Keelest ja meelest. Uku Masing
primaarselt eksisteerivaks kujuneb “opositsioon”, mida võib nimetada müütilisemalt (“sõda” eksisteeriva allikana) või “teaduslikumalt” (“dialektika” mistahes mõttes). Sellises “opositsioonis” endas ei saa enam olla olemas dualismi, seepärast tuleks siis tunnistada, et “opositsioon” ise ongi “coincidentia oppositorum”! Selline lause võib kõlada väga vaimukassügavalt – ma ei tea, kas keegi juba on talitanud nõnda selle mõistega – kuid ta ei tähenda ometi midagi. Nõnda nagu sõna “sõda” ei tähenda midagi, kui ei mõelda ühtlasi sõdivaid pooli, ei ole ka “opositsiooni” postuleeritud eksistents identne, ei võrreldavgi dualistlike paaride poolte eksistentsiga, mis teatavasti juba ise on relatiivne.
Seepärast pole edasine arutlus igermaani “mis?” kohta päris selge ega meeldi mulle endale.
Muistsete grammatikute terminoloogias juba kajastub (või “peegeldub”) nõutus oma keele “mis?” ees. Kreeklased ja roomlased täävitasid kaht päämist tüüpi sõnu. Teine on “sõna” (rhema, verbum), teine “nimi” (onoma, nomen), millede hulka kuulusid ka adjektiivid. Neid on kreeka grammatikute järgi ainult kaks liiki: “pärisnimi” (kýrion onoma, nomen substantivum proprium) ja “mainimisnimi” (prosegorikòn onoma, nomen substantivum generale/appellativum), alles keskajal abstraktsete mõistete eraldamiseks postuleeriti eri liigiks nomen substantivum derivatum. Kreeklasele olid võrdväärsed sõnad “koer”, “viinapuu”, “voorus”, “ilu”, kõik ühtmoodi konkreetsed või reaalsed. On õigupoolest kuritegu tõrelda vaest Platonit ta grammatikute keele pärast, sest ilmselt ju: kui eksisteerib nähtamatu “voorus” mingi substraadi kaudu avaldudes, siis on loomulik eeldada, et eksisteerib nähtamatu “koer”, mis samuti täiuslikumalt või ähmasemalt avaldub mingi substraadi kaudu. Seda nähtamatut, millest võib kujutlemise ja otsustamise varal kujundada “mõiste”, Platon nimetaski “ideeks”. Keskaja filosoofid eelistasid kasutada terminit “universaal”. Ka Demokritose, Epikurose, Lucretiuse aatomid olid sellised nähtamatud, kujult ja mõnelt muult kvaliteedilt erinevad “ideed”. Ainus tõeline erinevus nende ja Platoni vahel seisnes selles, et nad olid monistid ja nähtavaid esemeid pidasid erilisiks kombinatsiooneks nähtamatuist aatomeist. Platon aga dualistina loovutas substraadile omaette olemuse. On mõttetu Platonit pidada “idealistiks” ja teisi “materialisteks” ning nõuda hingeõndsust ja sissetulekut määravat valikut nende vahel, sest erinevus ei paikne üldse “idee” ja “mateeria” pinnal ega nende vastandamises.
Teatavasti vaidlevad ju notoorsed materialistid – kel ametlikult paberid, mis õigustavad omastama seda tiitlit – päris tõsiselt, kas “liigid” (taime, looma) eksisteerivad mingis “mõttes” reaalselt või on vaid kogu ajutisi ja sümboolseid termineid. Notoorsed materialistid korraldavad koondusid ja igasuguseid platonistlikke “koosjoominguid”, et defineerida täpselt selliseid mõisteid, nagu “õnn”, “elu”, “vabadus”, “ilu”, otsekui eksisteeriksid need konkreetsete esemetena, oleksid setseeritavad koostisosadeks, milledest siis tuleks valida karakteersed (olgu: kaasaja maitsele, olgu: üldinimlikult!), millede varal neid edasi saab süstematiseerida, mahutada preeksistentsesse, konkreetseks kujuteldavasse kataloogi. Platoni “ideed” on üsna materialistlikud selliste materialistide tippsaavutiste kõrval. Mida siis öelda inimesest, kes väljub selliseist andmeist, nagu: igas keeles leidub konsonante ja vokaale, seega need kaks klassi on opositsioonis, igermaani keelis leidub koguni sääraseid opositsioone, nagu “concordia-discordia”, ning taolisist järeldavad, et preeksistentselt konkreetsena tuleb tunnistada “vastandatus/vastandamine”. Et elektrilaengud vastamisi võivad tõukuda ja tõmbuda, see konkreetne tõik on sekundaarse tähtsusega alles, oluline on siingi “vastandatus”. Ehk üks moodsa teaduse modernilt avastatud Hüperjumalus, kellele tasapisi kujundatakse õukond. Notoorseks idealismiks peetakse oletust, et on olemas kum/preeksistentne “primum movens”, “causa prima”, notoorselt materialistlikuks väidet, et kosmosega ühtaegu või enne teda eksisteerib “Kausaalsus”, mis “die Wirklichkeit wahr widerspiegelt und sich in der gesellschaftlichen Praxis bestätigt”. 33
Minu mittearvestatava arvamuse järgi on palju paadunum ja narrim idealism väita eksisteerivaks absoluutselt abstraktseid, terve ja kaine või mõtlemisest vaba mõistuse moodustatud kummalisi mõisteid, kui on seda püüd kujutella natukenegi konkreetselt kõike nähtamatut ja haaratamatut. Kuigi pole sisulist ega emotsionaalset erinevust selliste mõistete vahel, nagu “Jumal” ja “Vastandatud”, püütakse esimest kogeda konkreetseks teatava piirini, teist täävitatakse ja postuleeritakse, avastatakse kõikjalt ja püütakse ignoreerida. Tema eksistentsi korralik materialistki peab endastmõistetavaks ja – läheb päevakorras edasi. Et sellised “materialistlikud” uusjumalused pärinevad “idealist” HEGELi aardekoopast, mis ikka!
