Minu Kennedy. Stig Rästa
seitsmendas klassis sai minust mõneks ajaks spekulant ja valuutaärikas. Ma päris täpselt ei mäleta, kust see alguse sai, aga vist sellest, et sain onu ja isa käest mõned välismaised mündid. Onu käis mul Rock Hoteliga mööda maailma ringi ja tõi mulle mõned Ameerika mündid. Isa käis kuskil Venemaal ehitamas, kus talle maksti miskipärast Soome markades, ja mõned neist sattusid minu taskusse. Kuskilt jõudis mu kätte ka Kanada dollareid. Hakkasin ajalehes valuutakurssidel silma peal hoidma. Pidasin vihikus arvestust, kui palju üks või teine valuuta väärt on. Näiteks sain ma kelleltki Hispaania sajapeesose, mille väärtus võis olla umbes poolteist krooni. Küll aga tundus sajapeesone ilgelt suur raha. Kooli peal hakkasin kaasõpilaste seas vaikselt ringi vaatama. Valisin välja mingid nooremad poisid, kellel oli kas välismaine krõpsuga toss või Batmani pusa. Läksin vaikselt jutule, et noh, mis värk on ja äge pusa sul, ning küsisin, et kas markade eest ostetud või midagi sellist. Viisin jutu sujuvalt valuuta peale ja rääkisin kokku, kuidas ma kogun välismaa raha ja vajadusel ka vahetan. Mingi väiksema tüübiga sain igatahes kaubale, nii et sajapeesone läks kümne marga vastu vahetusse, sest too vennike arvas, et sada peesot on kindlasti suurem raha. Ilusam nägi välja küll. Nii ma vaikselt kasvatasin oma kapitali.
Välisvaluuta eest sai tol ajal käia valuutapoodides, kus liikus igasugust välismaist kaupa. Muidu polnud poodidest midagi saada, aga need kauplused olid vahetult enne krooni tulekut kõigest heast ja paremast pungil. Poed olid enamjaolt inimtühjad, sest ega valuutat rahval väga taskus ei ringelnud. Poodi sattus vaid mõni turist, kes tahtis meie jaoks välismaist õlut või šokolaadi osta. Kui mina sinna poodi sisse astusin, siis arvasid müüjad, et muidugi tuli vargile või niisama uudistama. Aga ma lendasin letti, lehvitasin dollareid ja marke ning ostsin igasugu mõnusat kraami kokku. Stimoroli nätsupakk oli mul päris tihti taskus. Müüjad uurisid alati, et kust minusugune tatt valuutat oli saanud, aga mul oli vale alati valmis: isa käest.
Kord sattus mu kätte paar tsaariaegset rubla, mille väärtusest mul polnud halli aimugi. Väidetavalt oli tegu ikkagi vanarahaga ja mingi arvestatav väärtus pidi sellel olema. Kuulsin kellegi käest, et toonase Lasnamäe turu juures on kuskil keldris mingi pood, kus tüübid seda leti alt kokku ostavad. Loomulikult mingisuguse olematu hinnaga. Aga mul oli raha hais ninas ja plaan olemas. Peitsin oma tsaariaegsed rublad kuskile püksisäärde ja seadsin suure õhinaga sammud Lasnamäe turu suunas. Mõtlesin, et huvitav, kui palju raha ma nende eest võiks saada. Oli tavaline nädalapäev, soe ja päikeseline, ning turg oli saginat täis. Mina sammusin julgelt turu ukse juurest trellide vahelt läbi ja otse keldrikorruse hämarasse poodi. Vaatasin natuke aega poes ringi, oodates et rahvast vähemaks jääks. Passisin mingi kellakapi ees ja tegin tähtsat nägu. Niipea kui jäin müüjaga peaaegu üksi, marssisin tüübi nina alla ja lõin rublad letti. Ta vaatas mulle imestunult otsa ja jäi siis rublasid hindava pilguga silmitsema. Veidi aja pärast tõstis ta pilgu ja raputas pead. Ei kõlba, mõtlesin. Äkki olin vales kohas või ennast täitsa lolliks teinud. Äkki konfiskeeritakse mu vara ja olen sellest ilma. Mees aga lükkas rublad minu poole ja küsis, kui vana ma olen. Ütlesin ähmaselt, et kuusteist, kuigi tegelikult olin neliteist. Mees raputas kindlameelselt pead ja ütles vene keeles midagi arusaamatut. Sain aru, et äri ta minuga teha ei taha. Korjasin oma rublad kokku ja tegin minekut.
