Urantia Raamat. Urantia Foundation
nad ei ole vaprad selle sõna inimomases tähenduses. Nad on küll sünnipäraselt lahked ja hoolitsevad, kuid vaevalt et altruistlikud inimomases mõttes. Nad ootavad meeldivat tulevikku, kuid pole sellisel peenel moel lootusest tiivustatud nagu ebakindlate arengusfääride usaldavad surelikud. Nad usuvad universumi püsivusse, ent neile jääb täielikult võõraks päästev usk, mille abiga surelik inimene tõuseb looma seisundist Paradiisi väravatele. Nad armastavad tõde, aga ei tea mitte vähimatki selle hinge päästvatest omadustest. Nad on idealistid, aga niisugused olid nad juba sündides; neile on täiesti võõras joovastav vaimustus, mida kogeb see, kes on teinud rõõmutoova valiku. Nad on ustavad, ent pole eales kogenud täieliku ja läbimõeldud kohusele andumise närvilist erutust, kui on kiusatus oma kohust hüljata. Nad on isetud, kuid pole iial niisuguseid kogemuslikke tasandeid saavutanud oma sõjaka mina hiilgava allutamise kaudu. Nad naudivad rahulolu, kuid neile jääb mõistmatuks niisuguse rahulduse nautimine, mis johtub potentsiaalsete kannatuste vältimisest.
6. Isa esmasus
3:6.1 (52.4) Kõikne Isa loovutab oma mõjuvõimu ja annab oma jumaliku võimsuse teiste käsutusse omakasupüüdmatult ja täiusliku heldusega, kuid sellele vaatamata on ta ikka esmane, sest tema käsi toetub kõiksuse sfäärides ettetulevate olukordade võimsale juhtkangile. Kõikide lõplike otsuste langetamise on ta jätnud enda osaks ning ta rakendab eksimatult oma igavikulisest eesmärgist tulenevat kõikvõimsat kuninglikku vetoõigust kaugustesse küündiva, pöörleva ja igavesti ringleva loodu heaolu ja saatuse osas, tehes seda vääramatu autoriteediga.
3:6.2 (52.5) Jumala sõltumatus on piiritu, see on kogu loodu põhitõde. Kõiksuse tekkimine ei olnud paratamatu. Kõiksus pole juhuslik ega ole ka iseenesest olemasolev. Universum on loomise tulemus ning allub seetõttu täielikult Looja tahtele. Jumala tahe on jumalik tõde, elav armastus, seepärast iseloomustabki arenevate universumite täiustuvaid olendeid nii headus (jumalikkuse lähedus) kui ka potentsiaalne kuri (kaugenemine jumalikkusest).
3:6.3 (53.1) Varem või hiljem jõuab kogu religioosne filosoofia arusaamani kõiksuse ühtsest valitsemisest, ühest Jumalast. Universumi põhjused ei või olla madalamad kui universumi tagajärjed. Kõiksuse elu ja kosmilise meele voogude läte peab olema nende ilmnemistasanditest kõrgemal. Inimmeelt ei saa järjekindlalt seletada terminitega, mis on alamat liiki eksistentsi osaks. Inimmeelt saab tõeliselt aduda vaid siis, kui tunnustada mõtlemise ja sihikindla tahte kõrgemate astmete reaalsust. Inimest kui kõlbelist olendit pole võimalik ära seletada, tunnustamata Kõikse Isa reaalsust.
3:6.4 (53.2) Mehhanistlik filosoof tunnistab avalikult, et hülgab universaalse ja sõltumatu tahte idee — niisiis tollesama sõltumatu tahte, mille toimimist universumi seaduste väljatöötamisel ja täiustamisel ta nii sügavalt austab. Missugust tahtmatut austust osutab selline filosoof küll seaduste Loojale, kui ta kujutleb, et need seadused toimivad iseenesest ja on iseendast selged!
3:6.5 (53.3) Jumala inimlikustamine on ränk viga, välja arvatud inimese sisimas elavate Mõttekohandajate puhul, aga isegi see pole nii rumal kui Esimese Suure Allika ja Keskme täielik mehaaniliseks kuulutamine.
3:6.6 (53.4) Kas Paradiisi-Isa kannatab? Ma ei tea seda. Loomulikult kannatavad Loojad-Pojad ja mõnikord täpselt nii nagu surelikud. Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim kannatavad muudetud tähenduses. Ma usun, et Kõikne Isa kannatab, aga ma ei suuda mõista, kuidas; võib-olla oma isiksusliku ringluse kaudu või Mõttekohandajate ning muude tema igavese olemuse isiklike annetuste kaudu. Ta on surelike rasside kohta öelnud: „Kõikides teie kannatustes kannatan mina ühes teiega.” Kahtlemata on ta isalikult ja kaastundlikult mõistev, ta võib ka tõesti kannatada, aga ma ei mõista nende kannatuste iseloomu.
