahab viimset armulauda saada.
“Kuulge, Švejk, kas see pole sigadus!” hüüdis välipreester. “Nagu oleksin mina terves Prahas ainuke välipreester. Miks ei saadeta sinna kas või seda jumalakartlikku preestrit, kes viimati meie juures magas. Meil tuleb minna Karli platsile viimset jumalaarmu andma. Mul on juba meelestki läinud, kuidas seda tehakse.”
“Eks ostame endale katekismuse, härra feldkuraat, seal on sees,” ütles Švejk. “Katekismus on hingekarjasele seesama, mis reisijuht väljamaalasele. Emmause kloostris töötas keegi aedniku abiline, ja kui ta tahtis teenijaksmungaks astuda ja mungarüüd saada, et ei peaks oma riiet kulutama, pidi ta katekismuse ostma ja ära õppima, kuidas risti ette lüüa, kes ainsana pärispatust puutumata on jäänud, mis tähendab puhas südametunnistus ja muud sihukest tühja-tähja. Aga siis müüs ta kloostri aiast altkäe pooled kurgid ära ja visati häbiga kloostrist välja. Kui ma temaga kokku juhtusin, kurtis ta mulle: “Kurke oleksin võinud müüa ka ilma katekismuse abita”.”
Švejk läks ostis katekismuse, välipreester lehitses seda ja ütles:
“Paistab, et viimset võidmist võib toimetada ainult preester ja sedagi ainult piiskopi poolt pühitsetud õliga. Tuleb välja, Švejk, et teie üksipäini ei tohigi viimset võidmist toimetada. Lugege mulle, kuidas toimetatakse viimset võidmist.”
Švejk luges:
“… toimetatakse nii: preester võiab õliga haige kõiki meeleorganeid ja loeb ühtaegu palvet: “Selle püha võidmise läbi ja oma suures helduses annab jumal sulle andeks kõik, mis pattu sa oled teinud oma nägemise, kuulmise, haistmise, maitsmise, rääkimise, kompamise ja käimise läbi”.”
“Ma tahaksin kangesti teada, Švejk,” tähendas välipreester, “mis pattu saab inimene teha kompamise läbi. Kas võite mulle seletada?”
“Mitut moodi, härra feldkuraat. Ütleme, et kompab võõrast taskut või jälle tantsuõhtul… Saate ise aru, mis tempe seal tehakse.”
“Aga käimisega, Švejk?”
“Kui keegi hakkab lonkama, et inimesed tema peale halastaksid.”
“Aga haistmisega?”
“Kui miski hais ei meeldi.”
“Aga maitsmisega, Švejk?”
“Kui kellelgi on isu kellegi järele.”
“Aga rääkimisega?”
“Noh, see käib juba kuulmisega kokku, härra feldkuraat. Kui keegi liiga palju latrab ja teine teda kuulab.”
Nende filosoofiliste arutluste peale oli välipreester mõnda aega vait, siis aga ütles:
“Meil on järelikult tarvis piiskopi poolt pühitsetud õli. Võtke kümme krooni ja ostke poest üks väike pudelitäis. Intendantuuris arvatavasti niisugust õli pole.”
Švejk läkski piiskopi poolt pühitsetud õli otsima. See töö oli rängem kui eluvee otsimine Božena Nemcová* muinasjuttudes.
Švejk käis mitmes rohukaupluses, ent vaevalt sai ta küsida: “Palun üks pudel piiskopi poolt pühitsetud õli,” kui mõnes kohas hakati irvitama, mõnes jälle poeti hirmuga puldi varju. Seejuures esines Švejk väga tõsise näoga.
Siis otsustas ta apteekides õnne proovida. Esimesest lasti laborandil ta välja visata. Teises taheti helistada esmaabijaama, kolmandas aga ütles talle proviisor, et firma Poláki õli- ja lakikaupluse laos Pikal prospektil on kindlasti nõutavat õli.
Firma Polák Pikal prospektil oli tõepoolest väga ettevõtlik firma. Sealt ei lastud ühtegi ostjat tema soovi rahuldamata välja. Tahtis keegi kopaivapalsamit*, kallati talle tärpentini ja käis küll.
Kui Švejk poodi tuli ja kümne krooni eest piiskopi poolt pühitsetud õli nõudis, ütles peremees sellile:
“Kallake, härra Tauchen, sada grammi kanepiõli number kolm.”
Poesell keeras pudelikese paberisse ja ütles Švejkile ehtsa ärimeheliku lahkusega:
“See on kõige paremat sorti õli. Kui teil on vaja pintsleid, lakki, värnitsat – olge lahke ja pöörduge ikka meie poole. Teenime teid alati soliidselt.”
Samal ajal istus välipreester katekismuse taga ja kordas seda, mis kunagi seminari päevist polnud meelde jäänud. Talle meeldisid väga harukordselt vaimukad väljendid, mille üle ta lausa naeris: “Nimetus “viimne võidmine” tuleb sellest, et see võidmine on harilikult viimne kõigist pühadest võidmistest, mida kirik inimesele jagab.”
Või: “Viimse võidmise osaliseks võib saada iga katoliku usku kristlane, kes on lootusetult haige ja tulnud juba mõistusele.”
“Haige võib viimset võidmist vastu võtta võimalikult täie mõistuse juures.”
Siis tuli käskjalg ja tõi kirja, milles teatati välipreestrile, et homme viibib hospidalis viimse võidmise juures ka “Sõdurite Vaimuliku Kasvatuse Eest Hoolitseva Aadlidaamide Seltsi” esindus.
Nimetatud selts koosnes hüsteerilistest vanamuttidest, kes levitasid hospidalides lamavate sõdurite seas pühakute pilte ja lugu katoliiklikust sõdurist, kes sureb oma keisrihärra eest. Raamatukese kaanel oli värviline pilt, mis kujutas lahinguvälja. Kõikjal vedelevad inimeste ja hobuste laibad, voorivankrid on kummuli ja suurtükkidel lafetid püsti. Silmapiiril põleb küla ja lõhkevad šrapnellid, eespool lamab surev sõdur, kellel on jalg ära rebitud. Sõduri kohale kummardub ingel, ulatades talle pärga, mille lindil on kiri: “Veel täna pead sa minuga paradiisis olema.” Surija aga naeratab õndsalt, nagu oleks talle jäätist pakutud.
Kui Otto Katz oli kirja läbi lugenud, sülitas ta ja mõtles endamisi: “Homme tuleb päev!”
Ta tundis seda lollikarja, nagu ta seltsi nimetas, juba Ignatiuse kiriku päevilt, kus ta mõned aastad tagasi oli sõduritele jumalateenistusi pidanud. Tookord oli ta jutlustega palju rohkem vaeva näinud, sest seltsi daamid istusid polkovniku selja taga. Kaks köögatsit naist,