Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche
suu tegi sõnatuks ja iga pilgu tardunuks: – ta kisendas kui kurat ja hüppas üle sellest, kes ta teel oli ees. See aga, nähes oma võistleja võitvat, kaotas pää ja köie; ta viskas teiba käest ja lendas ise sellest kiiremini alla otsekui keeris käsi ja jalgu. Turg ja rahvas oli kui meri, millele sööstnud on torm: kõik nad põgenesid rüsinal laiali, kõige enam säält, kuhu keha pidi prantsatama.
Zarathustra aga jäi paigale, ja just tema kõrvale langeski keha, raskesti vigastatud ja luud-kondid katki, kuid veel elus. Vähe aja pärast tuli lömastatu meelemärkusele ja nägi Zarathustrat enda kõrval põlvitamas. „Mis sa siin teed?” küsis ta viimaks. „Teadsin juba ammu, et kurat mulle jala taha paneb. Nüüd veab ta mind põrgu: kas sina tahad teda keelata?”
„Usu mu sõna, sõber,” kostis Zarathustra, „seda kõike, millest räägid, pole olemas: pole ühtki kuradit ega põrgut. Hing sureb sul juba enne kui keha: ära karda nüüd enam midagi!”
Mees vaatas umbusklikult üles. „Kui sa õigust kõneled,” ütles ta viimaks, „siis ma ei kaota seega midagi, et oma elu kaotan. Ega ma olegi väärt palju rohkem kui loom, keda õpetatud tantsima löökide ja piskude paladega.”
„Mitte nii,” ütles Zarathustra; „sa oled hädaohust teinud endale kutse, seda ei tule põlata. Nüüd sa hukkud oma kutsest: selle eest tahan sind matta oma kätega.”
Kui Zarathustra seda oli öelnud, ei kostnud surija enam; aga ta liigutas kätt, nagu oleks ta otsinud Zarathustra kätt tänamiseks. –
Vahepeal saabus õhtu, turg peitus pimedusse: rahvas valgus laiali, sest isegi uudishimu ja hirm väsivad viimaks. Zarathustra aga istus surnu kõrval maas ja oli vajunud mõtteisse: nii ta unustas ajagi. Viimaks aga saabus öö, ja vilu tuul puhus üle üksiklase. Zarathustra tõusis ja ütles oma südames:
„Tõesti, hää loomuse tegi täna Zarathustra! Ainustki inimest ta ei püüdnud oma noota, küll aga korjuse.
Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks.
Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.
Kuid veel olen neist kaugel ning mu mõte ei kõnele nende meeltele. Olen inimestele veel midagi keskmist narri ja korjuse vahel.
Pime on öö, pimedad on Zarathustra teed. Tule, mu külm ja kangestunud kaaslane! Ma kannan sind sinna, kuhu sind oma kätega matan.”
Kui Zarathustra nõnda oli öelnud oma südames, võttis ta korjuse selga ja astus teele. Aga veel polnud ta käinud sadat sammugi, kui keegi hiilis ta juurde ja sosistas midagi kõrva – ja näe! see oli too veiderdaja tornist.
„Lahku siit linnast, oo Zarathustra,” ütles ta, „siin vihkavad sind liiga paljud. Sind vihkavad hääd ja õiged ja nimetavad sind oma vaenlaseks ja põlgajaks; sind vihkavad õige usu uskujad ja nimetavad sind rahvahulga hädaohuks. See oli su õnn, et sind naerdi: ja tõesti, sa rääkisid kui pajats. See oli su õnn, et seltsisid tolle surnud koeraga: nii end alandades päästsid enese seekord. Aga lahku siit linnast – ehk homme hüppan sinust üle, elav üle surnu.” Ja selle öelnud, ta kadus; Zarathustra aga läks edasi mööda pimedaid tänavaid.
Linna väravas tulid talle vastu surnumatjad: nad valgustasid tunglaga ta nägu, tundsid ära Zarathustra ja irvitasid teda väga. „Zarathustra kannab ära surnud koera: hüva, et Zarathustra on hakanud surnumatjaks! Sest meie käed on liiga puhtad selle prae tarvis. Tahab ehk Zarathustra kuradilt seda palukest üle lüüa? Õnn kaasa! Hääd isu siis! Kui vaid kurat pole parem varas kui Zarathustra! – ta veel varastab ja sööb nad mõlemad!” Ja nad naersid isekeskis ning pistsid päid kokku.
Zarathustra ei lausunud seepääle sõnagi, astus aga oma teed edasi. Kui ta kaks tundi oli kõndinud mööda soodest ja metsadest, oli ta juba nii palju kuulnud näljaste huntide ulumist, et endalgi nälg tuli kätte. Sääl peatus ta üksiku maja ees, milles põles tuli.
