Urantia Raamat. Urantia Foundation

Urantia Raamat - Urantia Foundation


Скачать книгу
kõrgete ja madalate tasandite olenditele annetatakse eeldatavasti pidevalt ja lõputult meelt, hõlmab Jumala keskne isiksus ikka endistviisi igavest, lõpmatut ja kõikselt tarka meelt.

      3:4.4 (50.2) See, et ta saadab endast välja vaim-sõnumitoojaid, kes asuvad teie maailma ja teiste maailmade meeste ja naiste sisimasse, ei kahanda vähimalgi määral tema võimet toimida jumaliku ja kõikvõimsa vaimisiksusena. Ka pole mingit piiri nende Järelevaataja-vaimude ulatusel või hulgal, keda ta võib ja saab välja saata. Seesugune enesejaotamine oma olenditele loob neile jumalikult kindlustatud surelikele piiramatu, peaaegu käsitamatu võimaluse astmeliselt edenevateks, üksteisele järgnevateks eksistentsideks tulevikus. Ja see külluslikult helde enesejagamine nende hoolitsevate vaimolemusvormide näol ei kahanda mingil moel kõikselt targa, kõiketeadva ja kõikvõimsa Isa isikusse kätketud tõdede ja teadmiste tarkust ning täiust.

      3:4.5 (50.3) Ajas elavate surelike jaoks on olemas tulevik, Jumal aga asub igavikus. Ehkki tulen Jumala asupaiga vahetust lähedusest, ei või ma eeldada, et suudan paljude jumalike omaduste lõpmatust käsitleda täiusliku mõistmisega. Vaid meele lõpmatus üksi saab olemasolu lõpmatust ja tegevuse igavikulisust täielikult mõista.

      3:4.6 (50.4) Surelik inimene ei suuda kuidagi aru saada taevase Isa lõpmatusest. Piiritletud meel ei suuda tungida niisuguse absoluutse tõe või fakti tähendusse. Kuid seesama piiritletud inimolend saab tegelikult tunda—kogeda selle sõna otseses tähenduses — niisuguse lõpmatu Isa ARMASTUSE täit ja vähendamata mõju. Sellist armastust saab tõeliselt kogeda, ja kuigi on nõnda, et kogemuse kvalitatiivne laad on piiramatu, piirab selle kogemuse kvantiteeti rangelt inimese vaimse vastuvõtlikkuse võime ja sellega seonduv suutlikkus Isa omalt poolt vastu armastada.

      3:4.7 (50.5) Lõpmatute omaduste piiritletud hindamine ületab suuresti loodud-olendi loogiliselt piiratud võimed; see õnnestub ainult tänu tõigale, et surelik inimene on loodud Jumala näo järgi — tema sisimas elab lõpmatuse fragment. Seepärast sisaldubki inimesele kättesaadavaim ja parim võimalus Jumalale ligineda just armastuses ning see võimalus teostub armastuse kaudu, sest Jumal on armastus. Ning kogu selline ainulaadne suhe on kosmosesotsioloogia tegelik kogemus, Looja ja tema loodud-olendi suhe — see on Isa ja lapse vastastikune kiindumus.

      3:5.1 (50.6) Oma Havona-järgsete loodutega ühendust pidades ei kasuta Kõikne Isa oma lõpmatut väge ja lõplikku mõjuvõimu otseselt, vaid pigem oma Poegade ja neile alluvate isiksuste vahendusel. Ja kõike seda teeb Jumal omaenda vabast tahtest. Kui olud seda nõuaksid ja kui jumalik meel selle kasuks otsustaks, võiks ta ükskõik millise osa oma võimsusest anda kas teiste isiksuste käsutusse, aga ka kasutada seda tervikuna otseselt ning vahetult. Ent harilikult sünnib nõnda vaid siis, kui volitatul ei õnnestu jumalikku usaldust õigustada. Neil juhtudel, kui keegi jätab oma kohustused sedavõrd hooletusse, toimib Isa neis piirides, mida ta on oma jumalikule võimsusele ja potentsiaalile seadnud, tõepoolest iseseisvalt ja vastavalt sellele, mida kirjutab ette ta oma valik; see valik on alati eksimatult täiuslik ja lõpmata tark.

      3:5.2 (51.1) Isa valitseb oma Poegade kaudu. Läbi organiseeritud universumi kulgeb kõrgemalt astmelt madalamale katkematu valitsejate ahel, mis lõpeb Planeedivürstidega — nemad juhivad Isa hiiglaslike valduste arenguliste sfääride saatusi. Järgnevad väited pole sugugi pelgalt poeetilised: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius.” „Tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid.” „Inimeste kuningriikides valitsevad Kõigekõrgemad.”

      3:5.3 (51.2) Inimese südames langetatavate otsuste puhul võib juhtuda, et Kõikse Isa tahe ei jää iga kord peale. Mis aga puutub planeedi juhtimisse ja saatusse, siis siin domineerib jumalik plaan ning võidu saavutab tarkusest ja armastusest kantud igavene eesmärk.