Kogu asja vaatas eemalt üks mees pealt. Ka tema väljus poest ja seadis sammud oma kamraadide poole, kes tühje pudeleid täis kilekottide najal õlut libistasid. Mina seisin keset tänavat ja mõtlesin, mida edasi peale hakata. Korraga viipasid joodikud mulle, et ma tuleks nende juurde nuka taha. Ma ei kartnud absoluutselt. Kell oli ju vähe ja väljas oli ilus ilm. Pealegi oli poe ees palju rahvast ja oleksin häda korral tavainimestelt abi saanud. Järgnesin haisvatele kollidele, kes hakkasid minuga puhtas eesti keeles plaani pidama. Näita neid rublasid, küsisid mehed. Mina vastu, et ei näita. Tüübid tegid mulle selgeks, et sellised poed põhimõtteliselt alaealistega tehinguid ei tee, aga et nemad ise on nõus mul selle raha väikese tasu eest ära vahetama. Leppisime kokku, et kui saan nende eest raha, siis annan osa neile, sest muidu jäävad need vanad tsaariaegsed rublad mulle kätte. Kaks Aadut lähevad poodi raha vahetama ja kolmas jääb neid koos minuga ootama. Plaan paigas, tõmbasin rutsid püksisäärest välja ja andsin ühele kollile, kes kadus koos kaaslasega keldrisse. Olin väga rahul, et suutsin poemüüja üle kavaldada ja saan ikkagi oma tahtmise. Passisime ühe joodikuga kahekesi seal mõnda aega, kuni mees hakkas soiguma, et kuradi Aadud ei saa kindlasti hakkama ja jäävad vahele. Mina kiitsin ka takka, et no on mehed, raisk, ja mida nad seal nii kaua passivad. Kirusime seal kahekesi oma tankiste, mina ja haisev joodik. Lõpuks ütles mees, et kuule, ole siin, ma lähen vaatan, mida nad seal nii kaua teevad. Mõtlesin, et hea küll, mine kiirusta neid takka, sest ega minusugusel ärikal ei ole palju aega niimoodi poe ääres passida. Mees läks poodi sisse, mina jäin ootama. Ootasin viis minutit. Ootasin kümme. Mingi hetk avastasin, et olen juba päris kaua oodanud, ja jooksin trellide vahelt alla keldripoodi. Poes polnud peale müüja mitte kedagi. Tema tõstis pea ilmega, et jälle sina siin. Viskasin tüübile kerge muige, sain aru, et olin haledalt petta saanud, ja tagurdasin poest välja. Tüübid olid mu rahaga lihtsalt plehku pannud ja mina oma ilusatest suurtest tsaariaegsetest rubladest ilma. Ma olin maru viha täis ja väga pettunud, et nii loll olin olnud. Aga jälle õppetund missugune.
Eks ma ajasin noorena igasugu bisnist, aga üldiselt õpetas ema mind rahaga väga hästi ümber käima. Me ei olnud majanduslikult väga heal järjel ning pidime alati mõtlema ja arvutama, kuidas rahaasjadega välja tulla. Elasime peost suhu ja kuu lõpuks oli raha alati otsas. Midagi järele ei jäänud ja seega ei olnud ka midagi koguda. Isa käis tihti välismaal tööl ja siis pidime ema ja vennaga omakeskis toime tulema. Üür oli suur ja aeg-ajalt tekkis ka võlg, aga pean tunnistama, et meil ei olnud vennaga küll kunagi millestki puudust. Raha hoiti meie peres alati köögikapis ühe väikese maitseainekarbi sees. Seal oli alati ka pliiats ja ümbrik, kuhu panime oma kulutused kirja. Arvutamine ja arvestamine oli minu mäletamist mööda alati ema ülesanne. Me võisime vennaga sealt alati raha võtta, aga pidime kirja panema, et kui palju võtsime ja mille jaoks seda vaja oli. Kui läksin kinno või ostsin poest midagi, siis võtsin viiekroonise. Kui oli vaja midagi suuremat osta, siis arutasime asja enne vanematega läbi.
Mõni kuu oli ka selline, kus isa ei olnud kodus ja pidime kolmekesi ikka väga väikese summaga toime tulema. Tagantjärele mõeldes peaaegu võimatult väikesega. Sellistel juhtudel tuli appi näiteks vanaema, kes kas tassis meile süüa või andis lihtsalt niisama raha. Vanaema elas ju neljandal korrusel ja eks ta ikka hoidis meil silma peal. Ta töötas sel ajal Paldiski maanteel hullumajas toidutädina. Köögis töötades oli tal ligipääs toiduvarudele. Kõige parem oli alati juustuvõi, mida ta kilekotiga koju tassis. Seda jagas ta ka meiega ja see maitses lihtsalt oivaliselt. Panime juustuvõid saia peale ja siis küpsetasime ahjus. Isegi kui midagi muud süüa polnud, siis seda oli alati. Kõik need aastad, mis mu vanaema seal töötas, sai neid võileibu söödud ja vastu ei hakanud need mulle kordagi. Teen neid endale siiamaani.
Tänu vanaemale sain tehtud ka oma esimese päris stuudiosalvestuse. Suure tänu võlgnen ma muidugi ka oma vennale ja emale. Nad panid kahekesi raha kokku ja ostsid mulle aastal 1999 esimese päris oma akustilise kitarri, selle aja kohta väga korraliku pilli. Rohelise Yamaha kitarri, mis tähendas, et mul oli võimalik sellega oma esimesi keikasid teha. Olen emale megatänulik ka selle eest, et ta ostis mulle kaks aastat hiljem järelmaksuga mu esimese korraliku arvuti. Rääkisime sellest pikalt ja arvutasime, millist masinat ja kui suure summa eest osta. Sain endale päris korraliku pilli ja kuigi ma lubasin kõik oma raha talle anda, maksis ema selle järgmise kahe aastaga ilmselt ikkagi täiesti ise kinni. Arvutid olid sellel ajal ju väga kallid. Sellega hakkasin ma esimest korda tõsisemalt muusikat tegema. Sõber Härmo tutvustas mulle Soundclubi-nimelist programmi ja näitas, kuidas sämpleid internetist alla laadida. Noh, olid sellised leheküljed, kus olid tasuta saadaval erinevad trummibiidid ja kidrakäigud. Mul polnud sellest asjast enne õrna aimugi, aga tänu talle sain selle selgeks ja tassisin koju flopide kaupa sämpleid ja muidu huvitavaid saunde. Küll mingeid pasunanoote kui süntidega tehtud ägedaid basse. Ikka kümne flopi kaupa edasi ja tagasi. Ühe flopi suurus oli 1,2 megabaiti, seega võib ette kujutada, mitu flopitäit asju tuli mul arvutisse laadida. Tänapäeval on võimalik tuhandeid ja tuhandeid samasuguseid asju osta internetist