Teel. Lisa Lutz
seda niigi, aga ei julgenud veel. Jõin lonksu viskit ja otsisin käekotist välja oma telefoni. Hingasin sügavalt sisse ja harjutasin mõned korrad tere ütlemist. Siis valisin numbri.
„Oliver ja Mead Ehitus,” vastas administraator.
„Sooviksin rääkida härra Roland Oliveriga.”
„Kas tohib küsida, kes helistab?”
„Ei. Aga ma olen kindel, et ta soovib minuga rääkida.”
„Palun oodake.”
Kõlas klõps ja siis täitis ooteliini vali Beethoveni muusika. Möödus tervelt kaks minutit ja administraator tuli liinile tagasi.
„Kahjuks on härra Oliver hetkel väga hõivatud. Kas ma saan teie numbri kirja panna ja ta helistab teile tagasi?”
Ma ei tahtnud oma nime öelda, aga ma ei näinud muud võimalust teda kätte saada.
„Öelge härra Oliverile, et helistab tema ammune sõber Tanya.”
Seekord sain kuulata vaid mõne takti Beethovenit, enne kui kõlas härra Oliveri sügav, liivapaberi moodi kriipiv hääl.
„Kes räägib?”
„Tanya Pitts,” sosistasin.
Ta ei öelnud midagi. Oli kuulda tema vaevalist hingamist.
„Mul on vaja teie abi,” ütlesin ma.
„Te ei oleks tohtinud mulle siia helistada,” vastas ta.
„Kas see oleks olnud parem, kui ma oleksin jätnud sõnumi teie naisele?”
„Mida te soovite?” küsis ta.
„Üht teenet.”
„Missugust teenet?”
„Mul on vaja uut nime.”
„Mis sellel praegusel häda on?”
„See ei sobi mulle enam. Ma arvan, et te tunnete kedagi, kes oskab sellised asjad ära korraldada.”
„Võib küll olla.”
„Mul on vaja puhast identiteeti, nime, mis oleks minu vanast nimest ilusam, ja kui võimalik, oleksin hea meelega mõni aasta noorem.” Tanya Dubois hakkas saama kolmekümneseks. Aga mina ei tahtnud saada kolmkümmend enne õiget aega.
„Identiteete ei tehta tellimustööna,” ütles härra Oliver.
„Andke oma parim.”
„Kuidas ma teiega ühendust saan?”
„Mina võtan teiega ühendust. Aa, ja kui teil midagi selle vastu ei ole, siis vajaksin ma ka veidi sularaha. Mõnest tuhandest peaks piisama.”
„Te ei hakka nüüd ometi probleemiks muutuma, ega ju, preili Pitts?”
Ta kasutas minu nime nagu relva, teades, et see tundub nagu noatorge kõhtu.
„Teeme viis tuhat dollarit,” ütlesin.
Teadsin, et ma oleksin võinud saada ka rohkem, aga ma olin saanud mitu aastat hakkama härra Oliveri käest pennigi küsimata ja ma olin selle üle omamoodi uhke.
„Kus te olete?” küsis ta.
„Ma võtan ühendust.”
„Oota,” ütles ta. „Kuidas sul läinud on?”
Oleksin võinud vanduda, et küsimus oli siiras, nagu oleks see tema jaoks tähtis olnud. Aga ma teadsin, et see nii ei ole.
„Head aega, härra Oliver.”
2. peatükk
Järgmisel päeval sõitsin mööda 81 lõuna suunas kuni lõunasuunalise I-35ndani, poolitades sel moel Oklahoma osariigi. Peatusin Normani-nimelises linnakeses veidi pärast poolt nelja ja registreerusin Luikede Järve võõrastemajja. Ma ei näinud oma kahe öö pikkuse peatumise jooksul ühtegi luike ega järve. Andsin härra Oliverile täpselt nelikümmend kaheksa tundi, enne kui talle uuesti helistasin.
„Kas teil on kõik olemas?”
„Jah, mul on see, mida te palusite,” ütles ta.