3:6.7 (53.5) Universumite universumi lõpmatu ja igavene Valitseja on vägi, kuju, energia, protsess, algkuju, printsiip, kohalolek ja idealiseeritud reaalsus. Ent ta on rohkematki, ta on isikuline, ta teostab sõltumatut tahet, kogeb jumalikku eneseteadvust, teeb teoks loova meele korraldusi, püüdleb igavese eesmärgi saavutamisest tuleneva rahulduse poole ning näitab üles Isa armastust ja kiindumust oma universumilaste vastu. Ja kõiki neid Isa isikulisemaid iseloomuomadusi saab paremini mõista siis, kui vaadelda neid nõnda, nagu nad avaldusid teie Looja-Poja Miikaeli annetuselus, kui ta oli Urantial lihaks saanud.
3:6.8 (53.6) Jumal-Isa armastab inimesi, Jumal-Poeg teenib inimesi, Jumal-Vaim innustab universumilapsi üha kõrgemale ja kõrgemale pürgivale avastusretkele Jumal-Isa leidmiseks nõnda, nagu selle on ära määranud Jumal-Pojad Jumal-Vaimu osutatud armu kaudu.
3:6.9 (53.7) [Mina kui Jumalik Nõuandja, kes on määratud esitama ilmutust Kõiksest Isast, jätkasin oma tööd ülalesitatud kirjeldusega Jumaluse lahutamatutest omadustest.]
Urantia raamat
<< 3. Kiri | Osad | Sisukord | 5. Kiri >>
4. Kiri
Jumala suhe universumiga
4:0.1 (54.1) KÕIKSEL Isal on universumite universumi aineliste, intellektuaalsete ja vaimsete nähtuste osas oma igavikuline eesmärk, mida ta järgib läbi kõikide aegade. Jumal lõi universumid oma vabast ja sõltumatust tahtest ning tegi seda vastavalt oma kõikselt targale ja igavikulisele eesmärgile. Ei ole kuigi usutav, et keegi peale Paradiisi Jumaluste ja nende kõrgeimate kaaslaste teaks kuigi palju Jumala igavesest eesmärgist. Isegi Paradiisi suursuguste asukate käsitused Jumaluste igavikuliste sihtide olemusest erinevad üksteisest suuresti.
4:0.2 (54.2) Pole raske järeldada, et täiusliku ja keskse Havona universumi loomise eesmärk oli lihtsalt jumaliku olemuse rahuldamine. Havona võib olla kõikide ülejäänud universumite etaloniks ning kõrgema astme kooliks aja-palveränduritele nende teel Paradiisi; siiski on sellise jumaliku loodu olemasolu mõeldud tooma rahuldust ja naudingut eeskätt oma täiuslikele ja lõpmatutele Loojatele.
4:0.3 (54.3) Näib, et praegusel ajal on seitsmes superuniversumis ja nende arvukates alaosades tõepoolest üheks põhimureks arenevate surelike täiustamise hämmastav kava ning plaanid ajaks, kui nad on jõudnud Paradiisi ja ühinenud Lõplikkuse Korpusega; need plaanid näevad ette jätkuvat väljaõpet mõneks praegusel hetkel veel saladuseks jäävaks tööks tulevikus. Kuid selle aja ja ruumi surelike vaimsustamisele ning väljaõppele suunatud tõusuplaani teostamine ei ole kindlasti universumi arvukate intellektide ainus tegevus. Tõepoolest leidub hulganisti muid köitvaid toiminguid, mis nõuavad taevaste vägede aega ja energiat.
1. Isa suhtumine universumisse
4:1.1 (54.4) Läbi aegade on Urantia asukad Isa ettehooldusest vääralt aru saanud. Teie maailmas toimib tõepoolest jumalikku päritolu ettehooldus, ent see pole selline lapsik, ebapüsiv ja aineline hoolitsus, nagu paljud surelikud arvavad. Jumalikus ettehoolduses ühineb taevaste olendite ja jumalike vaimude tegevus, kes vastavalt kosmilisele seadusele töötavad lakkamatult Jumala auks ning tema universumilaste vaimse arengu huvides.
4:1.2 (54.5) Kas teie arusaam Jumala ja inimese suhetest ei võiks areneda tasemele, kus te mõistate, et universumi märgusõnaks on progress? Oma praeguse positsiooni on inimkond kätte võidelnud pikkade ajastute jooksul. Kõikide nende aastatuhandete vältel on ettehooldus kaasatud avarduva evolutsiooniplaani väljatöötamisse. Need kaks seisukohta ei lähe praktikas omavahel vastuollu, see sünnib ainult inimomastes ekslikes käsitustes. Jumalik ettehooldus ei satu eales vastuollu inimeste tõelise progressiga, ei ilmaliku ega vaimsega. Ettehooldus on alati kooskõlas ülima Seadusteandja muutumatu ja täiusliku olemusega.
4:1.3 (55.1) „Jumal on ustav” ning „kõik tema käsud on õiglused”. „Tema ustavuse alus on taevas endas.” „Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas. Põlvest põlve kestab su ustavus!