Minu Kennedy. Stig Rästa
et siitpeale hoian mõned oma eriti teravad naljad pigem endale, mitte ei hõika neid igal võimalusel välja. Seda olen järginud tänaseni.
Tegelikult on lapsed vahel rõvedalt jõhkrad. Teistest erinevaid lapsi, isegi kui nad olid kõvasti vanemad, narriti täitsa julmalt. Küll prillipapadeks ja pärdikuteks ja ahvideks ja kõigeks muuks, mis pähe tuli. Ühte poissi kutsuti uneks, sest ta magas palju, ja teist nii apelsiniks kui ka saiaks. Saiaks sellepärast, et tal oli rohkem kui üks kord õues kaasas terve saiapäts, aga kust see apelsin tuli, seda ma enam ei mäleta.
Talvel mängiti väljas mäekuningat. Meie õuele oli mängimiseks tekitatud mingisugune ebamäärane auk ja keegi Vitja oli selle äärele buldooseriga ilmselt jommis peaga vähe kõrgema künka jätnud. Kui see Vitja vaid teaks, millise õnnistuse ta meile enda teadmata kokku oli keeranud. Talvel oli see küngas jääs ja sealt sai eriti hästi alla lasta. Mäekuninga mäng seisnes selles, et mäe otsas olev laps tuli alla lükata ja siis ise positsiooni hoida. Aga kuna kogu muhk oli jääs, siis oli see suhteliselt keeruline ülesanne. Kui lund oli rohkem, sai sealt jällegi ilusate punaste minisuuskadega alla lasta. Alla ehitati hüpekad ja sealt saime esimesed muhud ja kopsulaksud, mis hinge kinni lõid.
Kui natuke vanemaks saime, hakkasime oma hoovist väljapoole minema. Lasnamäel oli palju pooleliolevaid ehitisi ja ikka väga palju avastamist. Meie hoovi kõrvale hakati ehitama Lindakivi kino ja see ehitus kestis minu arvates päris mitu aastat. Mingi põnevus tõmbas meid sinna pidevalt turnimas käima ja valvureid närvi ajama. Ka olid sel ajal kõigil pooleliolevatel ehitistel oma valveputkad ja soojakud. Soojakud olid spetsiaalsed ratastel majakesed, kus ehitajad said soojas riietuda ja lõunat süüa. Ehitajatele aga meeldib teadupärast väga see va kärakas ja eriti vist tollal. Olid teised alati korraliku viinahaisuga. Eks neile käis natuke närvidele, et me seal jõlkumas käisime. Ühel päeval, kui mind ennast seal ei juhtunud olema, hakkasid nad meie hoovi lapsi taga ajama ja said ühe poistest ka kätte. Ilmselgelt purjus tüübid hoidsid last soojakus kinni ja hakkasid teda taguma. Teised lapsed jooksid otsemaid sellest poisi isale teatama. Mine tea, kui halvasti asi oleks võinud lõppeda, kui isa poleks oma sõpradega soojaku uksele koputanud. Või lihtsalt ukse maha tõmmanud, sest seda viha võib vaid ette kujutada.
Kaklusi ja verd hakkasin aja möödudes rohkem märkama. Ühel päeval, kui mängisime sõpradega hoovi peal, tuli keegi uudisega, et Kotka poe ees on keegi ära tapetud. Olime kergelt ehmunud, aga eks meil oli vaja seda kindlasti vaatama minna. Vend ütles mulle kaks korda, et ära sina tule, sest olin temast pea kolm aastat noorem ja tal oli arunatukest rohkem peas. Mina mangusin, et tahan ka tapetut näha, ja lõpuks ta lubas mul tulla, aga keelas sellest vanematele rääkida. Kui me lastekambaga poe juurde hakkasime jõudma, nägin juba eemalt, et trepi peale oli kogunenud suur rahvahulk. Pidin ennast natuke koguma, et lähemale astuda. See oli nagu õudusfilmi vaadates, kui tead, et kohe tuleb mingi jube koht, nii et paned käe näo ette ja piilud ainult silmanurgast või sõrmede vahelt. Aga see ei olnud mingi film. Keegi ei olnud midagi lavastanud. Kohal ei olnud kaskadööre, grimeerijaid ega valgustajaid. Võtet ei korratud mitu korda. See kõik oli päriselt. Rahva vahelt paistis trepil lebav surnud mees. Lahtised silmad passisid tühjalt täpselt minu suunas. Kaelas, peas ja kehas oli hulk noahaavu. Mõni inimene läks laibast mööda poodi, aga ei julgenud selle poole vaadata. Mõni tuli poest, käes kilekotid õhtusöögiks plaanitud toiduainetega. Vaatas vastikusega korraks laiba poole ja läks edasi. Miilits oli juba kohal, aga surnukeha oli endiselt pikka aega kinni katmata. Kui olin rõveda pildiga veidi harjunud, astusin paar sammu tagasi, valmis sääred tegema, kuid karm etendus polnud paraku veel läbi. Kohale jõudis tapetud mehe abikaasa, kes langes röökides põlvili. Inimesed tõmbasid ta laibast eemale ja püüdsid teda rahustada. Jälgisime vennaga toimunut veel mõne minuti ja kõndisime seejärel sõnagi lausumata koju. Mängud olid selleks päevaks mängitud. Istusime kodus, sõime ema-isaga õhtust ja kumbki ei rääkinud sellest vanematele sõnagi. Hiljem saadi süüalune kätte ja selgus, et viinalembestel meestel oli kolme rubla pärast ütlemiseks läinud ning üks pussitas teise surnuks.
Teine kord oli täpselt meie paraadna all. Tulime vennaga pimedal õhtul uksest välja ja meid ehmatas kohe mingi oigamine ja sahin paraadna kõrval keldri sissekäigu ees. Kogenud poistena hakkasime kohe ära jooksma, aga siis kuulsime vaevu sõna pomogite. Keegi seal vajas abi. Ega me pimedas teda ei näinud ja ei julgenud ka lähemalt vaatama minna. Just siis tuli üks kuuendal korrusel elav naine autoga maja ette, nii et läksime temaga koos vaatama, kes see hädasolija on. Kui naine lähemale astus ja tiku süütas, avanes meile õõvastav vaatepilt. Maas oli suur vereloik ja selle sees püherdas mees, kelle peahaavast voolas verd muudkui juurde. Tundsin esmakordselt, et soe veri lõhnab vastikult raua järele. Kiirabi jõudis kohale suhteliselt ruttu ja mees toimetati minema. Paar tundi hiljem suri ta haiglas peahaava tõttu, mida ei suudetud sulgeda. Tol ajal seisid maja ees enamasti vene autod, aga nende vahel oli ka üks välismaine, mis kuulus veidi tugevamatele vendadele. Too purjus mees oli läinud selle auto aknale koputama, sest tumendatud klaaside tõttu ei olnud sinna sisse näha. Auto omanikud tulid alla ja andsid mehele korraliku keretäie. Purjus vennikesel oli aga peas värskelt kokku õmmeldud haav, ta kukkus selle uuesti lahti ja sealt voolas liiga palju kraami välja. Vereloik püsis paraadna kõrval nädalaid. Roiskus ja muutus pruuniks. Tuletas mulle iga päev meelde seda vastikut lõhna ja seda hädist appihüüdu. Rusikakangelastega, kes kuriteo toime panid, ei juhtunud midagi, sest tegu läks kirja õnnetusena.
4
Ma õppisin koos tuhande teise õpilasega 13. keskkoolis. Kui kool valmis sai, siis võeti sinna millegipärast vastu absoluutselt kõik soovijad, ja nii sai sellest mingiks ajaks kõige suurema õpilaste arvuga õppeasutus kogu Euroopas. Paralleele oli seitse ja mu vend pidi ühel aastal lausa laupäeviti koolis käima. Minule tegi see väga nalja ja ega ma kommentaaridega tagasi ei hoidnud. Rahvarohkuse tõttu sattus sinna ka hunnik pätte ja kaabakaid, kes armastasid teistele korralikult tuupi teha. Samuti oli mingitel tüüpidel kombeks päevasel ajal kooli kohale ilmuda ja kellegi mokk lõhki lüüa.
Mäletan, kui istusin tunnis laulmise klassis, mis asus täpselt peasissekäigu kohal. Kooliajal oli mul komme jääda unistama. Lülitasin ennast tihti õppetööst välja ja läksin mõtetes aknast paistvale palliplatsile või tapsin mõttes mööduvaid inimesi klaasis olevate mullidega. Nii, et näiteks jalutas mööda tänavat kenasti vanurite paar ja kui ma ühe silma kinni panin ja pead liigutasin, siis sain aknal asetseva defektiga neid pooleks lüüa. Hakkasin tol päeval ühte eemalt tulevat kuju mõttes purustama, kui tundsin ta järsku ära. Kooli poole liikus Artur, kelle veres voolas ka vürtsikamat verd ja kes oli üks kogu Lasnamäe hirmsamaid isikuid. Ta oli punkariharja ja sõjaväeriietega musklis mees, kellele meeldis põues kirvest kanda. Artur elas meie kõrvalmajas ja millegipärast sain mina temaga alati hästi läbi. Võib-olla sellepärast, et mu vend Silver mängis temaga lapsena koos. Minu arvates viskas ta alati head nalja. Näiteks ei olnud tal probleemiks hüüda üle õue „Krista, las ma lakun su vittu!“. Meil oli naljakas, Krista punastas. Isegi kõige kangemad venelased austasid seda kutti.
Ei tea, kas Artur üldse kunagi koolis käis, aga nüüd sammus ta küll otsustavalt kooli suunas. Ta astus uksest sisse ja kadus mu vaateväljast. Mõõdus kümmekond minutit ja siis kuulsin ust prantsatamas. Kiikasin aknast välja ja nägin, et Artur astub sama kindlameelselt tuldud teed tagasi. Äkki käis pabereid toomas? Ehk tahab ka kooli tulla, väga tubli poiss ju. Umbes kümne minuti pärast saabus kooli ette kiirabiauto. Kiirabi ei tõotanud kooli juures kunagi head. Järelikult oli mingi asi, millega meie poolearuline kooliarst hakkama ei saanud. Meedikud astusid kooli sisse, viisid mõne hetke pärast ühe verise vennikese autosse ja sõitsid minema. Artur ei tulnud kooli pabereid tooma, vaid kellelegi peksa andma. Miks ta seda tegi, ei tea keegi.
Koolis oli meil ikka korralik olelusvõitlus. Õnneks oli mul paar aastat vanem vend ja see oli kõigile teada, sest Silver ei olnud kooli ajal papist poiss, vaid raputas vajadusel tüüpe igatpidi. Seda küll alati ainult asja eest. Kord tulid vanemad poisid lihtsalt meie klassi juurde ja hakkasid ülbama. Tagusid ühe mu klassivenna täitsa niisama vastu seina ja jagasid hoope kehasse nii palju kui said. Mina jooksin kaks korrust ülespoole venna juurde ja kutsusin ta appi, sest ilgelt rõve oli vaadata sellist asja. Silver tuli alla, ma näitasin näpuga ja ta raputas mehed korralikult läbi. Näost punased