      3:5.4 (51.3) Jeesus ütles: „Minu Isa, kes nad mulle on andnud, on suurem kui kõik ja ükski ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda.” Kui vaatate Jumala peaaegu ääretu loodu kõige erinevamaid toimimisi ja näete selle kõige vapustavat suurust, võib teie arusaam tema esmasusest kõikuma lüüa, kuid te ei tohiks keelduda mõtlemast temast kui kõikide arukate olendite heatahtlikust Isast, kes troonib kindlalt ja igavesti kõige olemasoleva Paradiisi-keskuses. On ainult „üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja teie kõikide sees”, „ja tema ise on enne kõiki ja kõik püsivad koos tema sees”.

      3:5.5 (51.4) Elu ebakindlus ja olemise raskus ei räägi mingil moel vastu ideele, et Jumal on kõikselt suveräänne. Kõigi arenevate loodud-olendite elu piiravad teatud vältimatud asjaolud. Mõelge järgmistele asjadele:

      3:5.6 (51.5) 1. kas julgus—iseloomutugevus — on soovitav? Sel juhul peab inimene kasvama keskkonnas, mis muudab raskustega võitlemise ja pettumustele reageerimise vältimatuks;

      3:5.7 (51.6) 1. kas altruism—kaasinimeste teenimine — on soovitav? Kui jah, siis peavad elukogemused pakkuma võimalust kohtuda sotsiaalse ebavõrdsusega;

      3:5.8 (51.7) 2. kas lootus—usalduse ülevus — on soovitav? Siis peavad inimese ellu kuuluma alatised ohud ja pidev ebakindlustunne;

      3:5.9 (51.8) 3. kas usk—inimmõtte ülim väide — on soovitav? Sel juhul peab inimmeel olema niisuguses tülikas olukorras, kus ta teab alati vähem, kui suudab uskuda;

      3:5.10 (51.9) 4. kas tõearmastus ja soov seda järgida, kuhu see iganes juhatab, on soovitav? Kui nii, siis peab inimene kasvama maailmas, kus vead on alati olemas ning vale ikka ja jälle võimalik;

      3:5.11 (51.10) 5. kas idealism—jumalikkusele ligemale viiv käsitus — on soovitav? Kui see on nõnda, siis peab inimene ennast pingutama vaid suhtelise headuse ja ilu keskkonnas, oludes, mis teda vastupandamatult virgutavad otsima midagi paremat;

      3:5.12 (51.11) 6. kas ustavus—pühendumine kõrgeimale kohusele — on soovitav? Sel juhul peab inimene elama keset võimalusi reeta ja hüljata. Kohusele pühendumise kangelaslikkus seisneb selles, et lakkamatult on olemas oht läbi kukkuda;

      3:5.13 (51.12) 7. kas omakasupüüdmatus—eneseunustamine — on soovitav? Sel juhul peab surelik inimene elama vastakuti oma selle minaga, kes lõputult tunnustamist ja austamist nõuab. Inimene ei saa dünaamiliselt valida jumalikku elu, kui pole mina-elu, mida hüljata. Eales ei suudaks inimene haarata päästva õigluse järele, kui poleks olemas potentsiaalset pahet, et kontrasti põhimõttel eristada ja ülendada headust;

      3:5.14 (51.13) 8. kas nauding—õnnetundega kaasnev rahuldus — on soovitav? Siis peab inimene elama maailmas, kus valu võimalikkus ja kannatamise tõenäosus on alati olemasolevad kogemuslikud võimalused.

      3:5.15 (52.1) Kogu universumis käsitatakse iga üksust kui terviku osa. Osa ellujäämine sõltub sellest, kuidas ta töötab kaasa terviku plaani ja eesmärgi teostamisel ning kas ta soovib kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult alluda Isa jumalikule tahtele. Vigadest (rumalate otsuste langetamise võimalikkusest) vaba maailm on võimalik ainult siis, kui puudub vaba intellekt. Havona universumis on miljard täiuslikku maailma, mida asustavad täiuslikud olendid, aga selleks, et olla vaba, peab areneval inimesel olema võimalus eksida. Vaba ja kogenematu intellekt ei saa kuidagi olla algusest peale ühtviisi tark. Eksliku otsuse (pahe) võimalikkus muutub alles siis patuks, kui inimtahe ebamoraalse otsuse teadlikult heaks kiidab ja selle teadvalt ja tahtlikult omaks võtab.

      3:5.16 (52.2) Jumaliku universumi täiuslikkusele on loomuomane mööndusteta ja kõrgesti hinnata tõde, ilu ning headust. Havona maailmade asukate jaoks pole valikustiimuliks tarvis võimalike suhteliste väärtuste tasandit; niisugused täiuslikud olendid suudavad hea ära tunda ja oma valiku selle kasuks langetada ka siis, kui puuduvad kõik järelemõtlemisele sundivad, kontrastsed kõlbelise valiku olukorrad. Oma moraalselt olemuselt ja vaimselt seisundilt aga on kõik sellised täiuslikud olendid niisugused, nagu nad on, just tänu oma olemasolu faktile. Edasimineku on nad kogemuslikult ära teeninud ainult oma sünnipärase seisundi raames. Surelikust inimesest saab tõusutee kandidaat tänu tema usule ja lootusele. Kõik jumalik, mida inimese meel haarab ja hing omaks võtab, on kogemuslikult saavutatud: see on isikliku


Скачать книгу