„Ma ei taha oodata. Öelge mulle kohe, mis mu nimi on”
„Amelia Keen”
„Am-me-li-a Ke-en,” hääldasin ma aegamisi. Siis ütlesin ma seda veel kord, püüdes aru saada, kas see mulle sobib. Tundus, et sobib. „See on hea nimi.”
„Mul on hea meel, et teile meeldib,” ütles härra Oliver robotlikul hääletoonil.
„Kes ta selline oli?”
„Lihtsalt üks tütarlaps, kes hukkus aasta tagasi tulekahjus. Kellelegi ei maksta tema surma tõttu hüvitist. Ta ei olnud abielus ja tal polnud lapsi. Surres oli ta kahekümne seitsme aastane, seega oled sina praegu kahekümne kaheksane.”
„Vähemalt vanusega panite täppi. Milline dokument teil tema kohta on?
„Ravikindlustuskaart ja ilma pildita pass. Kas teil on mulle anda aadress?”
„Saatke dokumendid öise kulleriga, Oklahoma osariiki Normani linna Clyde Avenuele Luikede Järve võõrastemajja Jane Greeni nimele. Siis saatke Clyde Avenue Western Unioni rahaülekandega Amelia Keenile viis tuhat dollarit. Ma viskan oma telefoni pärast seda kõnet ära, seega oleks parem, kui kõik laabuks.”
„Teie – preili Keen,” lausus ta. „Te ilmselt peate selle nimega harjuma hakkama.”
„Ilmselt küll.”
„Preili Keen, olge seal ettevaatlik. Kui te kinni kukute, olete omapäi.”
„Kas see pole siis alati nii olnudki?”
„Homme saate kõik, mida vaja. Arvatavasti me ei pea rohkem vestlema.”
„Ma pean teilt veel midagi paluma.”
„Mida?”
„Ärge üritage mind tappa.”
Amelia Keen. Amelia Keen. Selle nimega on midagi peale hakata. Amelia Keenil võib olla ambitsioone. Võib-olla läheb ta ülikooli, õpib mõne võõrkeele selgeks. Amelia Keenist võib saada õpetaja või ärinaine. Võib-olla võiks ta lennukit juhtida või arstiks saada. Noh, see on ehk liiast. Aga Amelia Keen võiks olla haritud. Ta võiks hakata harrastama tennist või suusatamist, ta võiks suhelda inimestega, kes teevad midagi enamat kui laupäevaõhtuti baaris piljardimängimine. Ta võiks abielluda mehega millegi enama kui lihtsalt ilusa perekonnanime pärast.
Läksin alla Luikede Järve võõrastemaja fuajeesse. Oleksin peaaegu tahtnud kohtuda selle eksiteele viidud hingega, kes oli hotellile nime andnud, kasvõi lihtsalt selleks, et küsida, kas tal olid ehk olnud suuremad plaanid, millest ei saanud asja. Siin oli nähtud rohkem vaeva kui viimatises räpases motellis, mistõttu see koht näis hoopiski veel enam mahajäetuna.
Rääkisin administraatoriga. Too ei saanud kuidagi olla vanem kui üheksateist aastat. Ta ei paistnud seda nägu, nagu oleks see amet talle vaid vahepeatus – Luikede Järv oli tema jaoks nagu sunnitöö. Sellest, kuidas ta oma huuled kokku surus, oli näha, et kui tal ka lapsena oli olnud mingeid ambitsioone, siis nüüdseks oli ta need märjukese ja meta peale ära raisanud. Vähimagi probleemita oli ta mind ilma dokumendita sisse registreerinud. Tema nimesildil seisis Darla. Mulle on nimesildid alati meeldinud, sest mul on nimede peale väga halb mälu. Või siis ei näe ma kellegi nime meeldejätmisel mõtet, kui selle võib pärast jälle unustada.
„Tere, Darla,” ütlesin. „Kuidas su päev on läinud?”
„Hästi, preili… preili…”
„Jane Green.”
„Just,” ütles ta, pupillid fookusest väljas nagu pimedal.
„Mulle