Mineviku patud. Рейчел Кейн
ZOMBIDELE PARKIMINE KEELATUD, LOATA SISSETUNGIJAD HAKITAKSE TÜKKIDEKS.
Võpatan ja püüan sellele eriti mitte mõelda. Loodan – ehkki tean, et see on tühi lootus –, et Connor teab surmast ja tükeldamisest ainult filmide ja TV-sarjade põhjal. Ta väidab, et ei mäleta suurt midagi ajast, mil ta oli Brady… või vähemalt nii ta mulle ütleb, kui ma küsin. Ta ei läinud pärast seda päeva Wichitas enam kooli, nii et koolihoovi kiusajad ei saanud seda lugu talle nina alla hõõruda. Tema ja Lanny saadeti Maine’i minu ema hoole alla. See on kauge ja rahulik paik. Ema hoidis arvutit kapis luku taga ja kasutas seda harva. Lapsed polnud selle poolteise aasta jooksul suurt midagi teada saanud – neid hoiti eemal ajakirjadest ja ajalehtedest ning ainuke televiisor majas oli minu ema range kontrolli all.
Ent ma tean, et lapsed on leidnud võimalusi kaevata välja vähemalt mingeid üksikasju selle kohta, mida nende isa tegi. Mina nende asemel oleksin seda teinud.
Võimalik, et Connori praegune huvi zombide maailmalõpu vastu on tema omapärane moodus eluga hakkama saada.
Ma muretsen hoopis Lanny pärast. Ta oli küllalt vana, et paljusid asju mäletada… Autoavarii. Vahistamine. Kohtuistung. Minu ema summutatud ja tõtakad jutuajamised telefonis sõprade, vaenlaste ja võõrastega.
Lanny ilmselt mäletab ka vihkavaid kirju, mida mu ema arvuti postkasti laviinina tulvas.
Aga kõige enam muretsen ma selle pärast, millisena ta mäletab oma isa, sest meeldib see mulle või mitte, uskuda seda või mitte, aga Mel oli oma lastele hea isa ja nad olid teda südamest armastanud.
Ta polnud tegelikult kunagi see inimene. Hea isa oli vaid mask, millega ta varjas selle all elavat koletist, ent see ei tähenda, et lapsed on unustanud, mis tunne oli olla armastatud Melvin Royali poolt. Mulle meenub tahtmatult, kui soe ja turvaline ta võis tunduda. Kui ta millelegi tähelepanu koondas, siis tegi ta seda põhjalikult. Ta armastas neid ja mind ja see oli tundunud tõeline.
Aga see ei saanud olla tõeline. Mitte siis, kui mõelda sellele, kes ta oli. Ma ilmselt ei saanud erinevusest aru ja mul läheb süda pahaks, kui taipan, mida kõike ma vääriti mõistsin.
Võtan kiiruse maha, kui eespool ilmub järsku kurvi tagant nähtavale teine suur sõiduk. Johansenid. Nad on autoinimesed – maasturi must kere läigib täiuslikult ja tolmu pole auto peal kübetki. Nii palju siis maastikusõidust. Lehvitan ja vanapaar lehvitab vastu.
Ma sobitasin meie esimesel siin elamise nädalal lähemate naabritega tutvust, sest see tundus olevat hea ettevaatusabinõu, et varakult ohte aimata või hädaolukorras abi saada. Ma ei pea Johanseneid kummakski sobivaiks. Nad lihtsalt… on. Enamik inimesi raiskab nagunii lihtsalt ruumi. See sosin kajab mu peas ja see hirmutab mind, sest ma vihkan Melvin Royali hääle mäletamist. Ta ei öelnud seda mitte kunagi kodus ega mulle, aga ma nägin videot, kus ta ütles seda kohtus. Ta ütles seda täiesti ükskõikselt naiste kohta, keda oli tükkideks rebinud.
Mel nakatas mind nagu viirus ja mul on sisimas ebamugav veendumus, et ma ei saa enam kunagi päriselt terveks.
Metsa vahel looklevale peateele jõudmiseks kulub mul mööda järsku teed sõites veerand tundi. Puid on hõredamalt, need on madalamad ja väiksemad ning siis möödub auto päikesest tuhmunud lihtsast sildist, millel on kirjutatud Norton. Sildi ülemine parem nurk on haavlipüssist sodiks lastud. Loomulikult. See poleks ju maakoht, kui purjutajad silte ei tulistaks.
Norton on tüüpiline lõunaosariikide linn, kus vanadele suguvõsadele kuulunud kauplused kükitavad mornilt ümberehitatud antiigipoodide kõrval ja kõik peavad viletsas majanduslikus olukorras hädavaevu vastu. Suured poeketid võtavad vähehaaval võimust. Old Navy. Starbucks. McDonald’si kollase kaarega nuhtlus.
Koolikompleks koosneb kolmest kolmnurkselt asetsevast hoonest, kus on koht ka sportimiseks ja kunstiga tegelemiseks. Käin läbi putkas istuva valvuri juurest – siinkandis on tavaline käsirelva kanda – ja saan kulunud külalisesildi.
