Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche
ütled sa ja oled uhke selle sõna üle. Kuid suurem sellest – mida sa ei taha uskuda – on su keha ja ta suur mõistus: ta ei ütle „mina”, vaid teeb „mina”.
Sel, mida tunneb tunne, mida tunnetab vaim, pole kunagi lõppsihti endas. Kuid tunne ja vaim tahaksid sind veenda, et nemad on kõigi asjade lõppsiht: nii auahned on nad.
Töö- ja mänguriist on tunne ja vaim: nende taga asetseb veel „ise”. See „ise” otsib ka tunde silmadega, kuulab ka vaimu kõrvadega.
Ikka kuulab, ikka otsib see „ise”: ta võrdleb, sunnib, valdab, hävitab. Ta valitseb ja on ka „mina” valitseja.
Su mõtete ja tundmuste taga, mu vend, seisab võimas käskija, tundmata tark – ta nimi on „ise”. Su kehas ta elab, ta ongi su keha.
Su kehas on enam mõistust kui su parimas tarkuses. Ja kes siis teab, milleks su kehal õieti vaja on su parimat tarkust?
Su „ise” naerab su „mina” ja ta uhkete hüpete üle. „Mis on mulle need mõtte hüpped ja lended?” ütleb ta endale. „Kõver tee mu eesmärgile. Mina olen selle „mina” ohelik ja ta mõistete kõrva sosistaja.” See „ise” ütleb „minale”: „Siin tunne valu!” Ja „mina” kannatab valu ja mõtleb järele, kuidas ta enam ei kannataks – ja sellest ta just p e a b mõtlema.
See „ise” ütleb „minale”: „Siin tunne rõõmu!” Ja „mina” on rõõmus ja mõtleb järele, kuidas ta veel tihtigi oleks rõõmus – ja sellest ta just peab mõtlema.
Keha põlgajaile on mul öelda sõnake. Nende põlgus tulebki nende austusest.3 Mis lõi siis austuse ja põlguse, väärtuse ja tahte?
Loov „ise” lõi endale austuse ja põlguse, lõi endale rõõmu ja valu. Loov keha lõi endale vaimu oma tahte käeks.
Isegi oma rumaluses ja põlguses, oo keha põlgajad, teenite veel oma „ennast”. Ma ütlen teile: teie „ise” just tahab surra ja pöördub ära elust.
Ta ei suuda enam teha seda, mida ta meelsamini tahab: – luua ülemale endast. Seda ta tahab meelsamini, see on kogu ta kirg.
Kuid liiga hilja on see talle: – ja nüüd tahab teie „ise” hukkuda, teie keha põlgajad.
Hukkuda tahab teie „ise”, ja seepärast oletegi saanud keha põlgajaiks! Sest enam ei suuda te luua ülemale endast.
Ja seepärast oletegi nüüd täis viha elu ja maa vastu. Teadvusetu kadedus on teie põlguse kõõrdi pilgus.
Ei ma lähe teie teed, teie keha põlgajad! Teie pole mulle mingid sillad üliinimese juurde.
Nõnda kõneles Zarathustra.
Rõõmudest ja kirgedest
Mu vend, kui sul on mõni voorus, ja see on sinu voorus, siis ta ei ole sul kellegagi ühiselt.
Muidugi, sa tahad teda hüüda nimepidi ja hellitseda; sa tahad teda näpistada kõrvalehest ja naljatada temaga.
Ja vaata! Nüüd on ta nimi sul rahvaga ühtselt ja sa oled saanud rahvaks ja karjaks oma voorusega!
Paremini teeksid sa öeldes: „Sõnamatu ja nimetu on see, mis on piinaks ja magususeks mu hingele ning veel näljakski mu sisikonnale.”
Olgu su voorus liiga kõrge nimede usaldatavusele, ja kui sul tuleb tast kõnelda, siis ära häbene tast kogelda.
Nii kõnele ja kogele: „See on minu „hää”, seda ma armastan, nii ta meeldib mulle täiesti, ainult niisugusena tahan mina hääd.
Ei ma taha teda jumala seadusena, ei ma taha teda inimeste seadlusena ega inimeste hädatarbena: ärgu olgu ta mulle teeviidaks üliilmadesse ja paradiisidesse.
Maine voorus on see, mida mina armastan: vähe on temas tarkust ja veel vähem kõikide mõistust.
