Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
erksaks. “Ma viin kohe Lukášile ära. Ma ei tahaks tõepoolest teist lahkuda.”
Lukáš oli kaunikesti üllatunud, kui ta jälle välipreestrit nägi.
“Ma tulin võlga maksma,” ütles välipreester ja vaatas võidurõõmsalt ringi. “Andke mulle kaart!”
“Pank!” põrutas välipreester, kui kord tema kätte tuli.
“Läksin lõhki,” teatas ta, “ühe silmaga.”
“Las tulla pank,” ütles ta teise ringi ajal, “las tulla – blind50.”
“Kakskümmend võtab,” teatas pangapidaja.
“Mul on ainult üheksateist,” häälitses välipreester vaikselt ja pani viimased nelikümmend krooni sellest rahast panka, mis Švejk talle oli laenanud, et ennast uuest orjusest lahti osta.
Koju minnes jõudis välipreester kindlale veendumusele, et nüüd on kõigel lõpp, et Švejki ei suuda enam miski asi päästa ja et talle on määratud ülemleitnant Lukáši teenida.
Kui Švejk ukse avas, ütles välipreester:
“Kõik oli asjata, Švejk. Oma saatuse eest ei pääse keegi. Mängisin teid ja teie sada krooni ikkagi maha. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, kuid saatus oli tugevam kui mina. Saatus paiskas teid ülemleitnant Lukáši küüsi ja tuleb aeg, kus me peame teineteisest lahkuma.”
“Kas pank oli suur või olite ise eeskätt lööja?” küsis Švejk rahulikult. “Kui kaart ikka ei käi, siis on muidugi kole sant lugu, aga vahest on jälle hull, kui läheb juba üleliiga hästi. Zderazi tänavas elas keegi plekissepp Vejvoda ja see mängis ühtepuhku ühes kõrtsis “Saja-aastase kohviku” taga marjast. Ükskord kiusas vist kurat ise teda ütlema: “Mis oleks, kui lööksime kahtkümmend üht, kümme hellerit pangas.” Hakkasidki mängima seda kümne helleriga kahtkümmend üht ja tema ise pidas panka. Kõik läksid alt ja pank kasvas mitmekümneni. Vana Vejvoda tahtis lasta korraks ka teistel midagi saada ja rääkis aina: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Te ei oska ette kujutadagi, kui kehvasti tal vedas! Kohe kuidagi ei tulnud väikest ega viletsat kaarti, pank kasvas ja seal oli juba sada sees. Ühelgi mängijaist polnud nii palju, et oleks võinud kogu panga peale lüüa. Vejvoda ise oli aga üleni higine. Muud ütlemist polnud kui et: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Mehed lõid kümne helleri kaupa ja muudkui maksid. Keegi korstnapühkija läks nii vihaseks, et pani koju raha järele, ja kui pangas oli juba rohkem kui poolteistsada, lõi kogu panka. Vejvoda tahtis pangast lahti saada, ja nagu ta pärast seletas, tahtnud võtta kas või kolmekümneni, et korstnapühkija ainult võidaks, kuid sai selle asemel kaks ässa. Ta tegi näo, nagu oleks tal kehvasti käes ja ütles meelega: “Kuusteist võtab.” Aga sel korstnapühkijal oli kõigest viisteist. No kas see ei olnud räbal lugu? Vana Vejvoda oli täitsa valge ja kole õnnetu, ümberringi kiruti juba ja sosistati, et Vejvoda teeb sohki, et ta on ükskord juba sohitegemise eest naha peale saanud, kuigi ta oli kõige ausam mängija, ja kõik muudkui panid ühe krooni teise järel panka. Pangas oli juba viissada krooni. Kõrtsmik ei pidanud ka enam vastu. Ta oli raha õllevabrikule maksmiseks kõrvale pannud ja võttis selle, istus lauda ja sai alguses lahti kahest sajalisest, siis pööritas silmi, keeras tooli ringi, et see tooks õnne, ja ütles, et lööb kõike, mis pangas on. “Mängime lahtiste kaartidega!” Vana Vejvoda oleks ei tea mis andnud, kui ta nüüd oleks kaotanud. Kõik imestasid, kui ta kaardi ümber keeras, seitset näitas ja selle enesele jättis. Kõrtsmik itsitas habemesse, sest tal oli kakskümmend üks pihus. Siis tuli vanale Vejvodale teine seitse ja ta jättis selle samuti endale. “Nüüd tuleb veel äss või kümme,” ütles kõrtsmik mürgiselt, “annan pea, härra Vejvoda, et lähete lõhki.” Kõik olid vait ja vakka. Vejvoda keeras kaardi seljale ja see oli kolmas seitse. Kõrtsmik läks näost valgeks nagu kriit, sest see oli tema viimane raha. Ta kadus ära kööki, aga natukese aja pärast tuli joostes õpipoiss, et mehed tuleksid ja võtaksid peremehe maha – ta oli enda aknakonksu külge üles riputanud. Mehed võtsid ta silmusest välja, lõid risti ette ja mängisid edasi. Kellelgi ei olnud enam pennigi raha, kõik oli Vejvoda ees laual pangas. See kordas aina üht ja