Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
istet!” tegi välipreester lahke ettepaneku. “Me lõpetame parajasti õhtusööki. Merivähile ja lõhekalale tegime lõpu peale, nüüd asume singiga munaroa kallale. Mis meil viga elada, kui inimesed meile raha laenavad.”
“Usun, et ma pole siin naljapärast,” ütles sünge mees. “Ma olen täna juba kolmandat korda siin. Loodan, et seekord saab kõik selgeks.”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” tähendas Švejk, “see on viimane tüütus, nagu keegi Boušek Libeňist. Ta visati ühe õhtu jooksul “Exnerist” kaheksateist korda välja, aga iga kord ronis ta jälle tagasi, sest ütles, et oli oma piibukaane maha unustanud. Ta ronis sisse aknast, uksest, köögi kaudu, tuli üle müüri kõrtsiruumi, läbi keldri õllebaari ja oleks ka korstna kaudu alla tulnud, kui pritsimehed poleks teda katuselt maha toonud. Ta oli nii kangekaelne, et oleks võinud saada ministriks või parlamendisaadikuks. Talle anti kah, nagu jaksati.”
Kangekaelne mees ei pannud nagu tähelegi, mis räägiti, ja kordas jonnakalt:
“Ma tahan selgust saada ja nõuan, et mind kuulda võetaks.”
“Seda te võite,” ütles välipreester, “rääkige, austatud härra. Rääkige nii kaua, kui tahate, meie aga jätkame seeaeg oma pidusööki. Loodan, et see teie juttu ei sega. Švejk, tooge lauale!”
“Nagu teil teada,” ütles kangekaelne mees, “käib praegu sõda. Raha laenasin ma teile enne sõda, ja kui poleks sõda, ei käiks ma ka maksmisega peale. Kuid mul on kurvad kogemused.”
Ta kiskus taskust märkmiku ja jätkas:
“Mul on kõik üles kirjutatud. Ülemleitnant Janata laenas mult 700 krooni ja arvas heaks Drina* ääres langeda. Leitnant Prášek sattus Vene rindel vangi, ta on mulle võlgu 2000 krooni. Kapten Wichterle, kes võlgneb mulle sama palju, laskis enese Rava-Russkaja* all omaenda sõdurite poolt maha tappa, ülemleitnant Machek langes vangi Serbias; ta võlgneb mulle 1500 krooni. Siin on niisuguseid inimesi palju. Üks saab Karpaatides koos mulle tasumata veksliga surma, teine satub sõjavangi, kolmas upub Serbias, neljas sureb Ungaris hospidalis. Saate nüüd aru minu kartusest, et see sõda võib mind põhja viia, kui ma ei ole energiline ja järeleandmatu. Te võite mulle vastu vaielda, et teid ei ähvarda mingi otsene oht. Kuid vaadake!”
Ta toppis oma taskuraamatu välipreestrile nina alla.
“Näete: välipreester Matyáš suri nädal tagasi Brno nakkushaigete hospidalis. Kisu endal või karvad peast. Ta jättis mulle 1800 krooni maksmata ja läks koolerahaigete barakki ühele mehele jumalaarmu andma, kellega tal ei olnud mingit tegemist.”
“See oli tema kohus, armuline härra,” tähendas välipreester. “Ma lähen homme samuti viimset jumalaarmu andma.”
“Ja samuti koolerahaigete barakki,” lisas Švejk. “Võite kaasa tulla, et näha, mis tähendab eneseohverdamine.”
“Härra välipreester,” ütles kangekaelne mees, “uskuge, ma olen meeleheitlikus olukorras. Kas sõda peetakse siis selleks, et kõiki minu võlglasi teise ilma saata?”
“Kuni ka teid sõjaväkke võetakse ja sõjaväljale saadetakse,” tähendas Švejk jälle, “ja meie härra välipreestriga peame püha missa ning palume taevast isa, et esimene granaat teid tükkideks kisuks.”
“Härra, see on tõsine jutt,” ütles tüütus välipreestrile, “ja ma nõuan, et teie tentsik ei segaks end meie jutuajamise vahele ja me võiksime selle otsekohe lõpetada.”
“Vabandage, härra feldkuraat,” palus Švejk, “olge lahke ja käskige tõepoolest, et ma ennast teie jutuajamise vahele ei segaks, vastasel korral tahan ma kaitsta teie huvisid nagu ühe korraliku sõduri kohus. Sellel härral on täiesti õigus, kui ta tahab siit ise ilma teiste abita ära minna. Ka mina ei salli miskit lamenti, sest ma olen seltskonnainimene.”