„Nälg kipub mulle röövlina kallale,” ütles Zarathustra. „Metsas ja rabas kipub mulle kallale mu nälg ja päälegi südaöösi.
Imelikud tujud on mu näljal. Sageli ta tuleb mulle alles pärast söömist, aga täna ei tulnud kogu päeval: kus ta küll viibis?”
Seejuures Zarathustra koputas maja uksele. Ilmus vana mees, käes tuli, ja küsis: „Kes tuleb minu ja mu halva une juurde?”
„Üks elav ja üks surnu,” kostis Zarathustra. „Andke mulle süüa ja juua, ma unustasin selle päeval. Kes näljasele annab süüa, kosutab iseenese hinge: nii ütleb tarkus.”
Vanake taandus, kuid tuli kohe jälle tagasi, tuues Zarathustrale leiba ja viina. „Paha on siinne ümbrus näljaseile,” ütles ta, „seepärast elangi siin. Loom ja inimene tulevad siia mu üksiklase juurde. Aga käsi ka oma kaaslasel süüa ja juua, ta on väsinum kui sina.”
Zarathustra kostis: „Surnud on mu kaaslane, vaevalt küll saan ta seks nõusse.”
„See ei puutu minusse,” urises vanake, „kes minu uksele koputab, peab ka võtma, mis talle pakun. Sööge ja olge terved!”–
Pärast seda Zarathustra kõndis jälle kaks tundi, usaldades teed ja tähtede valgust: sest ta oli harjunud käima öösiti ja armastas vaadata palgesse kõigele magavale. Aga kui hahetas hommik, leidis Zarathustra end suures metsas ega näinud enam kuski teed. Siis pani ta korjuse oma päitsisse õõnsa puu sisse varjule – sest ta tahtis teda hoida huntide eest – ja heitis ise maha samblale puhkama. Peagi ta uinus magama, keha väsinud, hing aga vankumatu.
Kaua magas Zarathustra, nii et mitte üksi koidukuma, vaid ka ennelõuna libises üle ta palge. Viimaks ta avas silmad: imestades Zarathustra vaatas metsa ja vaikusse, imestades ta vaatas iseendasse. Siis tõusis ta äkki nagu laevnik, kes korraga näeb maad, ja hõiskas rõõmust: sest ta nägi uut tõde. Ja nõnda kõneles Zarathustra oma südames:
„Valgus on mulle tõusnud: kaaslasi on mul vaja, ja elavaid – mitte surnuid ega korjuseid, keda kannan, kuhu tahan.
Elavaid kaaslasi on mul vaja, kes mulle järgnevad, sest et nad endale tahavad järgneda – ja sinna, kuhu mina tahan.
Valgus on mulle tõusnud: ärgu kõnelgu Zarathustra rahvale, kõnelgu kaaslastele! Ärgu olgu Zarathustra karjale karjus ega koer!
Et paljusid avatella karjast – seks olen ma tulnud. Pahandama peab minu üle rahvas ja kari: Zarathustra tahab olla karjaseile röövel.
Karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end häiks ja õigeiks; karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end õige usu uskujaiks.
Vaata häid ja õigeid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste tahvlid, murdjat, roimarit1: – aga see ongi looja.
Vaata kõigi uskude uskujaid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste tahvlid, murdjat, roimarit: – aga see ongi looja.
Kaaslasi otsib looja, mitte korjuseid, mitte ka karju ja uskujaid. Kaasloojaid otsib looja, neid, kes uutele tahvlitele kirjutavad uusi väärtusi.
Kaaslasi otsib looja, kaaslõikajaid: sest kõik on tal küps lõikuseks. Aga tal puuduvad sajad sirbid: nii kitkub ta välja viljapäid ning on pahane.
Kaaslasi otsib looja ning neid, kes oma sirpi oskavad teritada. Neid hüütakse kord hävitajaiks ning hää ja kurja põlgajaiks. Kuid põimajad on nad ja pidustajad.
Kaasloojaid otsib Zarathustra, kaaspõimajaid ning kaaspidustajaid otsib Zarathustra: mis tegemist on tal karjade, karjaste ja korjustega!
Ja sina, mu esimene kaaslane, hüvasti! Hästi matsin sind õõnsasse puusse, hästi peitsin sind huntide eest varjule.
Aga ma lahkun sust, aeg on möödas. Koidu ja koidu vahel tõusis mulle uus tõde.
Ei ma pea olema karjane ega surnumatja. Ei iialgi enam taha ma kõnelda rahvaga: viimne kord kõnelesin surnule.
Loojate,
Algkeeles sõnamäng: den Brecher, den Verbrecher.