Igermaanide “kollektiivne alateadvus” ehk “paideuma” esitab igale “nimele” esmalt küsimuse “mis ta on?” Primaarne lähenemine neis keelis on seksuaalne ja kataloogiv. Pole ühtki sõna, ühtki nime, millel ei oleks sugu (genos, genus) või sootust. Enamasti on liigitatud kolmeti, kolmas, sootu sugu on “ei-kumbki” (ne-utrum), nähtavasti nende “nimede” kataloogimiseks, millede suhtes ei suudetud leppida omavahel kokku, või siis, peeti neid indiferentseiks ja juba seetõttu vähem eksistentsialiseeruvaiks, vähem aadellikeks ja rassilisiks, vähem täisverelisiks. Seksuaalse erinevuse rõhutamisel on korralikud igermaanikeeled äärmiselt pedantsed: kõik muud “nimed” lauses peavad kordama sootunnust, kuid seda ei tarvitse tavaliselt teha “sõnad” (= verbid) ja prepositsioonid. Ladina lauses “illa alba femina quae venit”34 (SAPIR 1921: 96 näide!) on naiselisust täävitatud 4 korda. Ka seemikeeled klassifitseerivad nõnda, kuid resoluutsemalt: on vaid maskuliin ja feminiin ning verbiski oluline seksuaalse mainimine, kuid mitte relatiivpronoomenile. Maailma keelis on muidki klassifitseerimisprintsiipe (väga sageli esineb “liikuv/elus”–“liikumatu/elutu”, mis harva on arendatud nii pedantseks!) ja lahutatud klasside arv võib ulatuda kümneisse. Sääraseil puhkudel ei ole keelt kõnelevale inimesele muidugi enam päämise tähtsusega ta enda “sugu”. Igermaanid on aga säärased olendid, kellede mõtlemise lätteks ja päämiseks tähelepanuobjektiks on suguosad ja mistahes nähte “sex appeal”. Sakslased eriti on kirjutanud väga luulerikkaid standardteoseid selliste elulähedaste küsimuste kohta, nagu: milles avaldub die Sonne naiselikkus ja der Mond mehisus (kreekakeeli küll risti vastupidi), milles on orashein (die Quecke) ürgnaiselik ja nisu (der Weizen) ürgisane ja lõukoeralik jne. Sihukesed arutlused ei ole kirjutatud bestsellereiks varaselt küpsetatud lastele, kes peavad end kujundama täisemasteks või läbiisasteks ning vajavad juhiseid, vaid nad tõesti kirjeldavad naljakat ja kurvavõitu tegelikkust. Igermaanid ei tule kuidagi toime paradeerimata oma sugu ega sõltumatult “nimede” soost. Et prantsuskeeles on surm naine (la mort), saksakeeles mees (der Tod), elu naine (la vie) või neutrum (das Leben), siis erinevad tublisti mõtteviisid, emotsioonid ja hinnangud sellel pinnal. Et ladinakeeles füüsilisemotsionaalne osa “hinge” on naine (anima), tahteline osa mees (animus), siis oli võimalik JUNGil arendada vastavat müütilisseksuaalset psühholoogiat maailmarahvaste õnnistuseks, mida aga tõeliselt võib taibata ainult selline “Herrenmensch”, kelle südamesügavuses pidevalt jeksisteerib ja liigutab end teadvus oma suguosade müstilisest ja müütilisest tähtsusest, mis täidab kogu kosmose. Et FREUD lisaks oli ka veel semiit, siis on mõistetav siit, miks “Herrenmenschentum” teda nii väga vajas, miks üks igermaanlikult haritud eestlane (kui ta ei hakka seksoloogiks) tingimata peab endale sugereerima ja “selgitama välja” selle lähenemisviisi viimsete finessideni teoreetiliselt või praktiliselt. Selle Looduse “ürgpõhja” sügava ja tunnetava läbielamiseta jääks ta ju ikkagi barbariks ehk matsiks, kes kaugel Tõest, mis igermaanel juba sünnilt luuslihas valmis. Eestlased tõesti tunnevad end nõnda. Sest igermaanid on raisanud väga palju metsi, elektrienergiat, töötunde jne., et kuulutada seda nende keeles “tõelust tõetruult peegeldavat” õnnistussõnumit, on uputanud üle kogu Terra mehe-naise dualismi, vaenulisuse, dialektika, antagonismi jne. propageerimisega. Kirjandus ja kunst on lõhkemiseni topitud täis selle mõtteviisi patriarhaalseid ja matriarhaalseid variante ning armetu
…eksisteerib “Kausaalsus”, mis “peegeldab tõeselt tegelikkust ja leiab kinnitust ühiskondlikus praktikas”.
See-üks.