Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
alandlikult, härra oberleitnant, olen seesama Švejk, kelle härra feldkuraat maha mängis.”
Tentsiku amet on igivana päritoluga. Võib arvata, et juba Makedoonia Aleksandril oli oma kannupoiss. Kindel on aga see, et feodalismiajastul esinesid selles osas rüütlite palgasõdurid. Kes oli Sancho Panza don Quijotele? Ma imestan, et siiani pole mitte keegi kätte võtnud ja tentsikute ajalugu kirja pannud. Me võiksime sealt leida, kuidas Almaviri hertsog* Toledo* piiramise ajal suures näljas oma tentsiku nahka pistis, ilma et oleks soolagi peale riputanud. Sellest jutustab hertsog ise oma mälestustes ja ütleb, et tema tentsikul oli õrn, pude ja mahlakas liha, maitselt midagi kana- ja eesliliha vahepealset.
Ühes vanas švaabi sõjakunstiraamatus leiame muide instruktsioone ka tentsikute kohta. Vana-aja tentsik pidi olema jumalakartlik, vooruslik, õiglane, tagasihoidlik, mehine, vapper, aus, töökas, lühidalt – ideaalne inimene. Uus aeg on seda tüüpi tublisti muutnud. Kaasaegne tentsik pole harilikult ei jumalakartlik, ei vooruslik ega õiglane. Ta valetab, petab oma isandat ja muudab väga tihti oma käskija elu lausa põrguks. Ta on salakaval ori, kes mõtleb välja igasuguseid alatuid nõkse, et oma isanda elu kibedaks teha. Tentsikute uue sugupõlve hulgas ei leidu nii ennastohverdavaid olevusi nagu Almaviri hertsogi õilsameelne Fernando, kes laseks ennast oma härral ilma soolata nahka panna. Teisest küljest näeme, et käskijad, kes võitlevad oma uusaegsete tentsikutega elu ja surma peale, võtavad kasutusele väga mitmesuguseid abinõusid, et hoida oma autoriteeti. Teinekord kujuneb see lausa hirmuvalitsuseks. 1912. aastal oli Steiermarki maakonnas Grazis* protsess, kus väljapaistvat osa mängis keegi kapten, kes oli oma tentsiku jalaga surnuks löönud. Kapten mõisteti tookord õigeks, sest ta oli sooritanud säärase teo alles teist korda. Niisuguste härrade arvates ei maksa tentsiku elu punast krossigi. Tentsik on ainult asi, tihtilugu vaid kott, mille kallal võib rusikaid harjutada, ori, kes peab iga tööd tegema. Siis pole imestada, et säärane olukord sunnib orja olema osav ja kaval. Tema olukorda meie planeedil võib võrrelda ainult vanaaegsete pikolote* kannatustega, kelle juures kõrvakiilude ja piinamise abil korralikkust kasvatati.
Juhtub ka nii, et tentsik saab oma härra pailapseks. Siis muutub ta hirmuks tervele roodule, pataljonile. Kõik allohvitserid katsuvad teda ära osta. Temast sõltuvad puhkused ja tema võib sõnakese poetada, et raporti puhul kõik hästi läheks.
Niisugused pailapsed saavad sõja ajal mehisuse ja vahvuse eest suuri ja väikesi hõbeaurahasid.
Üheksakümne esimeses polgus tundsin ma mitut säärast tentsikut, üks tentsik sai suure hõbeauraha selle eest, et oskas suurepäraselt hanesid praadida, mida ta varastas. Teine sai väikese hõbeauraha selle eest, et sai kodunt vägevaid padajännipakke ja tema ülemus võis ennast kõige suurema nälja ajal nii täis õgida, et ei suutnud enam käiagi.
Ja tentsikut auraha saamiseks esitades kirjutas ülemus temast järgmist:
“Selle eest, et ta näitas lahingutes üles harukordset mehisust ja vahvust, ei hoolinud oma elust ega jäänud pealetungiva vaenlase ägeda tule all oma ohvitserist sammugi maha.”
Samal ajal aga tühjendas tentsik kuskil tagalas kanakuute. Sõda muutis tentsiku ja tema isanda vahekordi ja tegi tentsikust kõige vihkamisväärsema olendi meeste hulgas. Tentsik sai alati terve purgi konserve, kuna muidu jaotati purk viie mehe vahel. Tema välipudel oli alati rummi või konjakit täis. Niisugune sell mugis kogu päeva šokolaadi ja järas ohvitseridele määratud magusaid kuivikuid, tõmbas oma ülemuse sigarette, praadis ja vaaritas tundide viisi ning kandis keha järele õmmeldud pluusi.
Tentsik oli parimas vahekorras käskjalaga ja jagas temaga kõiki paremaid palasid ning neid eeliseid, mida ta omas. Sellesse triumviraati võttis ta harilikult veel roodu veltveebli. See kolmik, elades ohvitseriga vahetus läbikäimises, teadis kõiki operatsioone ja strateegilisi plaane.