Ent see lind on minusse ehitanud oma pesa: seepärast ma armastan ja hellitsen teda, – nüüd istub ta minus oma kuldseil munadel.”
Nii kogele, nii kiida oma voorust.
Kord olid sul kired ja sa nimetasid neid pahadeks. Aga nüüd on sul ainult veel voorused: need on kasvanud su kirgedest.
Sa panid oma ülima eesmärgi neile kirgedele südamele: ja nad said su voorusteks ja rõõmudeks.
Ja olgu sa kas äkkvihaste või iharate, usuhullustajate või neimahimuliste soost:
Lõpuks kõik su kired muutuvad voorusteks ja kõik su kuradid ingliteks.
Kord elas metsikuid koeri su keldris: aga viimaks nad moondusid lindudeks ja lõbusaiks laulikuiks.
Oma mürkidest keetsid sa endale palsami; oma nukrameelsust, seda lehma, lüpsad sa, – nüüd jood ta udara magusat piima.
Ei midagi kurja kasva sinust edaspidi enam, kui mitte vahest seda kurjust, mis kasvab su vooruste võitlusest.
Mu vend, kui õnn on sinuga, siis on sul üksainus voorus ja mitte enam: nii lähed kergemini üle silla.
Austav on evida palju voorusi, kuid raske on see liisk; ja mõnigi on läinud kõrbe ja surmanud enese, sest et ta enam ei suutnud olla vooruste tapluseks ja tandriks.
Mu vend, kas sõda ja taplus on paha? Kuid tarvilik on see paha, on tarvilik kadedus, umbusk ja laim su vooruste keskel.
Vaata, kuidas iga su voorus ihkab ülima poole: ta tahab su täit vaimu, et see oleks tema heerold, tahab su täit jõudu vihas, vaenus ja armastuses.
Kiivas on iga voorus teisele, ja hirmus asi on kiivus. Ka voorused võivad hukkuda kiivusest.
Kelle haarab kiivuse leek, see pöörab viimaks otsekui skorpion mürgise nõela iseenese vastu.
Ah, mu vend, kas sa pole veel kunagi näinud, kuidas mõni voorus ennast laimab ja surnuks pistab?
Inimene on midagi, mis peab ületatama: ja seepärast pead oma voorusi armastama –: sest neist sa hukkud. –
Nõnda kõneles Zarathustra.
Kahvatust roimarist
Te ei taha surmata, teie kohtunikud ja ohverdajad, enne kui loom pole noogutanud? Vaadake, kahvatu roimar on noogutanud: ta silmist kõneleb suur põlgus:
„Mu „mina” on miski, mis peab ületatama: mu „mina” on mulle suur inimesepõlgus”: nii kõnelevad need silmad.
Et ta ise enese üle kohut mõistis, see oli ta ülim hetk: ärge laske ülenenut uuesti alanduda!
Ei ole muud lunastust sel, kes iseeneses nii kannatab, kui ainult kiire surm.
Teie surmamine, kohtunikud, olgu kaastundmus, mitte neim. Ja surmates pidage hoolt, et te ise õigustaksite elu!
Pole veel küllalt, et te ära lepite sellega, kelle surmate. Teie kurbus olgu armastus üliinimese vastu: nõnda õigustate oma edasielamise!
„Vaenlane” ütelge, mitte „kurjategija”; „haige” ütelge, mitte „suli”; „narr” ütelge, mitte „patune”.
Ja sina, sa punapõskne kohtunik, kui tahaksid öelda valjusti, mida kõike juba oled teinud mõttes: siis karjuks igaüks: „Maha see roojane ja mürgiuss!”
Kuid üks on mõte, teine tegu, kolmas teo kujutis. Nende vahel ei veerle põhjuslikkuse ratas.
Kujutis on teinud kahvatuks selle kahvatu inimese. Ta oli oma teo vääriline, kui ta seda tegi: kuid ta ei talunud selle kujutist, kui tegu oli tehtud.
Kogu aja ta nägi ennast nüüd ühe teo täitjana. Hulluseks ma nimetan seda: erand oli pöördunud talle olemuseks.
Viirg võlub kana; hoop, mille ta andis, võlus ta vaese mõistuse: hulluseks pärast tegu ma nimetan seda.
Kuulge, teie kohtunikud! On veel teine hullus: ja see on enne tegu. Ah, te pole mul küllalt sügavale pugenud sellesse hinge!
Nii ütleb
Sõnamäng: Verachten – Achten.