Teel. Lisa Lutz
saab. Aga kui nad olid professionaalid, siis jaguks neil ilmselt jaksu kauemaks kui minul. Ja ma ei suutnud selles nõmedas kopitanud autos enam kauem istuda. Kui ma vaatan inimesele otsa, saan teada, mis kavatsused tal on. Varem ma selline ei olnud, aga aja jooksul olin õppinud. Toppisin juuksed nokkmütsi alla, panin ette päikeseprillid ja läksin otse Range Roveri suunas.
Mees märkas mind lähenemas. Kui ta nägi, et ma ei lähe edasi, keris ta akna alla.
„Tere, härra.”
„Tere päevast… preili?”
Arvan, et poisteriided, nokkmütsi alla topitud juuksed ja punased huuled ajasid ta segadusse.
„Kas teil on plaanis mind tappa?” küsisin.
„Kuidas palun?”
„Minu meelest oli see päris otsekohene küsimus,” laususin.
„Miks ma peaksin tahtma teid tappa? Kas see on mingi nali?” Range Roveri mees oli ilmselgelt jahmunud, isegi kohkunud.
„Võtke vabalt. Ma ainult esitasin ühe lihtsa küsimuse. Teil ei ole vaja teha muud kui vastata ja siis ma lähen edasi.”
„Ei, ma ei taha teid tappa.”
„Tänan,” ütlesin. „See on väga hea uudis. Head päeva teile.”
Astusin tema autost mööda ja kõndisin nurgani. Kuulsin, kuidas ta käivitas mootori, ning vaatasin, kuidas auto sõitis parklast välja ja minema. Nüüd jäi ainult üks võimalik ründaja. Magav päikeseprillidega mees. Kõndisin üle tee ja koputasin klaasile. Ta oli kas erakordselt hea näitleja või äratasin ma ta üles sügavast unest.
Mees keris akna alla, lükkas päikeseprillid ninaotsale ja mõõtis mind väsinud, looritatud pilgul.
„Kas ma saan teid aidata, preili?” küsis ta käheda häälega.
„Kas te tunnete mind?”
„Mh?”
„Kas ma tundun teile kuidagi tuttav?” Minu arvataval mõrvaril oleks kindlasti foto, mille järgi mind ära tunda.
„Kas Clara saatis teid?” küsis äsja äratatud mees.
See ei olnud minu mõrvar.
„Vabandage, ma eksisin,” teatasin minema hakates.
„Öelge Clarale, et meie vahel on kõik läbi!” hüüdis äsja äratatud mees mulle järele.
Tegin ringi ümber poe. Mitte miski ei äratanud kahtlust. Võisin lahkuda ilma rahata või riskida ja alustada oma elu Amelia Keenina. Jalutasin Western Unioni kontorisse, ootasin järjekorras, võtsin raha vastu ja väljusin. Läksin tagasi Buicki juurde ja sõitsin viisteist kilomeetrit, vaadates rohkem tahavaatepeeglisse kui enda ette teele. Pidasin auto teepervel kinni, korjasin kokku kõik oma hiljutised ostud ja kõndisin pagasit järele vedades mõnisada meetrit järgmise kasutatud autode müügiplatsini. Ostsin poolviisaka kümne aasta vanuse Toyota Camry ja maksin selle eest sularahas neli tuhat üheksasada viiskümmend dollarit. Tegelikult ostis Amelia Keenile selle Tanya Pitts, sest Amelial ei olnud veel juhiluba. Panin oma varanduse pakiruumi, sõitsin platsilt minema ega peatunud järgmise nelja tunni jooksul.
Sõites öisel maanteel üle sajakilomeetrise tunnikiirusega tundsin endas toimuvat muutust, peaaegu nagu oleks minu DNA end ümber ehitanud. Ma tajusin Tanya Pitts-Dubois’ surma. Ta oli seal, kus ta oli alati olnud, kus ta oligi määratud olema. Mina olin nüüd Amelia Keen.
22. oktoober 2005
Saaja: Ryan
Saatja: Jo
Ma tean, et rikun kirjutamata reeglit, kui Sulle kirjutan, aga keegi ei pruugi sellest teada saada, kui Sina neile ei räägi. Sa oled mõnda saladust päris hästi hoidnud. Ma loodan, et suudad ka seda saladust pidada. Võib-olla minu kiri üllatab Sind. Mind ennast üllatab see, et ma seda kirjutan. Ma ei ole sellele uuele elule veel päriselt pihta saanud. Mõnel päeval mõtlen tõsimeeli koju tulla ja oma saatuse vastu võtta. Siin ei saa ma sellest kellelegi rääkida, seepärast räägin Sinule. Sina oled ainus inimene, kes mind päriselt tunneb. Kes teab, mida ma olen teinud ja mida ma ei ole teinud. Ma arvan, et just seepärast üllatas mind nii väga see, mida Sa tegid. Aga ma ei kirjuta seetõttu, et Sind karistada. Kirjutan seepärast, et olen üksildane.