“Švejk, mind hakkab see jama juba tüütama,” ütles välipreester, nagu ei märkakski ta külalise sealolekut. “Ma arvasin, et see mees teeb meile nalja, jutustab meile mõne anekdoodi, aga tema nõuab, et ma käsiksin teil mitte vahele segada, kuigi teil oli temaga juba kahel korral tegemist. Niisugusel õhtul, kus mul seisab ees nii tähtis usutalitus, mille puhul ma pean kõik oma mõtted jumala poole pöörama, tülitab ta mind mingi totra jutuga tuhande kahesaja näruse krooni pärast, ei lase mind olla oma südame ja jumalaga ning tahab, et talle veel kord öeldaks, et ma ei anna talle praegu mitte punast krossigi. Ma ei taha temaga kauem rääkida, et seda püha õhtut mitte roojastada. Öelge talle ise, Švejk: “Härra feldkuraat ei anna teile punast krossigi.””
Švejk täitis käsu ja karjus külalisele otse kõrva sisse.
Kangekaelne külaline jäi siiski istuma.
“Švejk,” nõudis välipreester, “küsige talt, kui kaua ta mõtleb siin veel vahtida?”
“Ma ei liigu siit enne, kui olete mulle oma võla ära maksnud,” vastas tüütus jonnakalt.
Välipreester tõusis, astus akna juurde ja ütles:
“Sel juhul annan ma ta teie kätte, Švejk. Tehke temaga, mis tahate.”
“Lähme, härra,” ütles Švejk ja kahmas soovimatul külalisel turjast kinni, “kolm on kohtu seadus.”
Švejk kordas oma võtet kiiresti ja elegantselt. Samal ajal trummeldas välipreester aknale leinamarssi.
Mõtisklustele pühendatud õhtu kulges läbi mitme faasi. Välipreester püüdles nii hardalt ja kirglikult jumala poole, et veel kaheteistkümne paiku öösel kostis tema toast laulujorinat:
Kui me sõtta läksime,
neiukesed nutsivad…
Temaga laulis kaasa ka vahva sõdur Švejk.
Viimset võidmist ihkasid sõjaväe hospidalis kaks meest: üks vana major ja üks tagavaraväeohvitser, endine pangaagent. Mõlemad olid Karpaatides kuuli kõhtu saanud ja lamasid kõrvuti. Reservohvitser pidas viimsest jumalaarmust osasaamist oma kohuseks sellepärast, et viimset võidmist nõudis ka tema ülemus, major, ja jumalaarmust keeldumine oleks tähendanud subordinatsiooni ignoreerimist. Jumalakartlik major tegi seda aga kavaluse pärast, uskudes, et jumala poole pöördumine võib haige terveks teha. Kuid mõlemad surid ööl enne viimset võidmist, ja kui välipreester hommikul koos Švejkiga kohale jõudis, lamasid mõlemad sõjamehed surilinade all, näod mustad, nagu ikka neil, kes surevad lämbumissurma.
“Kui pidulik see kõik oli, härra feldkuraat, ja nüüd on kõik nurja läinud,” ägestus Švejk, kui neile kantseleis öeldi, et kahel jumalaarmu tahtjal pole enam midagi tarvis.
See oli muidugi tõsi, et kõik oli nii pidulik olnud. Nad sõitsid troskaga, Švejk helistas kella ja välipreester hoidis käes suurätti mähitud õlipudelit, millega ta tõsisel ilmel õnnistas möödaminejaid, kes võtsid mütsi maha. Tõsi küll, neid ei olnud palju, kuigi Švejk püüdis oma kellukesega võimalikult suurt lärmi lüüa.
Troskale jooksis järele mitu poisijõmpsikat, mõned neist rippusid sõiduki taga, teised aga kisasid ühest suust: “Vaadake, ripuvad troska taga!”
Švejk aina helistas ja kutsar äigas piitsaga troska taga rippujaid. Vodičkova tänavas jooksis keegi kojanaine, Maarja koguduse õde, troskale järele, sai selle kätte, laskis end täie sõidu peal õnnistada, lõi risti ette ja sülitas siis higisena:
“Kihutavad issanda jumalaga nagu mõned kuradid! Nii võib inimene tiisikuse saada!”
Ja hingeldades läks ta joostud teed tagasi.
Kõige rohkem tegi kellahelin rahutuks voorimehe setuka, kellel selle heliga ühenduses meenus arvatavasti midagi minevikust. Ta vahtis alalõpmata selja taha ja katsus aeg-ajalt keset sõiduteed tantsu lüüa.
Selles seisiski kogu pidulikkus, millele Švejk viitas. Välipreester läks vahepeal kantseleisse viimse võidmise rahalist külge klaarima ja esitas majandusveltveeblile arve, mille järgi kroonu kassa pidi pühitsetud õli ja sõidu eest sada viiskümmend