Lõunasöögikell on juba helisenud ja noored söövad, naeravad, flirdivad, kiusavad ja õrritavad kõikjal. Normaalne elu. Lanny pole nende seas ja oma poega tundes ei ole ka Connor siin. Pean kasutama sisetelefoni, ütlema oma nime ja miks ma tulin, enne kui sekretär laseb mu hoonesse, kus mind tabab tuttava hooga jalanõude, puhastusvahendi ja sööklatoidu lõhn.
Naljakas, et koolid lõhnavad ühtemoodi. Olen taas kolmteist ja mingit pahandust teinud.
Põhikooli kantseleisse astudes näen Connorit ühel plasttoolil lösutamas ja oma jalanõusid vahtimas.
Ma ju ütlesin.
Ta tõstab ukse avanedes pea ja ma näen tema päevitunud näol kergendust. „See polnud tema süü,“ ütleb ta enne, kui jõuan teretada. „Ei olnud, ema.“ Ta on üksteist ja siiras ning tema õde on neliteist – ka parimatel aegadel raske iga. Ta tundub kahvatu, vapustatud ja murelik, mis teeb mulle muret. Näen, et ta on jälle küüsi närinud. Nimetissõrm veritseb. Tema hääl tundub kare, nagu oleks ta nutnud, ehkki silmad on selged. Ta vajab rohkem psühholoogi abi, mõtlen ma, aga see tähendaks täpsemaid andmeid, ja andmed tähendavad komplikatsioone, mida me veel endale lubada ei saa. Ent kui ta tõesti seda vajab, kui ma näen märke, et ta liigub tagasi sellesse seisundisse, kus oli kolme aasta eest… siis ma riskin sellega. Isegi kui see tähendab, et meid paljastatakse ja me peame alustama otsast peale uute nimede ja aadressidega.
„Kõik saab korda,“ ütlen ma ja kallistan teda. Connor laseb sel sündida, mis on ebatavaline, aga keegi ei näe meid. Ent ta on siiski minu käte vahel pinges ja kange ning ma lasen temast lahti kiiremini, kui tahaksin. „Peaksid lõunat sööma minema. Ma tegelen su õega ise.“
„Ma lähen,“ vastab ta. „Aga ma ei saanud…“ Ta ei lõpeta, aga ma mõistan. Ma ei saanud teda üksi jätta, tahab Connor öelda. Minu laste puhul on hea see, et nad hoiavad kokku. Alati, isegi tülitsedes ja teineteist nokkides. Nad pole Sündmusest saadik teineteist alt vedanud. Nii ma püüan sellest mõelda, suure algustähega ja kursiivkirjas: Sündmus. Nagu oleks see õudusfilm, miski, mis on meie elust läinud ja mille me saame unustada. Väljamõeldud ja kauge.
Vahel see isegi aitab.
„Mine,“ ütlen ma leebelt. „Õhtul näeme.“
Connor läheb, ehkki vaatab üle õla tagasi. Ma olen muidugi erapoolik, aga ta on kena välimusega poiss – säravad merevaigukarva silmad, pruunid juuksed, mida oleks vaja piirata. Kitsas, tark nägu. Ta on Nortoni koolis mõned sõbrad leidnud, mis on kergendus. Neil on sarnased üheteistkümneaastastele omased huvid, nagu videomängud, filmid, TV-sarjad ja raamatud ja kui nad ongi natuke nohiklikud, on see hea nohiklikkus, selline, mis tuleneb pöörasest entusiasmist ja kujutlusvõimest.
Lannyga on asi tõsisem.
Palju tõsisem.
Hingan sügavalt sisse ja välja ning koputan direktor Anne Wilsoni uksele. Kui ma sisse astun, näen Lannyt seina ääres toolil istumas. Tunnen ära norgus peaga hoiaku, käed rinnal risti. Vaikiv, passiivne vastuhakk.
Mu tütrel on jalas laiad mustad püksid, millel küljes ketid ja paelad, ning seljas katkine, kulunud Ramonesi kirjaga T-särk, mille ta ilmselt pätsas minu riidekapist. Ta on lasknud oma äsja mustaks värvitud juustel lahtiselt ja sorakalt ümber näo vajuda. Neetidega käevõrud ja kaelarihm on läikivad. Need on uued, nagu ka püksid.
„Preili Proctor,“ ütleb direktor, viibates pehme külalistooli poole laua ees. Lanny istub kõval plasttoolil – häbitool, mida on kulutanud kümned, kui mitte sajad sõjakad väikesed tagumikud. „Arvan, et te näete juba isegi, mis on osa probleemist. Me ju leppisime kokku, et Atlanta ei kanna koolis enam selliseid riideid. Meil on riietumise osas kindlad reeglid, mida me peame järgima. Uskuge mind, need ei meeldi ka mulle.“
Direktor Wilson on keskealine mustanahaline naine loomulikult krussis juuste ja mõnusa pekikihiga. Ta pole halb inimene ja ta ei tee sellest mingit moraalset ristiretke. Ta peab järgima reegleid, ja Lanny? Noh, mu tütrele ei meeldi reeglid. Ega ka piirid.
„Gootid ei ole mingid vägivaldsed sitapead,“ pomiseb Lanny. „See on propagandasaast.“
„Atlanta!“