See jagu, kelle ülem sõbrustas ohvitseri tentsikuga, oli alati kõige paremini informeeritud, millal lahti läheb.
Kui tentsik ütles: “Kell kaks kolmkümmend viis paneme liduma,” siis hakkasid Austria sõdurid tõepoolest punkt kaks kolmkümmend viis vaenlase vägede eest taganema.
Tentsik oli kõige intiimsemates suhetes ka väliköögiga ja keerles suurima heameelega ikka katla ümber ning aina nõudis seda ja teist, nagu istuks ta restoranis, toidukaart ees.
“Ma tahan ribi,” ütles ta kokale, “eile sa andsid mulle saba. Ja pane mulle supi sisse tükk maksa, sa tead ju, et ma põrna ei söö.”
Ent kõige vägevam oli tentsik paanikat tekitama. Kui positsioone pommitati, langes tentsiku süda saapasäärde. Selleks ajaks ronis ta omaenda ja oma härra kimpsude-kompsudega kõige kindlamasse blindaaži ning peitis pea teki alla, et granaat teda üles ei leiaks, ega soovinud muud, kui et tema härra saaks haavata ja ta ise koos oma härraga tagalasse, sõja seljataha, sõjast võimalikult kaugemale pääseks.
Tentsik oli oma alalise salatsemisega paanikatekitaja. “Paistab, et hakkavad telefoni maha võtma,” seletas ta salapäraselt jagudes. Ja ta oli õnnelik, kui võis öelda: “Juba võtsidki maha.”
Keegi ei taganenud nii meelsasti kui tema. Sel silmapilgul unustas ta ära, et tema pea kohal vinguvad granaadid ja šrapnellid, ning tegi endale oma pampudega väsimust tundmata teed staabi poole, kus seisis voor. Tentsik armastas väga Austria sõjaväe voori ja laskis end suurima naudinguga vedada. Halvemal juhul kasutas ta sanitaarvankreid. Kui ta pidi jalgsi käima, jättis ta kõige närusema inimese mulje. Niisugusel juhul viskas ta oma härra pakid kaitsekraavi ja tassis kaasa ainult omaenda pampe.
Juhtus niisuguseid asju, et ohvitser päästis end vangivõtmisest põgenemisega, kuid tentsik sattus vangi. Säärasel juhtumil ei unustanud tentsik kunagi oma härra pakke kaasa võtmast. Härra pakid said tema omanduseks, mille küljes ta rippus kogu hingega.
Nägin ühte vangilangenud tentsikut, kes oli koos teiste vangidega käinud jalgsi Dubnost* Kiievi taha Darnitsasse. Tal oli peale oma seljakoti ka oma ohvitseri seljakott – ohvitser oli pääsenud vangilangemisest põgenemisega – ja veel viis mitmes suuruses käsikohvrit, kaks tekki ja padi, rääkimata mingisugusest pambust, mida ta kandis pea peal. Ta kaebas, et kasakad olevat tal kaks kohvrit üle löönud.
Ma ei suuda kunagi unustada seda meest, kes niisuguse põrguvaevaga läbi terve Ukraina ronis. Ta oli otsekui elav kaubavanker ja ma ei oska enesele seletada, kuidas ta suutis kõike seda mitusada kilomeetrit kanda ja siis kogu selle krempliga Taškenti sõita, hoides alles iga asja, et hiljem vangilaagris oma pampude otsas plekilisse soetõppe surra.
Tänapäeval on tentsikud üle kogu meie vabariigi laiali ja pajatavad oma kangelastegudest. Just nemad jooksid tormi Sokali, Dubno ja Niši all ning Piava* ääres. Igaüks neist on lausa Napoleon: “Ja siis ma ütlesin oma polkovnikule, las helistab staapi, et võiks juba peale hakata.”
Enamalt jaolt olid tentsikud reaktsionäärid ja mehed ei sallinud neid. Mõned tentsikud olid salakaebajad-nuhid ja neile tegi erilist lõbu, kui võisid pealt vaadata, kuidas kedagi ära viidi.
Tentsikutest kujunes eriline kast. Nende isemeelsusel polnud mingeid piire.
Ülemleitnant Lukáš oli koduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt:
“Jäägem tšehhideks, ainult keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh.”
Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida.
Muidu oli ta täitsamees, ei kartnud ülemusi ja hoolitses manöövritel oma roodu eest nagu kord ja kohus. Ta oskas oma roodu alati mõnusalt küünidesse majutada ja tegi tihtilugu oma tagasihoidliku palga arvel sõduritele vaadi õlut.
Talle meeldis väga, kui sõdurid rännaku ajal laulsid. Kui nad õppusele läksid või õppuselt tulid, pidid nad ikka laulma. Ja oma roodu kõrval käies laulis ülemleitnant Lukáš sõduritega kaasa:
Kuu