Mineviku patud. Рейчел Кейн
vastab ta ja pöörab pilgu ära. „Sest nad ajavad meid alati taga. Need salapärased võõrad, keda sa nii väga kardad.“
„Nad pole…“ Ma tõmban hinge ja tuletan endale taas meelde, et see vaidlus ei aita meid kumbagi. „Me elame kindla põhjusega reeglite järgi.“
„Sinu reeglid. Sinu põhjused.“ Lanny toetab pea autoistme peatoele, nagu oleks liiga tüdinud, et end enam tagasi hoida. „Kui ma olen gooti välimusega, ei tunne keegi mind nagunii ära. Nad vaatavad meiki, mitte nägu.“
Lanny jutus on iva. „Võimalik, et Nortonis visatakse sind selle eest koolist välja.“
„Kodus saab ju ka õppida, eks?“
Ja see oleks olnud lihtne vastus. Ma olen seda mitu korda tõsiselt kaalunud, aga dokumentide kordaajamine võtab liiga kaua aega ja kuni viimase ajani olime me pidevas liikumises. Pealegi tahan ma, et mu lapsed suhtleksid ka teistega, oleksid osa normaalsest maailmast. Nende elus on olnud niigi liiga palju ebanormaalset jama.
„Võib-olla leiame kompromissi,“ tähendan ma. „Proua Wilson ei olnud ju su juuste vastu. Võib-olla meigid end veidi vähem, jätad kulinad ära ega kanna ainult musti riideid. Võid sellegipoolest veidrik olla, aga mitte nii veider.“
Lanny muutub korraks rõõmsamaks. „Kas ma saaksin viimaks Instagrammi konto? Ja päris telefoni, mitte sellise totaka klapiga?“
„Ära üle pinguta.“
„Ema, sa ütled, et tahad, et ma oleksin normaalne. Kõik on sotsiaalmeedias. Isegi direktor Wilsonil on mingi nõme Facebooki lehekülg, kus on totakad kassipildid ja imelikud meemid. Ja tal on Twitteri konto!“
„Sina oled teistsugune mässaja – pead sellega leppima. Ole teistsugune, keeldudes trendi järgimast.“
See ei mõju ja ta heidab mulle põlgliku pilgu. „Sa tahad siis, et ma oleksin täielik seltskondlik friik. Tore. Tead, et olemas on ka anonüümne võimalus. Minu nimi ei pea seal kirjas olema. Ausõna, ma hoolitsen selle eest, et keegi ei teaks, kes ma olen.“
„Ei, kuna kaks sekundit pärast seda, kui sa konto avad, on see selfisid täis. Sinu asukoht on teada.“ Kõige raskem sel piltidest hullunud ajastul on hoida laste fotosid internetti sattumast. Keegi otsib meid alati ja nemad ei puhka kunagi. Nad on alati valvel.
„Issand, sa oled kohutavalt tüütu,“ pomiseb Lanny. Ta tõmbub kühmu ja vaatab aknast järve. „Ja muidugi peame me elama kusagil pärapõrgus, sest sina oled paranoiline. Kui sa just ei taha kõike kokku pakkida ja meid veel suuremasse pärapõrgusse kolida.“
Jätan märkuse paranoia kohta sinnapaika, sest see on tõsi. „Kas sinu meelest pole see pärapõrgu ilus?“
Lanny ei vasta. Vähemalt ei nähva ta midagi, mis tähendab väikest võitu. Olen praegusel ajal igasuguse võiduga rahul.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.