Ma igatsen kodu, ma igatsen Ediet, kuigi mitte sellist pilku nagu meie viimasel kohtumisel. Kui olen suuremeelses tujus, igatsen ma ema. Enamasti igatsen ma Sind. Tunnen Sinust kogu aeg puudust, kuigi minu aju ratsionaalne osa ütleb, et peaksin Sind vihkama. Kujutlesin meie tulevikku väga mitmel erineval viisil. Mõnes variandis jäid Sa lõpuks kokku kellegi teisega. Ma ei osanud ettegi kujutada, et ma ei pruugi Sind enam kunagi näha. Aga nii see on, kas pole? Ühel päeval on Su juuksed hallid või ei olegi Sul juukseid, aga mina mäletan Sind ainult noorukina. Kas Sina mõtled kunagi neist asjust?
Ma ei taha rääkida sellest, mis juhtus. Tahan ainult teada, kuidas kellelgi läheb. Kuidas nende elu on kujunenud. Nimeta seda uudishimuks, nostalgiaks, koduigatsuseks või lihtsalt haiguseks. Tunnen puudust inimeste tundmisest. Ma ei tunne enam kedagi. Ja mitte keegi ei tunne mind.
Palun riku reegleid ja kirjuta mulle vastu. Tahan ainult teada seda, mille järele ma igatsen. Võib-olla Sa ütled mulle, et ei olegi midagi igatseda. Võib-olla pääsesin ma sellest linnast minema enne, kui sellest sai prügila.
Ma arvan, et nüüd on kõik.
Jo
2. november 2005
Saaja: Jo
Saatja: Ryan
Ma pidin Sinu meili peale südamerabanduse saama. Aga Sa äratasid mu tähelepanu. Selles oligi asja mõte, eks ole? Sa teadsid, et ma kirjutan kindlasti tagasi, aga Sa tead ka seda, et see on nii paljudel põhjustel halb mõte. Lootsin, et oled ehk leidnud koha, mis Sulle sobib. Kujutasin isegi ette, et Sa oled seal õnnelikum, kui olid siin. Ilmselt ma tahtsin lihtsalt leevendada oma süümepiinu. Mul on kahju, et asjad nii läksid. Tean, et Sa ei mõista kunagi seda, mida ma tegin. Vahel ei saa ma sellest isegi aru. Aga kui Sa paluksid mul täna uuesti valida, siis teeksin kõik samamoodi.
Ma armastan ja igatsen Sind ikka veel. Kui ma luban endal Sinu peale mõelda. Ma ei luba seda endal väga tihti. Mõni kuu tagasi hakkasin kujutlema, et Sa oled surnud. Püha Gabrieli kiriku taga on üks tähistamata haud. Ma kujutlen, et see on Sinu oma. Nopin gümnaasiumi tagant aasalt lilli ja tulen Sulle austust avaldama. Tean et, see kõlab päris haigelt. Aga Sa olid siin ja siis Sind enam ei olnud ning ma pidin kuidagi leinata saama. Arvasin tõsimeeli, et ei kuule Sinust enam kunagi.
Kui Sa arvad, et see aitab Sul pea püsti hoida, siis võin Sulle koduseid uudiseid rääkida. Aga pea meeles, et Sa pead oma pea püsti hoidma.
Ma ei suhtle enam nii tihedalt kui kunagi varem, nii et tean ainult nii palju: Nelly on kihlatud Brad Foxiga. Tollel ei ole enam otsa ees seda tohutut sünnimärki. Seda väsinud kortermaja Green Streetil hakatakse lammutama ja asemele ehitatakse eksklusiivsed korterid. On alanud Bilmani keskklassistumine. Edie on linnas tagasi. Ta otsustas võtta enne kolledžisse astumist vaba aasta. Tüdruk-kes-kõige-tõenäolisemalt-läbi-lööb töötab täiskohaga oma isa rauapoes. Suvel nägin korra Jason Lyonsit. Ta esitas liiga palju küsimusi. Kui Sul peaks kunagi tulema mõte kellegagi ühendust võtta, siis palun ära tee seda. Me kõik oleme praegu kuristiku serval.
Ma tean, et Sa tahad kuulda oma ema kohta. Tal on kõik vanaviisi. Mitte halvemini, kui see Sul olemise paremaks teeb. Mulle tundub, et tal on kavaler. Too näib olevat parem kui eelmine. Ma ei ole Su emal nüüd enam sinikaid näinud. Seda sa ju teada tahad, eks ole?
Ilmselt ei ole Sul ohutu kirjutada minu tavalisele meilile. Kunagi ei tea, millal Sind jälgitakse. Kui Sa just pead, kasuta seda meiliaadressi.
Ole seal ettevaatlik.
R
PS Sa ei ole millestki ilma jäänud.
14. november 2005
Saaja: