Minu Kennedy. Stig Rästa
minu täielik kiindumus ja huvi muusika loomise vastu.
Sellel teel on minu jaoks olnud üheks oluliseks meheks Fred Krieger. Mees, keda teatakse rohkem Maarja-Liis Ilusa elukaaslasena, on minu arvates üks Eesti parimaid muusikaärimehi. Kuigi olime temaga korra varem kokku puutunud, taaskohtusime ühel peol ööklubis Parlament aastal 2006. Kuna mul oli selleks ajaks koju kogunenud mõned huvitavad laulud, mis ei kannatanud enam sahtlis passimist, siis haarasin Fredil särgist kinni. Ma teadsin, et tal on üks vingemaid stuudioid Tallinnas ja ta on varemgi bändide manageerimisega kokku puutunud. Koos jõudsime otsusele, et kuulame mu demod üle ja siis mõtleme, kas on midagi edasi teha või ei. Huvi oli tal igatahes kohe olemas. Mäletan, et panin CDplaadi peale mõned enda arvates ägedamad lood, et neid hiljem stuudios Fredile ette mängida. Ega mul kohe otsest visiooni polnudki, et mida selle muusikaga peale hakata, aga kuna ka talle meeldis see, mida ta kuulis, siis pakkus ta välja idee panna kokku bänd. Tuleks leida laulja ja pillimehed, sest laulud olid praktiliselt juba olemas. Küll inglise keeles, aga ikkagi olemas. Fred leidis ühest muusikalist, mida ta vaatamas oli käinud, Silver Laasi ja kutsus ta samuti oma stuudiosse, et me saaksime nüüd juba kolmekesi istuda ja demosid kuulata. Edasine läks lihtsalt. Stuudio oli olemas, laulud olid peaaegu olemas ja ka laulja oli olemas. Koos Frediga kirjutasime muusikat juurde ja tema põhiliseks osaks oli laulusõnadega tegelemine. Mina jätsin ennast sellest osast välja, sest ei tundnud end selles vallas kindlalt. Silver kutsus kohale sõbrad-pillimehed ja põhimõtteliselt kuu aja pärast oli sündinud ansambel Traffic. Seda on huvitav vaadata, kuidas kirglik ärimees Fred peab praktiliselt hobina ühte väga vinget ja kihvti helistuudiot. Ma olen talle väga tänulik, et olen saanud seal ilma millelegi mõtlemata koos eri inimestega oma muusikat luua. Ma pole pidanud kordagi mõtlema, et kas rent on makstud või ega vett kinni ei keerata, vaid saanud tegeleda ainult loominguga. Samuti ei ole meil kunagi olnud omavahel ühtegi lepingut, sest tegu on minu kindla veendumuse kohaselt ühe kõige ausama ja õiglasema muusikaärimehega üldse.
6
Mu onu õppis saksofoni, mu vend õppis saksofoni ja kui mina viiendas klassis muusikakoolis käima hakkasin, siis loomulikult ikka onu järel saksofoni erialal. Muusikakool oli täitsa äge ja esimese aasta käisin seal suure entusiasmiga. Tundsin, et kuulun justkui mingisse klubisse või et olen nüüd suurem ja käin lisaks koolile ka kuskil mujal. Pärast aastat muutus muusikakool minu jaoks aga kohustuseks. Praegu olen õnnelik, et seal käisin, aga tollal pidin end ikka kõvasti sundima. Selle asemel, et pärast kooli õueriided selga ajada, võtsin raske kasti ja läksin veel ühte kooli õppima. Tulin paraadnast välja, ruuduline kast lohises kaasa ja käis iga nelja sammu tagant vastu jalga. Sellest kuramuse kirstust oli mul parema jala küljes punane laik. Nii mõnigi kord kõndisin bussipeatuse suunas, kui teised lapsed kogunesid jalgpallimatšiks. Üritasin neist mitte välja teha, aga ikka keegi hüüdis, et Raul, tule mängu, meil on üks mees puudu. Oleksin tahtnud selle kasti nahhui visata ja minna palli mängima, aga ei saanud, sest oli ju vaja käia muusikakoolis pasunat sirgeks puhumas.
Käisin Narva maanteel Tallinna muusikakoolis. See on vana tondiloss, mis olla kuulunud mingisugusele välismaal elavale vanamutile, kes sai selle pärast Eesti taasiseseisvumist tagasi. Lubas koolil seal mingi kommiraha eest edasi tegutseda. Praegu mõtlen, et eriti tore temast, aga tollal lootsin, et mutt tuleb tagasi ja hakkab seal elama ja muusikakool pannakse kinni. Direktoriks oli Toots Normann, tuntud koomiku isa, ning ta oli üks tõeliselt hirmuäratav mees nagu direktorid ikka. Iga kord, kui ta koridori astus, jäid kõik lapsed vait, sest tal oli kombeks küsida karmilt, et mis me siin logeleme ja kas me tunnis ei peaks olema. Tal polnud vist halli aimugi, millal oli tunniaeg ja millal vahetund. See kardetud mees hakkas teisel või kolmandal aastal andma mulle literatuuri ehk muusikaajalugu. Oi, kuidas ma vihkasin seda tundi. Tegelikult on ju muusikaajalugu lahe ja keskkooli ajal, kui seda andis mulle Westholmis Ivalo Randalu, pakkus aine mulle juba huvi. Õpetajal ja õpetajal on ikka suur vahe. Muusikakoolis algas literatuur alati püsti seismisega nagu sõjaväes. Kõik olid hirmust vait ja seisid, pilk maas. Kord tuli Normann klassi ja meie hüppasime kohe muidugi püsti nagu kord ja kohus. „Istuge,“ ütles ta. Istusime ja jäime ootama. Normann vaatas natuke aega ringi ja torises midagi endamisi. Seejärel läks ta plaadiriiuli juurde, pani sõna lausumata mingi plaadi grammofoni peale ja keeras volüümi põhja. Ise kuulas, silmad kinni. Pärast viit minutit julgesime hakata küsivalt üksteisele otsa vaatama. Terve klass mõtles, et mis toimub. Kuulasime aga edasi seda ülivalju sümfooniat. Kui muusikas toimus kulminatsioon, tõstis Normann käed taeva poole ja teeskles dirigenti, endal silmad endiselt suletud. Näost rõõsa mees oli mingis muus maailmas ja sain aru, et meie armas direktor on täis kui tinavile. Võtsin kotist pastaka ja hakkasin niisama vihikusse kritseldama, sest mõistsin, et sellest tunnist ei tule midagi välja. Olin ennegi joodikutega kokku puutunud ja hirmu ma ei tundnud. Mõni sell klassis aga lausa värises selle kohutava sümfoonia saatel. Lõpuks kõlas vahetunnikell ja Normann tegi silmad lahti. Vaatas kella ja pani grammofoni kinni. „Vot selliseid asju tehakse maailmas,“ ütles ta lõpetuseks ja taarus klassist välja. Otsustasin kindlalt sellest ainest enam mitte osa võtta. Sellepärast jäigi mul Tallinna lastemuusikakooli diplom saamata.
Täielik vastand oli minu erialaõpetaja Ants-Pääru Müür. Juba välimuselt selline mees, keda võib usaldada, ning laste vastu ülimalt sõbralik. Ta ei õpetanud ainult pilli, vaid üritas avardada õpilase maailmavaadet. Tema tund mulle meeldis, aga mõnikord tegin isegi sealt poppi, vahel lausa kaks nädalat järjest. Kolmandal nädalal pidin ikkagi kohale minema. Astusin aralt sisse, endal vabandused varrukas valmis. Küll käisin matustel ja olin haige ja nii edasi. Loomulikult nägi ta mu valedest kohe läbi, aga ei pannud mind mitte kunagi vastikusse olukorda. Pärast kahte puudumist selgitas ta tervelt 45 minutit, mis asi on kool, miks siin käiakse ja miks on mul kasulik mõnda instrumenti õppida. Eriti juba seetõttu, et tema arvates oli mul nähtavalt annet. Ta seletas, kuidas Charlie Parker harjutas iga päev saksofoni ja kui õnnelik ta oli, et sai kellegi käest midagi õppida. Kuidas inimesed ümberringi ei väärtusta õppimist ja enese arenemist. Kuidas ma ei pea harjutama iga päev tundide viisi, vaid piisab, kui võtan nädalas kasvõi kaks korda pilli kätte, sest see on arendav ja kasulik. Müür rääkis mulle õppimise olemusest, sest nägi, et Lasnamäe koolist tulnule ei olnud seda keegi varem selgitanud. Kui ma sellest aastaid hiljem lõpuks aru sain, oli juba hilja. Küllap oleksin pidanud minema muusikakooli mõni aasta hiljem ja võibolla esimesed paar aastat alles otsima instrumenti, mis mind kõnetaks, mitte kohe puhuma hakkama. Eks ajad olid teised ja meetodid on tänaseks palju muutunud.
Saksofon tegi ühistranspordis liiklemise omamoodi seikluseks. Kella viie paiku oli selle kastiga sageli võimatu koju saada, sest Lasnamäe bussid olid ülerahvastatud. Mina, väike poiss, ootasin bussipeatuses, pea endasuurune kast käes. Peatus oli rahvast paksult täis, sest autosid inimestel üldiselt polnud. Pungil täis buss sõitis ette ja vahel oli kohe aru saada, et pole mõtet trügima hakata, sest võin seal ära lämbuda. Kõik olid üksteise vastu litsutud ja vahel ei läinud bussi uksed isegi lahti. Sellisel juhul hakkasid vanamutid ust väljast käekottidega taguma, et inimesed selle lahti päästaksid. Reaalsus oli aga see, et vana kollane lõõtsaga Ikarus oli nii täis tuubitud, et ustel polnud kuhugi liikuda. Proovi sa siis sisse pääseda ja veel üks suur kast kaasa võtta. Kui kellelegi vastu läksid või kogemata kasti varba peale panid, said vihaseid pilke ja mühatamist. Keegi ei aidanud väikest last. Vahel tuli nii mõnigi buss minema lasta ja oodata, kuni rahvast vähemaks jääb. Teine variant oli kõndida linnapoolsesse peatusesse, kus bussid olid tühjemad. Ent see võis viia teistpidise probleemini. Siis olin kuskil bussi keskel rahva vahele litsutud ja kuna minu peatus oli Lasnamäel üks esimesi, siis ei pruukinud ma bussist maha pääseda ja pidin edasi sõitma. Kogu see kojusaamine oli õhtuti üks suur olelusvõitlus.
Mõnel päeval lõppesid tunnid varem ja siis sai isegi istuma. Kuna pikk koolipäev oli seljataga, vajus koju sõites silm kinni. Taarusin seal kahe maailma vahel poolunes ja ärkasin aeg-ajalt ehmatades üles, et kas on ehk juba minu peatus. Ükskord ärkasin võpatasin üles, oligi minu peatus, tormasin bussist välja. Uksed lõid selja taga kinni ja buss sõitis edasi. Paari sammu pärast avastasin, et unustasin pilli kaasa võtta. Ehmatasin tohutult ja mõtlesin, et kas kaasa joosta või karjuma hakata, aga olin vait. Teadsin, et sama buss jõuab mõne aja pärast teises suunas olevasse peatusesse tagasi. Närveerisin seal umbes