sedasama: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Ta oleks olnud õnnelik, kui oleks pangast lahti saanud, aga et ta pidi oma kaardid lahtiselt lauale selili panema, ei saanud ta mingit sohki teha ega ennast lõhki võtta. Kõik olid tema õnne pärast lausa segased ja nad leppisid kokku, et kuna neil raha enam pole, siis panevad nad panka oma allkirjaga võlakohustused. Mäng kestis juba mitu tundi ja vana Vejvoda ees kasvasid tuhandete hunnikud. Korstnapühkija võlgnes pangale juba üle poolteise miljoni, Zderazi tänava söemees umbes miljoni, “Saja-aastase kohviku” kojamees kaheksasada tuhat krooni, keegi arstiteaduse tudeng üle kahe miljoni, üksipäini rahavaagnal* oli paberitükkidena üle kolmesaja tuhande krooni. Vana Vejvoda katsus igat moodi. Ta käis järjest käimlas ja palus iga kord kedagi teist tema eest kaart võtta, aga kui ta tagasi tuli, teatati talle, et talle tuli kakskümmend üks ja ta on võitnud. Saadeti uusi kaarte tooma, aga ka sellest ei olnud mingit kasu. Kui vana Vejvoda jäi pidama viieteistkümnele, oli teisel ainult neliteist. Kõik vaatasid Vejvodat tigeda pilguga ja kõige rohkem sõimas keegi tänavasillutaja, kes oli panka pannud kõigest kaheksa krooni sularaha. Tänavasillutaja seletas kõigi kuuldes, et sihuke mees nagu Vejvoda ei tohiks mööda ilma ringi hulkuda, vaid ta tuleks läbi kolkida, välja visata, ära uputada nagu koerakutsikas. Te ei oska enesele ette kujutada vana Vejvoda meeleheidet. Viimaks tuli tal hea mõte. “Ma lähen peldikusse,” ütles ta korstnapühkijale, “võtke teie minu eest, härra meister.” Ja jooksis niimoodi, ilma mütsita, välja ja otse Myslíkova tänavasse politseiniku järele. Leidis patrulli ja teatas sellele, et selles ja selles kõrtsis mängitakse raha peale kaarte. Politseinikud nõudsid, et ta läheks ees, nemad aga tulevad talle järele. Kui Vejvoda tagasi jõudis, teatati talle, et arstiteaduse tudeng on kaotanud vahepeal üle kahe, kojamees aga üle kolme miljoni. Rahavaagnal oli juba viiesaja tuhande krooni eest võlakirju. Silmapilk hiljem kargasid politseinikud sisse ja tänavasillutaja karjus: “Päästke ennast, kes saab!” Kuid teha polnud enam midagi. Pank pandi aresti alla ja kõik mehed viidi politseisse. Zderazi tänava söemees hakkas vastu ja ta viidi “korvis” ära. Pangas oli rohkem kui poole miljardi eest võlakirju ja tuhat viissada krooni sularaha. “Ma pole eluilmas midagi niisugust näinud,” ütles politseiinspektor, kui nägi sellist pead pööritama panevat summat, “see on ju hullem kui Monte Carlo!” Kõik peale vana Vejvoda jäeti hommikuni sinna. Vejvoda kui kaebaja lasti lahti ja lubati, et ta saab tasuks seaduses ettenähtud kolmandiku konfiskeeritud pangast, üle saja kuuekümne miljoni krooni, kuid vanamees läks enne hommikut hulluks, hakkas hommikul mööda Prahat ringi käima ja endale tosinate viisi tulekindlaid, rahakappe tellima. Vaat mis tähendab kaardimängus vedamine…”
Seejärel läks Švejk grokki keetma ja kõik lõppes sellega, et välipreester, keda Švejkil läks vaevu korda asemele toimetada, valas pisaraid ja halises:
“Müüsin su maha, kamraad, häbitult müüsin maha! Nea mind, peksa mind, – ma olen seda väärt! Viskasin su kiskjate kätte. Ma ei julge sulle silma sissegi vaadata. Piina mind, hammusta mind, tapa mind ära! Ma ei ole midagi muud väärt. Tead sa, mis ma olen?”
Välipreester peitis äranutetud näo padja sisse, laskis vaiksel, õrnal ja haledal häälel kuuldavale: “Olen selgrootu lontrus,” ning vajus sügavasse unne nagu põhjatusse vette.
Järgmisel päeval lahkus välipreester väga vara kodunt, vältides Švejki pilku. Ta tuli tagasi alles öösel koos kellegi tüseda jalaväelasega.
“Näidake talle, Švejk,” ütles välipreester jällegi Švejki pilku vältides, “kus miski asi on, et ta teaks, ja õpetage talle, kuidas grokki keeta. Hommikul kandke ülemleitnant Lukášile ette, et olete kohal.”
Švejk ja uus mees veetsid groki keetmise juures mõnusa öö. Hommikuks seisis paks jalaväelane vaevu-vaevu jalul ja jorises omaette mingit uskumatut segu mitmesugustest rahvalauludest: “Jookseb jõeke Chodovis… kallab minu kallike… mulle õlut punast… oh sa mägi, mäeke, kõrge oled sa … läksid neiud mööda teed … Valge mäe külje all… künnab talumees …”
“Sinu
Pime (